Üleilmne finantsarhitektuur

Globaalne finants- ja majanduskriis viis ulatuslike aruteludeni rahvusvahelise raha- ja finantssüsteemi struktuuri ja toimimise üle. Järgnevalt vaadeldakse G20 riikide juhtide poolt viimastel aastal tehtud kokkuleppeid ja IMFi võetud meetmeid.

G20

Pärast esimest kohtumist 2008. aasta novembris Washingtonis kogunesid G20 riikide riigipead ja valitsusjuhid 2009. aasta aprillis Londonis oma teisele tippkohtumisele, kus:

  • kutsuti üles võtma meetmeid finantspoliitika reguleerimise ja makromajanduspoliitika valdkonnas;
  • rõhutati oma pühendumust avatud turgudele ja vabale kaubandusele;
  • lepiti kokku rahvusvaheliste finantseerimisasutuste rahastamise ja reformimise meetmetes;
  • jõuti kokkuleppele, et finantsstabiilsuse foorumi asemele moodustatakse finantsstabiilsuse nõukogu, kellel on suuremad volitused ja tugevam institutsiooniline alus.

2009. aasta septembris Pittsburghis toimunud tippkohtumisel G20 riikide juhid:

  • kinnitasid oma jätkuvat pühendumust rahvusvahelisele koostööle üleilmsete poliitikaprobleemide käsitlemisel. Juhid rõhutasid G20 märkimisväärset rolli üleilmse finantskriisi lahenduste kujundamisel ning otsustasid, et G20 on rahvusvahelise majanduskoostöö esmajärgulise tähtsusega foorum;
  • käivitasid G20 riikide kindla, jätkusuutliku ja tasakaalustatud majanduskasvu raamistiku, mille eesmärk on aidata üle minna kriisimeetmetelt kindlale, jätkusuutlikule ja tasakaalustatud üleilmsele majanduskasvule ning tegeleda finantskriisi süvendanud üleilmse tasakaalustamatusega. Raamistik näeb ette, et hakatakse vastastikku hindama, kuidas sobivad omavahel kokku riiklikud ja piirkondlikud poliitikad ning G20 liikmesriikide poliitikaraamistikud ning kas need vastavad kindla, jätkusuutliku ja tasakaalustatud kasvu eesmärgile. Kõik G20 riigid esitasid oma poliitikaraamistikud kokkulepitud formaadis, ning ELi eesistujariik, eurorühm, Euroopa Komisjon ja EKP koostasid ühise ülevaate euroala ja Euroopa Liidu poliitikast. IMF, kellel on nii kahe- kui ka mitmepoolse järelevalve kogemused, abistab riike vastastikuse hindamise protsessis, toetudes lisaks teiste rahvusvaheliste organisatsioonide (sh Finantsstabiilsuse Nõukogu) arvamusele;
  • tõdesid regulatsiooni ja järelevalve valdkondades tehtud märkimisväärseid edusamme, kuid möönsid, et palju rohkem ülesandeid on veel täitmata. Töö rahvusvahelise finantssüsteemi tugevdamiseks jätkub G20 riikide ministrite ja keskpankade presidentide asjakohase deklaratsiooni kohaselt neljas põhivaldkonnas (kvaliteetse kapitali loomine ja protsüklilisuse leevendamine; tasustamistavade reformimine; börsiväliste tuletisinstrumentide turgude tõhustamine; tegelemine piiriüleste lahenduste ja süsteemselt oluliste finantseerimisasutustega). Lisaeesmärgiks seati, et kõik G20 riikide suured finantskeskused võtavad 2011. aastaks vastu Basel II kapitali adekvaatsuse raamistiku.

2010. aasta juunis Torontos neljandale tippkohtumisele kogunenud G20 riikide juhid:

  • analüüsisid Pittsburghi kohtumisel võetud kohustuste täitmist ja viisid lõpule vastastikuse hindamisprotsessi esimese etapi. Lepiti kokku mitmes konkreetses kohustuses. Nii näiteks peavad eelarve puudujäägiga arenenud majandusriigid võtma meetmeid, et suurendada riiklikke sääste, ja eelarve ülejäägiga riigid peavad ellu viima reforme, et vähendada sõltumist välisnõudlusest ja keskenduda rohkem riigisisestele majanduskasvu allikatele. Areneva turuga riigid, kellel oli eelarve ülejääk, võtsid kohustuse viia ellu reformid sotsiaalset turvalisust tagavate mehhanismide tugevdamiseks, et aidata vähendada tagavarasäästusid, ergutada erasektori kulutusi ja suurendada vahetuskursi paindlikkust, kajastamaks majanduse põhialuseid. Lisaks andsid kõik G20 riigid lubaduse viia majanduskasvu ergutamiseks ellu struktuurireformid;
  • tõdesid, et usaldatavusjärelevalves, riskijuhtimises ning üleilmset finantssüsteemi tugevdava läbipaistvuse suurendamisel on tehtud märkimisväärseid edusamme. Samal ajal mööndi, et tuleb veel teha palju tööd, et täita eelmisel kolmel tippkohtumisel võetud kohustused. Samuti otsustati jaotada finantsvaldkonda reguleerivate õigusaktide reformimine nelja samba vahel (uus kapitaliraamistik, tõhus järelevalve, süsteemse olulisusega finantseerimisasutused ning rahvusvaheliste hinnangute ja vastastikuste hinnangute läbipaistvus).

2010. aasta novembris Sŏulis toimunud viiendal tippkohtumisel G20 riikide juhid:

  • leppisid kokku Sŏuli tegevuskavas, mis sisaldas konkreetseid poliitilisi kohustusi, et püüda saavutada raamistiku eesmärgid;
  • kinnitasid mitme olulise töö tulemusi, milleni jõuti tippkohtumise ettevalmistamisel, nimelt IMFi kvootide ja juhtimise reform ning finantssüsteemi muutmiseks olulised elemendid (sh Baseli pangajärelevalve komitee töö), millega püütakse käsitleda kriisi algpõhjusi;
  • väljendasid teadlikkust, et G20 riigid peavad käsitlema ka küsimusi, mis puudutavad suurt hulka G20s esindamata arenguriike ja madala sissetulekuga riike.

3.–4. novembril 2011 Cannes'is toimunud tippkohtumisel taaskinnitasid G20 riikide juhid oma kohustust teha koostööd ning kooskõlastada oma tegevuspõhimõtteid. G20 riikide juhid:

  • jõudsid kokkuleppele majanduskasvu ja töökohtade loomise tegevuskavas ning määrasid kindlaks riikide lühiajalised ja keskpika aja meetmed, et aidata maailmamajandusel kasvada kiiremini, jätkusuutlikumalt ja tasakaalustatumalt;
  • võtsid vastu meetmed rahvusvahelise rahasüsteemi vastupanuvõime tugevdamiseks. Nad kinnitasid rahandusministrite ja keskpankade presidentide kokkuleppe, mis käsitleb i) kapitalivoogude juhtimist reguleerivaid järeldusi, ii) IMFi ja piirkondlike finantskorralduste (Regional Financial Arrangements) ühiseid koostööpõhimõtteid ning iii) tegevuskava kohalike võlakirjaturgude edendamiseks. Lisaks toetasid G20 riikide juhid IMFi ettepanekut uue ennetava likviidsusliini (Precautionary and Liquidity Line) loomiseks, mille kaudu saaks vajadust mööda pakkuda paindlikku lühiajalist likviidsust kindlat poliitikat teostavatele tugeva majandusalusega riikidele, kes seisavad silmitsi välisteguritest tingitud šokkidega;
  • tegid edusamme seoses finantssektori reformiga. G20 riikide juhid kinnitasid ühtsed poliitikameetmed, mille abil püütakse toime tulla süsteemse olulisusega finantseerimisasutustest tulenevate riskidega üleilmsele finantssüsteemile, ning kiitsid heaks nende rakendamise ajakava. Otsustati karmistada üleilmselt toimivate süsteemse olulisusega finantseerimisasutuste järelevalvet ning võtta kasutusele täiendavad kapitalinõuded ja kriisilahendusraamistike uued rahvusvahelised standardid. Samuti kutsuti riike üles täitma oma kohustust rakendada täielikult ja järjekindlalt Basel II raamistikku, Basel II.5 lisanõudeid ja Basel III raamistiku kapitali- ja likviidsusnõudeid.

Rahvusvaheline Valuutafond (IMF): hiljutine areng

IMF on jätkuvalt toetanud finantskriisiga toimetulekuks võetavaid üleilmseid meetmeid, tõhustades järelevalvet, andes nõu otsuste tegijatele ning pakkudes oma liikmesriikidele finantsabi.

  • 2009. aasta aprillis võtsid G20 riikide juhid kohustuse suurendada rahvusvahelistele finantseerimisasutustele kättesaadavaid vahendeid. Selle kohustuse jätkuna jõustus 2011. aasta märtsis reformitud ja laiendatud uus laenuvõtmiskorraldus. Osalevate riikide arvu suurendati 26-lt 40ni ning IMFi krediidiliinide kogumaht tõusis 34 miljardilt SDRilt 369,9 miljardi SDRini. Aja jooksul viiakse uue laenuvõtmiskorralduse alla enamik kahepoolseid lepinguid laenu võtmiseks ja võlakirjade ostmiseks, mille IMF ja selle liikmesriigid on allkirjastanud alates 2009. aastast ligikaudu 196 miljardi arvestusühiku väärtuses.
  • 2011. aasta novembris nõustus IMF veelgi täiendama oma laenuinstrumente, et täita selliste riikide vajadusi, kellel on tugev majandusalus, kuid kelleni on kandunud negatiivsed mõjud. Sellega seoses otsustati suurendada 2010. aasta augustis loodud ennetava krediidiliini paindlikkust, võimaldades seda kasutada liikmetel, kellel on tegelikud maksebilansivajadused, ning sõlmida lisaks olemasolevatele ühe- ja kaheaastastele kokkulepetele ka kuuekuulisi kokkuleppeid. Kõnealuseid muudatusi arvestades otsustati nimetada ennetav krediidiliin ümber ennetavaks likviidsusliiniks.
  • G20 riigipead ja IMFi juhatus vahetasid 2011. aastal mõtteid ka valuutakorvi üle, mille alusel määratakse SDRi väärtus. Kinnitati, et valuutakorv peaks jätkuvalt kajastama vääringute suhtelist rolli üleilmses kaubandus- ja finantssüsteemis, ning et SDRi väärtuse määramise juhtpõhimõtted, sealhulgas peamiste vääringute stabiilsuse kriteerium, kehtivad jätkuvalt. Samas tuleb veel täpsustada kriteeriume, mille alusel vääringuid valuutakorvi valitakse. Praeguses SDRi valuutakorvis, mis koosneb neljast vääringust, oli euro väärtuseks 2011. aasta 1. jaanuari seisuga 42,3 eurosenti ehk selle osatähtsus oli 37,4%.
  • IMFi üks põhitegevusi ehk järelevalve läbis 2011. aastal korralise läbivaatamise, mida teostatakse iga kolme aasta järel. Läbivaatamisel võeti arvesse üleilmsest finantskriisist saadud kogemusi ning koostati kokkuvõte 2008. aastast saati tehtud edusammudest (sh eespool nimetatud aruanded piiriüleste mõjude kohta ning liikmesriikide poliitika kahepoolset seiret käsitleva 2007. aasta otsuse rakendamine). Selle tulemusel saadi eriti tõhus ja laiaulatuslik ülevaade. Lepiti kokku, et järelevalveraamistik peaks olema suuremal määral lõimunud, õiglane ja tõhus, et suuta paremini tuvastada ja käsitleda majandusliku ja finantsstabiilsusega seotud riske (k.a piiriüleste mõjudega seotud riskid). IMFi tegevjuhi esitatud tegevuskava sisaldab edasisi juhiseid järgmises kuues valdkonnas, mida on vaja tõhustada: i) vastastikused seosed; ii) riskide hindamine; iii) finantsstabiilsus; iv) välisstabiilsus; v) õigusraamistik, ning vi) tegelemine IMFi poliitikasoovitustega ja nende järgimine.