Mis on netofinantsvarade kokkulepe?

5. veebruar 2016 (uuendatud 7. aprill 2016)

Netofinantsvarade kokkulepe (Agreement on Net Financial Assets, ANFA) on sõlmitud euroala riikide keskpankade ja Euroopa Keskpanga (EKP) vahel, mis ühiselt moodustavad eurosüsteemi. Kokkuleppes nähakse ette eeskirjad ja piirangud finantsvaradele, mis on seotud riikide keskpankade riigisiseste ülesannete täitmisega. Riikide keskpankade sellised finantsvarad võivad olla seotud näiteks nende kapitalireservide ja reservfondi või muude spetsiifiliste kohustuste vastaskirjetega, välisvaluutareservidega ning töötajate pensionifondidega. Samuti võib olla tegemist üldise investeerimise eesmärgil hoitavate varadega.

Rahapoliitikaväliste finantsvarade hoidmine on osa euroala keskpankade tavapärastest funktsioonidest ning seda tehti juba enne euro kasutuselevõttu. Rahaliidu loomisel otsustasid riigid ühendada ainult sellised keskpankade funktsioonid ja ülesanded, mis on vajalikud ühtse rahapoliitika elluviimiseks euroalal. Samal ajal säilitati keskpangad sõltumatute institutsioonidena, kes saavad jätkuvalt täita oma riigisiseseid ülesandeid, ilma et see segaks ühtse rahapoliitika rakendamist.

See tähendab, et riikide keskpangad on rahaliselt sõltumatud institutsioonid, kes täidavad nii rahapoliitilisi ülesandeid, mis on seotud eurosüsteemi tasandil püstitatud hinnastabiilsuse säilitamise esmatähtsa eesmärgiga, kui ka riigisiseseid ülesandeid. Netofinantsvarade kokkuleppe eesmärk on kehtestada üldine piirang keskpankade riigisiseste rahapoliitikaväliste ülesannete täitmisega seotud netofinantsvarade kogusummale, et vältida sekkumist rahapoliitika rakendamisse. Netofinantsvarade kokkuleppest sõltumatult on EKP nõukogu kehtestanud ka raamistiku tagamaks, et riikide keskpankade investeerimisoperatsioonid ei ole vastuolus keskpankadepoolse rahastamise keeluga.

Ehkki netofinantsvarade kokkulepe oli varem konfidentsiaalne dokument, otsustasid eurosüsteemi riikide keskpangad ühehäälselt, et kokkuleppe teksti ja seda selgitava lisamaterjali avaldamine aitab paremini saavutada suuremat läbipaistvust, mis on kooskõlas 2014. aastal tehtud otsusega hakata avaldama rahapoliitikaistungite ülevaateid ja EKP 2015. aastal tehtud otsusega avaldada juhatuse liikmete kohtumiste ajakavad.

Kuidas netofinantsvarade kokkulepe täpsemalt toimib?

Keskpankadepoolse rahastamise keelu kontrollimisega seotud küsimused

Miks hoiavad riikide keskpangad finantsvarasid, mis ei ole seotud rahapoliitika rakendamisega?

Rahapoliitikaväliseid varasid hoiavad kõigi riikide keskpangad. EKP nõukogu kujundab keskselt euroala kõigi 19 liikmesriigi rahapoliitikat. Majandus- ja rahaliidu loomisel sätestasid riikide valitsused Euroopa Liidu lepingus, et rahapoliitikaga seotud ülesandeid hakatakse täitma Euroopa tasandil. Seega anti riikide keskpankadele luba täita rahapoliitika elluviimise kõrval ka riigisiseseid ülesandeid. Praegu hoiavad riikide keskpangad varasid, mis ei ole seotud rahapoliitika ega vahetuskursipoliitikaga. Need hõlmavad muu hulgas kulda ja välisvaluutareserve, investeerimisportfelle (nt töötajate pensionifondideks) ning varasid, mida hoitakse näiteks välismaiste keskpankade või välisriikide valitsuste hoiuste vastaskirjetena. Samal ajal on riikide keskpankadel ka rahapoliitikavälised kohustused, mis hõlmavad välismaiste keskpankade või välisriikide valitsuste hoiuseid, nagu eespool nimetatud. Riikide keskpangad võivad täita riigisiseseid ülesandeid tingimusel, et see ei sega Euroopa Keskpankade Süsteemi (EKPS) eesmärkide ja ülesannete täitmist ning eelkõige rahapoliitika elluviimist. (Samamoodi on ka EKP-l enda kapitali ja reservfondiga seotud omavahendite portfell ning töötajate pensionifondi portfell.) See põhimõte on sätestatud EKPSi ja EKP põhikirja artiklis 14.4.

Riikide keskpankadel olid eespool nimetatud varaportfellid olemas juba enne eurosüsteemiga ühinemist ning neist saadav tulu moodustab osa keskpankade finantstulemist. Euroala loomisel nähti, et sellised portfellid saavad kaasa aidata euroala pangandussüsteemi likviidsusvajaduse täitmisele, kuna neid võetakse arvesse rahapoliitiliste operatsioonide kalibreerimisel. Rahapoliitika seisukohalt ei peetud probleemiks, et portfellide haldamist jätkavad rahapoliitikaväliselt riikide keskpangad ning et nende portfellide varade maht võib aja jooksul suureneda sama kiiresti (või aeglasemalt) kui pangatähtede nõudlus ja pangandussüsteemi kohustusliku reservi nõuded. Ühtlasi oli EKP nõukogu seisukohal, et kui rahapoliitikavälised portfellid, millest on maha arvatud rahapoliitikavälised kohustused, peaksid pikema aja jooksul suurenema kiiremini kui likviidsusnõudlus, võib see rahapoliitika ohtu seada. Netofinantsvarade kokkuleppe eesmärk ongi seda kasvu hallata ja piirata.

Mis on netofinantsvarad?

Nagu eespool kirjeldatud, on keskpankade bilansis varasid, mis ei ole otseselt seotud rahapoliitikaga. Samal ajal on ka bilansi passiva poolel kohustusi, mis ei ole samuti otseselt rahapoliitikaga seotud. Nende kahe positsiooni vahelist erinevust määratletaksegi netofinantsvaradena. Mõistet aitab selgitada eurosüsteemi iganädalane finantsaruanne, mis on koostatud seisuga 4. detsember 2015 ning avaldatud EKP veebilehel. Täpne määratlus on esitatud netofinantsvarade kokkuleppe I lisas.

Näitest selgub, et varade poolel hõlmavad netofinantsvarad bilansikirjete 1 kuni 4, 5.6, 6, 7.2, 8 ja 9 summat. Kohustuste poolel hõlmavad netofinantsvarad kirjeid 2.5 ning 3 kuni 12. Kui nende varade summast lahutada kõnealuste kohustuste summa, saadaksegi tulemuseks netofinantsvarad.

Weekly financial statement of the Eurosystem Assets (EUR millions) 1 Gold and gold receivables 348,850 2 Claims on non - euro area residents denominated in foreign currency 294,471 2.1 Receivables from the IMF 78,655 2.2 Balances with banks and security investments, external loans and other external assets 215,817 3 Claims on euro area residents denominated in foreign currency 36,331 4 Claims on non - euro area residents denominated in euro 19,766 4.1 Balances with banks, security investments and loans 19,766 4.2 Claims arising from the credit facility under ERM II 0 5 Lending to euro area credit institutions related to monetary policy operations denominated in euro 521,394 5.1 Main refinancing operations 69,815 5.2 Longer - term refinancing operations 451,371 5.3 Fine - tuning reverse operations 0 5.4 Structural reverse operations 0 5.5 Marginal lending facility 208 5.6 Credits related to margin calls 0 6 Other claims on euro area credit institutions denominated in euro 127,495 7 Securities of euro area residents denominated in euro 1,128,983 7.1 Securities held for monetary policy purposes 770,737 7.2 Other securities 358,246 8 General government debt denominated in euro 25,152 9 Other assets 216,207 Total assets 2,718,650 O utright purchases NFA NFA NFA NFA Liquidity deficit Reserve requirements Liquidity surplus Banknotes Liabilities (EUR millions) 1 Banknotes in circulation 1,066,176 2 Liabilities to euro area credit institutions related to monetary policy operations denominated in euro 697,909 2.1 Current accounts (covering the minimum reserve system) 520,421 2.2 Deposit facility 177,335 2.3 Fixed - term deposits 0 2.4 Fine - tuning reverse operations 0 2.5 Deposits related to margin calls 153 3 Other liabilities to euro area credit institutions denominated in euro 5,017 4 Debt certificates issued 0 5 Liabilities to other euro area residents denominated in euro 177,513 5.1 General government 79,800 5.2 Other liabilities 97,714 6 Liabilities to non - euro area residents denominated in euro 39,444 7 Liabilities to euro area residents denominated in foreign currency 2,137 8 Liabilities to non - euro area residents denominated in foreign currency 5,323 8.1 Deposits, balances and other liabilities 5,323 8.2 Liabilities arising from the credit facility under ERM II 0 9 Counterpart of special drawing rights allocated by the IMF 59,202 10 Other liabilities 217,994 11 Revaluation accounts 350,735 12 Capital and reserves 97,200 Total liabilities 2,718,650

Kui suur on eurosüsteemi netofinantsvarade väärtus?

2015. aasta lõpus moodustasid eurosüsteemi netofinantsvarad 490 miljardit eurot ja EKP netofinantsvarad 6,12 miljardit eurot. Alates euro kasutuselevõtust 2002. aastal on netofinantsvarade maht kasvanud keskmiselt 5% aastas. See kasv on aeglasem kui niisuguste kohustuste kasvutempo, mis võiksid õigustada netofinantsvarade suurenemist. Nendeks kohustusteks on ringluses olevad pangatähed ja kohustusliku reservi nõuded. Kui pangatähtede väärtus eraldi arvestatuna tõusis aastas keskmiselt 9%, siis pangatähtede väärtus ja kohustusliku reservi nõuded kokku kasvasid keskmiselt 7% aastas. Madalam kasvumäär on tingitud asjaolust, et 2012. aastal vähenes kohustusliku reservi määr terve protsendipunkti võrra.

0 200 400 600 800 1000 1200 2002 2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013 2014 2015 Netofinantsvarad (NFV), pangatähed (PT) & kohustuslik reserv (KR) PT KR NFV

Mis on netofinantsvarade kokkulepe?

Netofinantsvarade kokkulepe on sõlmitud euroala riikide keskpankade ja EKP vahel, mis ühiselt moodustavad eurosüsteemi. Kokkuleppes nähakse ette eeskirjad piirangute arvutamiseks väärtpaberiosalustele, mis on seotud riikide keskpankade riigisiseste ülesannete täitmisega. Kui Leedu keskpank ühines 1. jaanuaril 2015 eurosüsteemiga, sai ka temast netofinantsvarade kokkuleppe osapool.

Miks on vaja netofinantsvarade mahtu piirata?

Netofinantsvarade kokkuleppega piiratakse riikide keskpankade hoitavate netofinantsvarade mahtu. See on vajalik kindlustamaks, et EKP nõukogul oleks täielik kontroll eurosüsteemi bilansimahu üle ning rahapoliitikat saaks tulemuslikult ellu viia. Enne finantskriisi oli rahapoliitika tõhusaim rakendamine tagatud seeläbi, et pangad pidid likviidsuse saamiseks pöörduma eurosüsteemi poole. Rahapoliitika elluviimine põhines likviidsusvajadusel eurosüsteemi ees ehk likviidsuspuudujäägil. Netofinantsvarade kokkuleppega tagati selle likviidsuspuudujäägi püsimine. Finantskriisi tekkides tuli pankadele pakkuda rohkem likviidsust, kui neil olnuks vaja kohustusliku reservi nõude täitmiseks. Likviidsuspuudujäägi asemel valitseb pangandussüsteemis nüüd ülemäärane likviidsus. Selles uues olukorras ei kaitsta netofinantsvarade kokkuleppe kaudu enam likviidsuspuudujääki, vaid tagatakse, et ülemäärane likviidsus ei ületaks taset, mida EKP nõukogu peab oma rahapoliitika kursi seisukohalt asjakohaseks.

Kas netofinantsvarade kokkuleppega antakse riikide keskpankadele tõepoolest luba oma suva järgi raha juurde trükkida?

Ei, täpselt vastupidi. Netofinantsvarade kokkuleppega piiratakse riikide keskpankade hoitavaid netofinantsvarasid, et muudatused nende rahapoliitikavälistes finantsvarades ja -kohustustes ei segaks eurosüsteemi rahapoliitika rakendamist.

Mis mõjutab netofinantsvarade kokkuleppega nendele varadele kehtestatud ülempiiri suurust?

Ringluses olevate pangatähtede koguväärtuse kasv ja pankadelt nõutava keskpangas hoitava kohustusliku reservi suurus tekitavad likviidsusvajaduse, mida täidetakse eurosüsteemi rahapoliitiliste operatsioonide ja riikide keskpankade netofinantsvarade kaudu. Rahapoliitiliste operatsioonide miinimummahu kehtestamise kaudu määratakse jääkväärtusena kindlaks ka riikide keskpankade netofinantsvarade ülemmäär. Kui EKP nõukogu eesmärk on tekitada ajutist likviidsuse ülejääki, piiratakse netofinantsvarade kokkuleppega riikide keskpankade netofinantsvarade mahtu tagamaks, et likviidsusülejääk ei ületa teatavat taset.

Miks piiratakse netofinantsvarade kokkuleppega riikide neto-, mitte brutofinantsvarasid?

Keskpanga bilansis olevad varad loovad keskpangaraha ehk likviidsust, ning samal ajal bilansilised kohustused vähendavad seda. Kõigi rahapoliitikaväliste varade ja kohustuste tasaarveldamise kaudu mõõdetakse, kui suur on keskpanga rahapoliitikaväliste operatsioonide kaudu pakutav likviidsus. Rahapoliitika tõhusaks rakendamiseks tuleb keskpankade rahapoliitikaväliste operatsioonide kaudu pakutava likviidsuse mahtu piirata. Selleks et ohjeldada riikide keskpankade operatsioonide mõju likviidsuspositsioonile, seataksegi piirangud pigem neto- kui brutofinantsvaradele.

Kuidas netofinantsvarade maksimumsumma arvutatakse?

Igal aastal määrab EKP nõukogu kindlaks vajalikud rahapoliitilised parameetrid. Nõukogu otsustab, kui suured peaksid olema likviidsuspuudujäägi alammäär ja likviidsusülejäägi ülemmäär. Samuti kehtestab nõukogu kohustusliku reservi nõude ja määrab kindlaks rahapoliitiliste otseoperatsioonide portfellide suuruse, et rahapoliitikat saaks ellu viia tõhusaimal viisil. Ühtlasi võtab nõukogu arvesse muutusi ringluses olevate pangatähtede väärtuses. Jääkväärtusena saadakse eurosüsteemi agregeeritud netofinantsvarade uus maksimumsumma.

Kuidas jaguneb eurosüsteemi netofinantsvarade maksimumsumma riikide keskpankade vahel?

Kui eurosüsteemi netofinantsvarade ülemmäär on kindlaks määratud, jaotatakse see riikide keskpankade vahel vastavalt nende osale EKP kapitalis. Seejuures võetakse keskpankade järgneva aasta ülemmäärade kindlaksmääramisel arvesse ka keskpankade ajaloolist lähtepositsiooni. Kui keskpank ei kavatse enda ülemmäära täies ulatuses kasutada, võib kasutamata jääva osa netofinantsvarade kokkuleppe kohaselt ajutiselt ümber jaotada teistele keskpankadele, kui mõni neist soovib oma ülemmäära tõsta. Ümberjaotamine toimub samuti kooskõlas EKP kapitaliosadega ning sellega määratakse kindlaks riikide keskpankade netofinantsvarade ülemmäärad. Keskmises aastaarvestuses peavad riikide keskpankade netofinantsvarad jääma neile varadele seatud ülemmäärast allapoole. Kalibreerimine toimub igal aastal.

Millist mõju avaldavad erandid (waivers)?

Erandid võivad mõjutada netofinantsvarade maksimumsumma jaotust eurosüsteemis, kuid ei suurenda siiski maksimumsummat, millega piiratakse eurosüsteemi riikide keskpankade netofinantsvarade kogusummat.

Eranditega nähakse ette iga keskpanga miinimumõigus seoses netofinantsvaradega. See tähendab, et igal keskpangal on õigus hoida teatavat osa eurosüsteemi netofinantsvarade kogusummast. Selle suurus määratakse kindlaks vastavalt kõnealuse keskpanga osale EKP kapitalis, kusjuures erandi suuruseks on sellele keskpangale määratud miinimumõigus (võib olla suurem kui summa, mis on arvutatud vastavalt keskpanga osale EKP kapitalis). Seega kui mõni keskpank hoiab talle tehtud erandi alusel sellist netofinantsvarade summat, mis on suurem kui tema kapitaliosa, vähendatakse samal ajal ülejäänud keskpankadele lubatud netofinantsvarade summat nii, et ei ületataks eurosüsteemi netofinantsvarade kogusummat.

Eristatakse kolme liiki erandeid:

  1. Ajaloolisest lähtepositsioonist tingitud erand (määratletud netofinantsvarade kokkuleppe III lisas) tagab, et riikide keskpangad ei pea vähendama oma netofinantsvarade mahtu allapoole taset, mis on seotud nende ajaloolise lähtepositsiooniga.
  2. Varaspetsiifilise erandiga kaitstakse teatavat liiki varasid (kitsalt määratletud netofinantsvarade kokkuleppe IV lisas), mida riigi keskpangal ei ole võimalik lepinguliste või muude piirangute tõttu hõlpsalt müüa. Sellised varad on näiteks keskpanga kullareservid vastavalt keskpankade kullakokkuleppele.
  3. Dünaamilise erandiga kohandatakse väikeste keskpankade ajaloolisest lähtepositsioonist tingitud erandit proportsionaalselt sellega, kuidas eurosüsteemi netofinantsvarade maksimumsumma kasvab või kahaneb.

Kolmest erandist kohaldatakse ainult suurimat.

Alates 1. jaanuarist 2015, mil Leedu keskpank ühines eurosüsteemiga, kehtib netofinantsvarade kokkulepe ka Leedu keskpanga suhtes. Kooskõlas netofinantsvarade kokkuleppe artikli 6 lõikega 3 on Leedu keskpanga ajaloolisest lähtepositsioonist tingitud erandi suurus 5856 miljonit eurot.

Mida tehakse juhul, kui mõne keskpanga investeeringute summa on null või väiksem, kui neile algselt määratud maksimumsumma? Kas järelejäänud summa saab teistele keskpankadele edasi anda?

Kui mõne riigi keskpank kavatseb hoida lubatust vähem varasid ja samal ajal teised keskpangad sooviksid hoida rohkem, jaotatakse kasutamata jääv osa ümber keskse mehhanismi kohaselt, mis on määratletud netofinantsvarade kokkuleppes. Ümberjaotamine toimub riikide keskpankadele kehtestatud ülemmäärade iga-aastase kalibreerimise käigus. Kasutamata jäänud osa ümberjaotamine on ajaliselt piiratud ning see arvutatakse järgmise aasta kalibreerimise ajal uuesti. Ümberjaotamine ei mõjuta kõigi euroala riikide keskpankade hoitavate netofinantsvarade agregeeritud maksimumsummat – selle määrab EKP nõukogu kindlaks oma rahapoliitiliste otsustega.

Miks mõned keskpangad kasutavad neile määratud kvooti, mõned aga mitte?

See sõltub institutsioonilistest eelistustest. Mõnes jurisdiktsioonis on sätestatud riikide keskpankade rahapoliitikavälistele investeeringutele õiguslikud piirangud, teistes kehtivad aga seadused, millega kohustatakse keskpanku pärast oma rahapoliitiliste ülesannete täitmist arvesse võtma oma osanike huve. Lisaks on mõne keskpanga bilansi kohustuste poolel klientide ja/või valitsuse mahukad hoiused, mis mõjutavad ka nende rahapoliitikaväliseid portfelle.

Samuti on ka ajaloolised põhjused: enne euro kasutuselevõttu 1999. aastal hoidsid paljud Euroopa keskpangad küllaltki suuri välisvaluutareserve, et juhtida oma vääringu vahetuskurssi (eriti Saksa marga suhtes). See olukord on võrreldav nende ELi liikmesriikide omaga, kes ühinesid euroalaga pärast 1999. aastat. Nende riikide keskpangad hoidsid samuti üsna suuri välisvaluutareserve oma vääringu vahetuskursi juhtimiseks euro suhtes enne eurosüsteemiga ühinemist. Keskpankade erinev lähtepositsioon selgitab märkimisväärseid erinevusi nende bilansi koosseisus. Mõnel juhul on need püsinud veel mitu aastat pärast asjaomase riigi ühinemist euroalaga.

Mida tehakse juhul, kui riigi keskpank ületab talle kohaldatavat netofinantsvarade ülemmäära?

Kui riigi keskpank järjepidevalt ületab talle kohaldatavat netofinantsvarade ülemmäära, võib see mõjutada rahapoliitika rakendamist. Seetõttu kontrollib EKP igal aastal, kas riikide keskpangad järgivad netofinantsvarade kokkuleppe tingimusi. Kooskõlas EKPSi ja EKP põhikirja artikliga 14.4 võib EKP nõukogu vajaduse korral keelata või piirata riikide keskpankade rahapoliitikaväliseid tegevusi, kui need segavad EKPSi eesmärkide ja ülesannete täitmist või eurosüsteemi rahapoliitika rakendamist. Seni ei ole esinenud põhjendamatuid kõrvalekaldeid netofinantsvarade ülemmääradest.

Kõrvalekalle on põhjendatud, kui see tuleneb näiteks rahvusvahelistest kohustustest IMFi ees või erakorralise likviidsusabi andmisest riigi pangandussüsteemile (netofinantsvarade kokkuleppes määratletakse erakorralist likviidsusabi netofinantsvarade osana). Sellisel juhul peab riigi keskpank vähendama oma netofinantsvarade mahtu võimalikult kiiresti, et täita taas netofinantsvarade kokkuleppe nõudeid. Selleks on aega üks aasta, kui nõuete mittetäitmine on tingitud IMFiga seotud kohustustest.

Mida tehakse juhul, kui kõikide keskpankade netofinantsvarade kogusumma jääb arvestatud maksimumsummast allapoole?

Selline ongi tegelik olukord. Alates europangatähtede kasutuselevõtust 2002. aastal on netofinantsvarade maht kasvanud keskmiselt 5% aastas. See kasv on aeglasem kui ringluses olevate pangatähtede koguväärtuse kasv, mis oli samal ajavahemikul keskmiselt 9% aastas. See tähendab, et ringluses olevatest pangatähtedest tingitud likviidsusvajadus euroalal on suurem, kui eurosüsteemi netofinantsvaradest tulenev likviidsuspakkumine. Üldjuhul ei tekita see probleeme, kui netofinantsvarad jäävad arvestatud maksimumtasemest allapoole. Likviidsusvajadus kaetakse rahapoliitiliste vahendite kaudu, kasutades regulaarseid refinantseerimisoperatsioone või struktuurioperatsioone, nagu rahapoliitilised otseostud või struktuursed pöördtehingud.

Mida tehakse juhul, kui netofinantsvarade kogusumma ületab arvestatud maksimumsummat?

Sellist olukorda ei ole kunagi ette tulnud ja see oleks väga ebatõenäoline. Netofinantsvarade kokkulepe on riikide keskpankade ja EKP vahel sõlmitud üksmeelne kokkulepe, mida kõik keskpangad on võtnud kohustuseks järgida. Lisaks aitab netofinantsvarade liiga suure kogusumma riski veelgi vähendada konservatiivsete eelduste kasutamine finantsvarade ülemmäära seadmisel. Isegi kui netofinantsvarade maht oleks maksimumtasemest suurem ja seega rahapoliitiliste operatsioonide maht algselt kavandatust väiksem, oleks soovitud struktuurne likviidsuspositsioon tõenäoliselt siiski olemas. Niisugusel juhul oleks rahapoliitiliste operatsioonide maht väiksem, kui rahapoliitika tõhusa rakendamise jaoks soovitav, kuid lühiajaliselt ei oleks olukord pingeline ja EKP võtaks parandusmeetmeid. Parandusmeetmete jaoks on EKP nõukogul mitmeid vahendeid, et tagada rahapoliitiliste operatsioonide asjakohane maht. Näiteks refinantseerimisoperatsioonide mahu puhul võib nõukogu kasutada likviidsust vähendavaid operatsioone või suurendada kohustusliku reservi nõudeid.

Mis juhtub, kui muud tegurid (näiteks pangatähed) arenevad eeldatust erinevalt?

Netofinantsvarade kokkuleppe iga-aastasel kalibreerimisel lähtutakse konservatiivsetest eeldustest. Seega sisaldavad netofinantsvarade ülemmäärad piisavaid puhvreid ettenägematute asjaoludega toimetulekuks. Näiteks järgmise aasta ülemmäärade kalibreerimisel eeldatakse, et ringluses olevate pangatähtede väärtus ei suurene, vaid jääb käesoleva aasta kolmandas kvartalis täheldatud keskmisele tasemele.

Millistel tingimustel võivad netofinantsvarad segada rahapoliitika elluviimist?

Netofinantsvarade kokkulepe sõlmiti selleks, et vältida netofinantsvarade sekkumist rahapoliitika rakendamisse. Kui aga netofinantsvarade maht ületab siiski üldist maksimumsummat, võib juhtuda, et rahapoliitiliste operatsioonide maht on rahapoliitika tõhusaks rakendamiseks liiga väike (nagu eespool selgitatud).

Samamoodi nagu netofinantsvarade suurus, on oluline ka nende koosseis. Näiteks kui üksikud rahapoliitilised tehingud ja rahapoliitikavälised tehingud teineteist tasakaalustavad (nt väärtpaberi ostutehing ja sama väärtpaberi müügitehing), võib see edastada eurosüsteemi rahapoliitiliste kavatsuste kohta vastukäivaid signaale või vähendada rahapoliitika tõhusust. Teine näide on keskpanga välisvaluutatehingud, mis võivad mõjutada vahetuskursse või mida võidakse vääralt tõlgendada kui välisvaluutainterventsioone. Selleks et need sündmused ei segaks rahapoliitika rakendamist, on EKP vastu võtnud netofinantsvarade kokkulepet täiendavad meetmed, sealhulgas EKP suunise riigi varade ja kohustustega seotud tehingute juhtimise kohta riikide keskpankade poolt (EKP/2014/9) ja EKP otsuse avaliku sektori varade järelturult ostmise kava kohta (EKP/2015/10). Nimetatud suunisega kontrollitakse riikide keskpankade teostatud operatsioonide netomõju likviidsusele ja otsusega piiratakse muu hulgas avaliku sektori väärtpaberite ostukava raames kõlblike kindlat liiki väärtpaberite hulka, mida hoitakse eurosüsteemi keskpankade kõikides investeerimisportfellides.

Kuidas tagatakse, et investeerimisoperatsioonid ei mõjuta rahapoliitika kurssi?

Nagu eespool selgitatud, kehtestatakse netofinantsvarade kokkuleppes keskpankadele netofinantsvarade maksimumtase. Samal ajal piiratakse sellega riikide keskpankade teostatavate rahapoliitikaväliste tehingute mõju likviidsusele. Teiseks tegutsevad riikide keskpangad ja EKP rahapoliitikaväliseid tehinguid sooritades institutsiooniliste investoritena. Kui riikide keskpangad teostavad rahapoliitikaväliste portfellide oste, järgivad nad sarnaseid kriteeriume nagu teised institutsioonilised investorid ja kaaluvad oma otsuseid rahapoliitikast eraldi. Nad peavad järgima netofinantsvarade kokkuleppes sätestatud eeskirju ja teisi asjakohaseid suuniseid. EKPd teavitatakse korrapäraselt riikide keskpankade 1) rahapoliitikavälistest tehingutest, millest mõne puhul tuleb taotleda EKP-lt eelnevat heakskiitu; 2) varadest ja kohustustest ning 3) netofinantsvarade eeldatavast ja tegelikust mahust. EKP võib võtta parandusmeetmeid, kui keskpankade rahapoliitikavälised tehingud segavad rahapoliitika kursi elluviimist. EKP nõukogu võib samuti võtta erimeetmeid, mis on riikide keskpankadele siduvad.

Miks on riikide keskpankade rahapoliitikaväliste varade ja kohustuste andmed salajased?

Riikide keskpankade rahapoliitikaväliste varade ja kohustuste andmed avaldatakse kooskõlas riikide ja Euroopa Liidu eeskirjadega. Neid eeskirju järgides otsustavad riikide keskpangad, kas nad avalikustavad andmed oma rahapoliitikaväliste varade ja kohustuste ning rahapoliitikaväliste portfellide koosseisu kohta. Enamik keskpanku avaldab täiendavad üksikasjad aastaaruandes või teistes trükistes ja oma veebilehel, kus esitatakse näiteks varade jaotus valitsussektori võlaks ja valitsussektoriväliseks võlaks. Nagu ka teised investorid, ei avalikusta riikide keskpangad teavet, mis annaksid teistele osapooltele võimaluse teha järeldusi nende tulevase investeerimiskäitumise kohta.

Eurosüsteemil ei ole volitusi avalikustada riikide keskpankade rahapoliitikaväliste varade ja kohustuste koosseisu.

Miks otsustati netofinantsvarade kokkulepe nüüd avaldada?

Netofinantsvarade kokkuleppe avalikustamise peavad eurosüsteemi keskpangad ühehäälselt heaks kiitma. Varem on keskpangad selles küsimuses olnud erineval seisukohal.

Kooskõlas EKP eesmärgiga suurendada läbipaistvust vaadati see otsus 2016. aasta 3. veebruaril taas läbi. Eurosüsteemi keskpangad võtsid üksmeelselt vastu otsuse, et kokkuleppe teksti ja seda selgitava lisamaterjali avaldamine on eurosüsteemi huvides. See on järjekordne samm läbipaistvuse suurendamise poole, mis on kooskõlas 2014. aastal tehtud otsusega hakata avaldama rahapoliitikaistungite ülevaateid ja EKP 2015. aastal tehtud otsusega avaldada juhatuse liikmete kohtumiste ajakavad.

Kuidas tagatakse, et rahapoliitikaväliseid portfelle ei kuritarvitata ega kasutata keskpankadepoolseks rahastamiseks, mis on keelatud?

EKP pädevuses on kontrollida, et EKPSi keskpangad peaksid kinni keskpankadepoolse rahastamise keelust, nagu on sätestatud Euroopa Keskpankade Süsteemi ja EKP põhikirjas. Seda küsimust ei käsitleta netofinantsvarade kokkuleppes. Kokkulepe puudutab ainult soovitud struktuurset likviidsuspositsiooni, mis on vajalik rahapoliitika elluviimiseks, ning lisaks määratletakse netofinantsvarade maht. Netofinantsvarade kokkulepe ei käsitle rahapoliitikaväliste varade ja kohustuste koosseisu ega nende hankimise viisi.

Keskpankadepoolse rahastamise keelu järgimise kontrollimiseks peavad EKPSi keskpangad teavitama EKPd oma varadest ja EKP tagab, et riikide keskpangad ei rahastaks valitsusi, ostes valitsussektori võlakirju esmasturult. Lisaks jälgib EKP järelturult ostmist. Kontrollimise ja hindamise tulemused avaldatakse EKP aastaaruandes.

Mida tehakse juhul, kui keskpankadepoolse rahastamise keeldu rikutakse?

Seda ei käsitleta netofinantsvarade kokkuleppes, vaid Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 123 ja 124 (st Euroopa Liidu kõrgeima astme õiguses). EKP nõukogu määratles eeskirjad riikide keskpankade kõikide investeerimisoperatsioonide teostamiseks, et tagada keskpankadepoolse rahastamise keelust kinnipidamine. Valitsussektori võlakirjade ostmine esmasturult on keelatud ja riikide keskpangad peavad teatama kõigist järelturult sooritatud tehingutest. EKP kontrollib keskpankadepoolse rahastamise keelu järgimist ja avaldab kontrollimise tulemused oma aastaaruandes. Kui mõni keskpank peaks kunagi seda keeldu rikkuma, võib EKP pöörduda Euroopa Kohtu poole. Seni ei ole seda ette tulnud.