Menu

Mis on valuutavahetustehingute liinid?

27. september 2016 (ajakohastatud 22. aprill 2020)

Valuutavahetustehingute liin on kahe keskpanga vaheline kokkulepe valuutade vahetamiseks. See võimaldab keskpankadel hankida likviidsust välisvääringus seda vääringut emiteerivalt keskpangalt – tavaliselt selleks, et rahuldada kodumaiste kommertspankade likviidsusvajadust. Näiteks USA Föderaalreservi Süsteemiga sõlmitud vahetustehingute liin võimaldab EKP-l ja kõigi euroala riikide keskpankadel (eurosüsteemil) saada föderaalreservilt USA dollareid samaväärse summa eurode eest. Sellised kokkulepped on aastakümneid olnud osa keskpankade rahapoliitilistest instrumentidest.

Miks on vaja vahetustehingute liine?

Kui algselt kasutati vahetustehingute liine teatud turusekkumiste rahastamiseks, siis viimastel aastatel on neist saanud tähtis vahend, mis aitab säilitada finantsstabiilsust ja vältida finantsturgudel valitsevate pingete mõju kandumist reaalmajandusse. Alates 2007. aastast on EKP sõlminud vahetustehingute kokkuleppeid eesmärgiga pakkuda välisvääringus likviidsust euroala pankadele. Kui olukord teatud vääringu turgudel halveneb, on selle vääringu kehtivuspiirkonnast välja jäävatel pankadel keeruline rahastada kõnealuse vääringuga seotud vara, sest neil puudub otsene juurdepääs seda vääringut emiteerivale keskpangale. Kui kodumaisel keskpangal on asjaomase välismaise keskpangaga vahetustehingute liin, saab ta pakkuda oma riigi pankadele vajalikku likviidsust välisvääringus, kasutamata selleks oma välisvaluutareserve. Näiteks investeerimispanga Lehman Brothers kokkuvarisemisele järgnenud finantskriisi ajal 2008. aasta septembris rahastamisturgude tegevus peaaegu seiskus, sest valitses erakordselt suur riskikartlikkus. Sellistes oludes oli euroala pankadel keeruline saada USA dollareid, et rahastada oma USA dollarites nomineeritud varasid. Selleks et ennetada tõrkeid (näiteks kui pangad on sunnitud oma vara väga kiiresti müüma, põhjustades äärmiselt suuri hinnakõikumisi), sõlmisid EKP ja USA Föderaalreservi Süsteem valuutavahetustehingute liini, mis võimaldab EKP-l/eurosüsteemil pakkuda USA dollareid euroalal asuvatele pankadele.

Milliste keskpankadega on EKP sõlminud vahetustehingute kokkulepped?

2011. aastal seadis EKP koostöös Inglise keskpanga, Kanada keskpanga, Jaapani keskpanga, USA Föderaalreservi Süsteemi ja Šveitsi keskpangaga sisse vahetustehingute liinide võrgustiku, mille raames saavad osalevad keskpangad hankida üksteiselt vääringuid. Alates 2020. aasta aprillist on vahetustehingute liine kasutatud USA dollarite ja Šveitsi frankide laenamiseks euroala pankadele ning eurode laenamiseks Ühendkuningriigi pankadele.

Finantskriisi järel on EKP ühtlasi sõlminud kokkulepped, et varustada Taani keskpanka ja Rootsi keskpanka eurodega, ning ajutised kokkulepped Läti, Ungari ja Poola keskpanga varustamiseks eurodega.

2013. aastal sõlmis EKP vahetustehingute kokkuleppe Hiinaga, pidades silmas Hiina üha suuremat süsteemset tähtsust ning kiirelt kasvavat kaubavahetust ja investeerimistegevust euroala ja Hiina vahel. Eurosüsteemi seisukohast on kokkulepe kaitsemehhanismiks, mis kinnitab euroala pankadele Hiina jüaani jätkuvat kättesaadavust, isegi kui rahaturul tekivad häired.

2020. aastal aktiveeris EKP uuesti vahetustehingute kokkuleppe Taani keskpangaga ja seadis ettevaatuspõhimõttel sisse ajutised vahetustehingute liinid Horvaatia ja Bulgaariaga.

Kuidas vahetustehingute liinid toimivad?

Kui euroala pank vajab näiteks kliendile laenu andmiseks USA dollareid, hangib ta need tavaolukorras rahaturult. Kui aga USA dollarites rahastamise kulud on liiga suured või turg on häiritud, võib pank pöörduda oma riigi keskpanga poole. Toodud näite puhul saab EKP pakkuda USA dollareid Föderaalreservi Süsteemiga sõlmitud vahetustehingute kokkuleppe raames. Praegu teostab EKP iga päev pakkumisi tähtajaga üks nädal ning pakub igal nädalal 84päevaseid operatsioone. Euroala pangad saavad öelda, kui palju dollareid nad soovivad kindlaksmääratud intressimääraga laenata. Laenu katteks peavad pangad esitama EKP-le kõrge kvaliteediga tagatise, mille väärtus on kindlaks määratud jooksva turuhinna alusel, millest on maha arvatud asjakohane allahindlus (väärtuskärbe). Paljud valuutakokkulepped toimivad pelgalt turvamehhanismina ja neid ei ole kunagi kasutatud. Kooskõlas üldise põhimõttega tagada operatsioonilise valmisoleku kõrge tase, kontrollib EKP korrapäraselt oma rahapoliitilisi instrumente, et neid saaks vajaduse korral hõlpsalt ja turvaliselt kasutada.

Artiklit ajakohastati 22. aprillil 2020, et selle sisu täiendada.