EMU poliitikaraamistik

Sissejuhatus

Majandus- ja rahaliidu (EMU) institutsiooniline struktuur on kahetasandiline. Euro kasutuselevõtu järel vastutab raha- ja vahetuskursipoliitika teostamise eest euroala, majanduspoliitika elluviimine on aga jäänud peamiselt riikide poliitikakujundajate ülesandeks.

Selline töökorraldus tuleneb Maastrichti lepingust, kuna majanduspoliitika, sealhulgas eelarve- ja struktuuripoliitika rakendamiseks tuleb sageli arvestada riigi erijooni ja institutsioonilist struktuuri. Lisaks on majanduspoliitika väga tihti riikide avalike ja poliitiliste arutelude keskmes. Samuti taheti sellise raamistikuga luua poliitilist konkurentsi riikide poliitikakujundajate vahel, mis aitaks valitsustel kujundada ja rakendada parimaid tavasid (vt 2008. aasta mai kuubülletääni artikkel „Institutsiooniline korraldus ja euroala toimimine” ja 2001. aasta kuubülletääni artikkel „The Economic policy framework in EMU”).

Samal ajal on ELi ühisturg muutnud Euroopa riikide majandused üksteisest väga sõltuvaks. Euroala majanduslik ja finantslõimumine on ühisraha kasutuselevõtu tulemusel veelgi tihedam. Seda vastastikust sõltuvust silmas pidades (eelkõige mõjude ülekandumise puhul, st kui ühe riigi poliitilised otsused mõjutavad teise riigi otsuseid) peab majanduspoliitika lähtuma Euroopa kooskõlastus- ja järelevalveraamistikust. Kui tegemist on ulatusliku šokiga, nagu majandus- ja finantskriis, mis mõjutab enamikku või kõiki Euroopa riike üldjoontes samal moel, ei pruugi riikide kooskõlastamata majanduspoliitilised meetmed olla piisavalt tõhusad. Lisaks on ühtne raamistik vajalik, sest liikmesriikide majanduspoliitika peab olema suunatud stabiilsusele, et tagada vastavus ühtse rahapoliitika esmatähtsa eesmärgiga ehk hinnastabiilsuse saavutamisega, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingus.

Finants- ja majanduskriis tõi esile majanduse juhtimise raamistiku tõsised nõrkused. Majanduse juhtimine põhines eeldusel, et riikidel on piisavaid stiimuleid oma majanduse olukorra stabiilsena hoidmiseks, millega nad aitavad poolautomaatselt kaasa euroala heaolu säilitamisele. Majanduspoliitiliste otsuste rakendamisel tuli arvestada vaid leebete piirangutega Euroopa tasandil, seda isegi valdkondades, kus pidid kehtima karmid reeglid (algselt eelarvepoliitika, vt allpool). Liikmesriikide vastastikune surve, st surve rakendada usaldusväärset majanduspoliitikat jäi Euroopa tasandil peetavatest poliitilistest aruteludest suuresti välja. Samuti ei täitnud finantsturud piisavalt oma korralekutsuvat rolli.

Alates euro kasutuselevõtust saadud kogemused näitavad, et poliitika leebe kooskõlastamine on end ammendanud, seda nii Euroopa Liidu eeskirjade ja soovituste sõnastamise kui ka rakendamise puhul. Poliitiliste mõjude märkimisväärne ülekandumine euroala riikide vahel õigustab kindlasti eelarve-, struktuuri- ja finantspoliitika tihedamat lõimumist, mis viiks täieulatusliku majandusliiduni ja tagaks EMU tõhusa toimimise. Seetõttu on EKP kutsunud üles tegema märkimisväärseid edusamme EMU institutsiooniliste alustalade tugevdamiseks ja seega ka ühtsema majandusliidu saavutamiseks, mis vastab rahaliidus juba saavutatud majandusliku lõimumise ja vastastikuse sõltuvuse tasemele (vt dokument „Reinforcing Economic Governance in the euro area”).

Ülevaade EMU majanduspoliitika kooskõlastus- ja järelevalvevahenditest

Koondsuunised

Arvestades ELi ja eelkõige euroala riikide majanduste üha suurenevat omavahelist seotust, peavad liikmesriigid aluslepingu kohaselt käsitlema oma majanduspoliitikat kui „ühise huvi küsimust” ja kooskõlastama selle ELi Nõukogus (vt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 121). Täpsemalt tuleb aluslepingu kohaselt (vt artikkel 120) vastu võtta majanduspoliitika üldsuunised, milles antakse riikide poliitikakujundajatele makromajanduslikke ja struktuuripoliitilisi soovitusi. Euroopa Komisjoni soovitusel ELi Nõukogu poolt vastu võetud majanduspoliitika üldsuunised olid EMU esimesel kümnendil poliitika kooskõlastamise tähtsamaid vahendeid.

Alates 2005. aastast on üldsuunised ühendatud tööhõivesuunistega (vt aluslepingu artikkel 148) ja neid nimetatakse koondsuunisteks. ELi riikide juhid kiitsid koondsuunised heaks kevadisel Euroopa Ülemkogu istungil ja neid ajakohastatakse vastavalt vajadusele.

Strateegia „Euroopa 2020”

EMU tõrgeteta toimimiseks on väga tähtis viia toote- ja tööturgudel ellu majandusreforme, et suurendada turgude paindlikkust ja edendada konkurentsi. Majandusreformid võimaldavad liikmesriikidel tõsta majanduse kasvupotentsiaali ja tööhõivet. Lisaks aitavad reformid liikmesriikidel parandada tootlikkust ja konkurentsivõimet, tugevdades samas majanduse vastupanuvõimet šokkidele. Struktuurireformid on eelkõige olulised euroala kontekstis, sest liikmesriigid ei saa enam rakendada riigisisest raha- ja vahetuskursipoliitikat. Seetõttu on struktuurireformidel tähtis roll ka euroalal tekkivate tasakaalustamatuste vältimisel.

Eelpool nimetatut silmas pidades võtsid ELi riigijuhid Euroopa Ülemkogu 2010. aasta juuni istungil vastu strateegia „Euroopa 2020” tööhõive ja majanduskasvu edendamiseks majandus- ja sotsiaalreformide abil, võttes arvesse keskkonnategureid. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu alapunktide all käsitletakse strateegias nii riigisiseseid kui ka ELi tasandil võetavaid poliitilisi meetmeid eesmärgiga suurendada Euroopa rahvaste heaolu. Strateegia püüdlused on sõnastatud viie ELi tasandi eesmärgina, mis hõlmavad tööhõivet, teadus- ja arendustegevust, kliimamuutusi, haridust ning vaesust.

Strateegia kohaselt esitavad liikmesriigid koondsuunistega kooskõlas olevad riiklikud reformikavad, mille eesmärk on lahendada majanduskasvu ja tööhõive kitsaskohad. Liikmesriikide püüdlusi toetavad ELi tasandil juhtalgatused ja kõrvalmeetmed, mis puudutavad näiteks ühisturu lõpuleviimist, teadus- ja arendustegevuse rahastamist ning ELi ettevõtete juurdepääsu lihtsustamist üleilmsetele turgudele (vt ec.europa.eu/europe2020/).

Strateegia „Euroopa 2020” on jätkuks Lissaboni strateegiale, mis peamiselt nõrga juhtimiskorra, kindla sihi puudumise ja ebapiisava suhtluse tõttu oli vaid mõõdukalt edukas (vt 2005. aasta juuli kuubülletääni artikkel „The Lisbon strategy – five years on”). Strateegias „Euroopa 2020” üritatakse neid vigu parandada, andes Euroopa Ülemkogule kindla rolli reformikava elluviimise juhtimisel ja tugevdades järelevalvet liikmesriikide reformipoliitika üle.

Majanduse juhtimise uuendatud raamistik

Finants- ja majanduskriisiga toimetulekuks võtsid ELi Nõukogu ja Euroopa Parlament 2011. aastal vastu õigusaktide paketi ELi majanduse juhtimise raamistiku tugevdamiseks (EKP üldhinnang on esitatud 2011. aasta märtsi kuubülletääni artiklis „The reform of economic governance in the euro area – essential elements”; eestikeelne tõlge kättesaadav Eesti Panga veebilehel).

Stabiilsuse ja majanduskasvu pakt

Riigi rahanduse usaldusväärsus aitab saavutada teisi olulisi poliitilisi eesmärke, nagu tugev ja jätkusuutlik majanduskasv, ning toetab seeläbi ka töökohtade loomist. Lisaks lihtsustab eelarvedistsipliin Euroopa Keskpangal hinnastabiilsuse hoidmist (vt 2008. aasta juuli kuubülletääni artikkel „One monetary policy and many fiscal policies: ensuring a smooth functioning of EMU”).

Seetõttu peavad liikmesriigid Euroopa Liidu toimimise lepingu (vt artikkel 126) kohaselt vältima ülemäärast eelarvepudujääki. 1997. aastal vastu võetud stabiilsuse ja majanduskasvu pakt täiendab aluslepingu sätteid eelarvedistsipliini kohta, luues mitmepoolse järelevalve menetluse, mis hõlmab ennetavaid ja korrigeerivaid meetmeid (vt 2008. aasta oktoobri kuubülletääni artikkel „Ten years of the Stability and Growth Pact”).

Ennetavad meetmed põhinevad riikide rahanduse korrapärasel järelevalvel. Komisjon ja ELi Nõukogu hindavad igal aastal euroala riikide esitatud stabiilsusprogramme ning euroalaväliste liikmesriikide lähenemisprogramme. Nendes programmides antakse ülevaade iga riigi majandus- ja eelarvepoliitika arengust, seatakse eelarvepoliitika keskpikk eesmärk ja kohandamiskava selle saavutamiseks. Komisjon võib anda varajase hoiatuse liikmesriigile, kes ei täida stabiilsuse ja majanduskasvu paktis sätestatud nõudeid.

Korrigeerivate meetmete kohaselt käivitatakse ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus, kui liikmesriik ei täida oma kohustusi. ELi Nõukogu võtab asjaomase liikmesriigi kohta vastu soovitused, milles määratakse eelkõige eelarvepuudujäägi korrigeerimise tähtaeg. Nõukogu jälgib soovituste täitmist ja tühistab ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse, kui puudujääk on korrigeeritud. Kui liikmesriik ei suuda puudujääki korrigeerida, võetakse mitmesuguseid meetmeid alates tõhustatud järelevalvest kuni rahaliste sanktsioonide kohaldamiseni. Asjaomane liikmesriik võib osaleda vajalikke soovitusi puudutavates aruteludes ELi Nõukogus, kuid Lissaboni lepingu kohaselt ei ole tal enam hääleõigust.

Alates euro kasutuselevõtust saadud kogemused näitavad, et stabiilsuse ja majanduskasvu pakti sätted ei ole paljudes riikides siiski taganud piisavat eelarvedistsipliini. Sellele vaatamata ja vastupidiselt EKP soovitusele otsustasid liikmesriigid 2005. aastal stabiilsuse ja majanduskasvu pakti muuta, nähes ette suurema paindlikkuse järelevalvemenetluses. Ennetavate meetmete puhul anti riikidele suurem otsustusõigus seoses eelarvestabiilsuse keskpika eesmärgiga (vt allpool). Korrigeerivate meetmete puhul laiendati otsustusõigust ülemäärase eelarvepuudujäägi kindlakstegemisel ja pikendati menetluse tähtaegu (vt 2005. aasta augusti kuubülletääni artikkel „The Reform of the Stability and Growth Pact”).

Majanduse juhtimise üldise reformi käigus muudeti stabiilsuse ja majanduskasvu pakti taas 2011. aastal, toetudes finants- ja majanduskriisist saadud õppetundidele. Olulise uuendusena suurendati otsuste tegemise automatiseeritust, kasutades ümberpööratud kvalifitseeritud häälteenamuse reeglit, mille kohaselt teatud komisjoni soovitused loetakse vastuvõetuks, kui ELi Nõukogu ei ole neid teatava aja jooksul kvalifitseeritud häälteenamusega tagasi lükanud. Lisaks pannakse rohkem rõhku valitsussektori võla kriteeriumile ja riigi rahanduse pikaajalisele jätkusuutlikkusele. Ühtlasi võeti juba varem järk-järgult kasutusele erinevaid finants- ja poliitilisi sanktsioone, et motiveerida liikmesriike täitma pakti nõudeid.

Nende meetmetega liigutakse küll õiges suunas, kuid reformiga oleks tulnud siiski jätkata. Nimelt peab EKP kahetsusega nentima, et otsuste tegemise automatiseeritust, mis on suurte edusammude seisukohalt võtmetähendusega tegur, õnnestus üksnes osaliselt suurendada, kasutades ümberpööratud kvalifitseeritud häälteenamuse reeglit nii sageli kui võimalik.

Makromajanduslik järelevalveraamistik

Majanduse juhtimise tugevdamise reformi ühe osana võtsid ELi Nõukogu ja parlament 2011. aastal vastu uue makromajandusliku järelevalveraamistiku, mille eesmärk on tuvastada ja kõrvaldada makromajanduslikud tasakaalustamatused ja lahendada konkurentsivõime vähenemisega seotud probleemid. Raamistik täiendab olemasolevat järelevalveprotsessi, mis on sätestatud strateegias „Euroopa 2020”. Viimane keskendub jätkusuutliku ja sotsiaalselt kaasava majanduskasvu ning tööhõive tugevdamisele. Uus mehhanism koosneb ennetavatest ja korrigeerivatest meetmetest ning kehtib kõigis 27 liikmesriigis.

Ennetavad meetmed põhinevad häiremehhanismil, mille eesmärk on tuvastada tasakaalustamatused võimalikult varakult. Täpsemalt hindab Euroopa Komisjon iga Euroopa poolaasta alguses liikmesriikide olukorda makromajanduslike näitajate tulemustabeli alusel, et tuvastada olemasolevaid või võimalikke makromajanduslikke tasakaalustamatusi. Hinnangu tulemused ja analüüs avaldatakse eraldi aruandes. Kui komisjoni hinnangul on mõnes liikmesriigis märke suurest makromajanduslikust tasakaalustamatusest, viiakse nendes riikides läbi põhjalik majandus-, finants- ja riigirahanduse arengu analüüs. Analüüsi tulemuste põhjal esitab nõukogu vastavale liikmesriigile vajalikud soovitused.

Kui hindamise käigus tuvastatakse ülemäärane makromajanduslik tasakaalustamatus, võib komisjon teha ettepaneku algatada makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse kooskõlas makromajanduse järelevalvemenetluse korrigeerivate meetmetega. Nõukogu teeb asjaomasele liikmesriigile soovituse meetmete võtmiseks. Seejärel esitab liikmesriik korrigeeriva tegevuskava, milles kehtestatakse nõukogu soovitusest tulenevad poliitilised meetmed. Komisjon ja nõukogu jälgivad tähelepanelikult korrigeeriva tegevuskava täitmist, mille käigus tuleb esitada eduaruandeid ja teostatakse kontrolle. Kui soovitust ei täideta, käivitatakse sanktsioonimehhanism, mis põhineb ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse raames rakendatavatel sanktsioonidel.

EKP tervitab uue makromajandusliku järelevalveraamistiku kasutuselevõttu, mis täidab olulise tühiku EMU juhtimise raamistikus. On tähtis, et uue mehhanismi ulatuslik reguleerimisala ei vähendaks selle tõhusust, et tasakaalustamatuse ja haavatavatusega saaks tegeleda võimalikult varakult.

Euroopa poolaasta

Alates 2011. aastast teostatakse ELi järelevalvet liikmesriikide majanduspoliitika üle igal aastal Euroopa poolaasta raames. Aasta esimesel poolel aset leidev protsess käivitati selleks, et paremini kooskõlastada ELi eelarve- ja majanduspoliitikat, mis jäävad õiguslikult eraldiseisvaks. Menetlus võimaldab hinnata eelarve- ja makromajanduspoliitika vastavust koondsuunistele ühel ajal, mis tagab erinevate järelevalveprotsesside suurema järjepidevuse seoses poliitiliste suundade ja aruandlusega. Euroopa poolaasta raames täiendab riigi järelevalvet temaatiline järelevalve, mis hõlmab strateegias „Euroopa 2020” kokku lepitud ulatuslikumate struktuurireformide elluviimisel saavutatud edusammude jälgimist.

Järelevalve teine osa toimub aasta teisel poolel liikmesriigi poolaasta raames, mil riigid kinnitavad oma eelarved ja võtavad Euroopa poolaastal kokku lepitud poliitilisi meetmeid.

Ehkki praegu on veel liiga vara anda terviklikku hinnangut Euroopa poolaasta tulemuslikkusele liikmesriikide eelarve- ja struktuuripoliitika tõhustamisel, võib raamistik aidata toetada ühtsema ja järjekindlama lähenemisviisi rakendamist majanduspoliitikas.

Laiendatud euroala pakt

2011. aasta 11. märtsi kohtumisel võtsid euroala riigijuhid vastu laiendatud euroala pakti, mille eesmärk on tugevdada majandus- ja rahaliidu majandussammast, suurendades majanduspoliitika kooskõlastamist liikmesriikide pädevusse kuuluvates valdkondades, pidades eelkõige silmas konkurentsivõimet, tööhõivet ja riigi rahanduse pikaajalist jätkusuutlikkust. Pakt on ühinemiseks avatud euroalavälistele liikmesriikidele ning selle on juba allkirjastanud Bulgaaria, Leedu, Läti, Poola, Rumeenia ja Taani. Seega nimetatakse seda laiendatud euroala paktiks.

Pakti aluseks on olemasolevad majanduspoliitika kooskõlastusvahendid, eelkõige strateegia „Euroopa 2020”, ning see on kooskõlas ühisturuga. Osalevad liikmesriigid kohustuvad tegema erilisi jõupingutusi ja võtma varasemast rangemaid meetmeid. Laiendatud euroala pakt moodustab osa Euroopa poolaastast ning riigipead ja valitsusjuhid kontrollivad sellest tulenevate kohustuste täitmist igal aastal.

Euroala mõõde majanduspoliitika koordineerimises

Võimaliku märkimisväärse mõjude ülekandumise tõttu rahaliidus (vt eespool) peavad euroala riigid kooskõlastama oma majanduspoliitika iseäranis ulatuslikult. Seda euroalale eriomast mõõdet tunnustatakse Lissaboni lepingule lisatud uues peatükis, mis käsitleb „erisätteid liikmesriikide kohta, mille rahaühik on euro”. Lepingule lisatud protokollis eurorühma kohta on selgelt viidatud vajadusele „edendada majanduskasvu tugevdamise tingimusi Euroopa Liidus ning arendada selleks majanduspoliitika veelgi tihedamat koordineerimist euroalal”.

Lisaks on Lissaboni lepingus uuendatud hääletamiskorda majanduspoliitika üldsuuniste ning stabiilsuse ja majanduskasvu paktiga seotud otsuste vastuvõtmisel. Nagu eelpool mainitud, on euroala riike puudutavates küsimustes ELi Nõukogus hääleõigus ainult euroala riikidel. Ka stabiilsuse ja majanduskasvu pakti ning ülemäärase tasakaalustamatuse menetluse korrigeerivates meetmetes on sätestatud, et euroala riigid peavad kokkulepitud reeglitest eriti rangelt kinni pidama, kusjuures rahalised sanktsioonid on ette nähtud vaid euroala riikidele.

Veel üks euroalale eriomane majanduspoliitika kooskõlastamise aspekt puudutab eelarvepoliitikat, kus euroala riigid nõustusid suurendama oma järelevalvet eurorühma raames. Eurorühm esitab igal aastal vaheülevaate euroala riikide eelarvepoliitika asjakohasuse kohta enne, kui riigid esitavad oma riigieelarve eelnõud aruteluks riikide parlamentidele.

Euro käibeloleku esimese kümnendi peamise õppetunnina järeldas ECOFINi nõukogu 2008. aasta oktoobris, et euroala konkurentsivõime arengut tuleb jälgida tähelepanelikumalt. Eurorühm jälgib korrapäraselt euroala tööturgude ja konkurentsivõime arengut ning võimalike makromajanduslike tasakaalustamatuste tekkimist. Lisaks hõlmavad strateegia „Euroopa 2020” raames vastu võetud uued koondsuunised euroala riikidele mõeldud üksikasjalikke juhiseid makromajanduslike tasakaalustamatuste kohta.

Püüdlustel tugevdada euroala mõõdet majanduspoliitika koordineerimises tehti täiendavaid edusamme 2011. aasta 26. oktoobri kohtumisel, mil euroala riigijuhid leppisid kokku vähemalt kaks korda aastas toimuvates euroala tippkohtumistes, eesmärgiga anda strateegilisi suuniseid euroala majandus- ja eelarvepoliitika kohta, et euroala mõõdet saaks paremini kaasata riigisisese poliitika rakendamisel. Lisaks lepiti kokku mitmetes täiendavates olemasolevatest nõuetest kaugemale ulatuvates meetmetes, nagu tasakaalus eelarve reeglite vastuvõtmine (struktuurses mõttes), millega võetakse stabiilsuse ja majanduskasvu pakti sätted üle riikide õigusaktidesse põhiseaduse või sellega samaväärsel tasandil. Peale selle lepiti kokku komisjoni ja teiste euroala riikidega konsulteerimises enne, kui võetakse vastu ulatuslikumad eelarve- või majanduspoliitilised reformikavad, mille mõjud võivad üle kanduda teistesse riikidesse (vt „Euro Summit statement”).

Kajastades eurorühma, komisjoni ja EKP põhirolli euroala igapäevases juhtimises, lepiti samuti kokku, et euroala tippkohtumise eesistuja, komisjoni president ja eurorühma esimees kohtuvad vähemalt üks kord kuus. Kohtumisel võib osaleda ka EKP president. Kolme järelevalveasutuse juhid (vt EKP roll uuendatud finantsjärelevalve arhitektuuris) ning EFSFi/ESMi tegevjuht võivad osaleda kohtumistel juhtumipõhiselt.

Lissaboni lepingusse lisatud uue sätte (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 136 lõige 1) kohaselt võivad liikmesriigid võtta meetmeid oma eelarvedistsipliini koordineerimise ja järelevalve tugevdamiseks ning kehtestada majanduspoliitika suuniseid, et tagada EMU tõrgeteta toimimine. Need meetmed on euroala riikidele kohustuslikud ja peavad olema kooskõlas teiste poliitikavahenditega (nagu koondsuunised ning stabiilsuse ja majanduskasvu pakt). Euroala riigijuhid kutsuvad komisjoni üles esitama ettepanekuid selle sätte rakendamiseks.

Kriisi haldamine ja Euroopa stabiilsusmehhanism

2010. aasta 28.–29. oktoobril otsustas Euroopa Ülemkogu luua alalise kriisiohjemehhanismi euroala finantsstabiilsuse kaitseks. Hilisema nimetusega Euroopa stabiilsusmehhanism (ESM) võeti ametlikult vastu 2011. aasta 24.–25. märtsi Euroopa Ülemkogu istungil osana kriisi lahendamiseks kavandatud meetmetest. Sellega muudeti vähesel määral Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 136 sõnastust, võimaldades euroala riikidel luua stabiilsusmehhanismi, mis käivitatakse vajadusel euroala finantsstabiilsuse kaitseks, kusjuures finantsabi antakse rangetel tingimustel.

Euroopa stabiilsusmehhanism peaks jõustuma hiljemalt 2012. aasta juulis laenuandmissuutlikkusega 500 miljardi euro ulatuses. Sellega asendatakse ajutised meetmed nagu Euroopa Finantsstabiilsuse Fond (EFSF) ja Euroopa finantsstabiilsusmehhanism (EFSM), mis loodi pärast ECOFINi 2010. aasta 9. mai otsust anda finantsabi raskustes olevatele liikmesriikidele.

Nii EFSM kui ka EFSF loodi kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 122. Neist esimene oli mõeldud ELi tasandil, teine aga euroala tasandil toimiva mehhanismina, kusjuures viimast toetas lisaks euroala riikide valitsuste vahel saavutatud kokkulepe. Mõlema mehhanismi laenuandmissuutlikkus on kokku 500 miljardit eurot.

2011. aasta 11. märtsi ja 21. juuli kohtumistel otsustasid euroala riigijuhid suurendada EFSFi ja tulevase ESMi paindlikkust, võimaldades neil tegutseda ettevaatusprogrammi alusel, rahastada finantseerimisasutuste rekapitaliseerimist ning sekkuda riigivõlakirjade esmas- ja järelturgudele.

26. oktoobril leppisid euroala riigipead ja valitsusjuhid kokku laiendada EFSFi ressursse maksimumini ilma fondi aluseks olevaid tagatisi suurendamata, i) parandades liikmesriikide väljastatud uue võla kvaliteeti ning ii) kombineerides eraõiguslike ja riiklike finantseerimisasutuste ja investorite vahendeid, mida saaks teha eriotstarbelise rahastamisvahendi kaudu. Lisaks sellele on võimalik EFSFi vahendeid täiendavalt tõhustada, tehes veelgi tihedamat koostööd IMFiga.

EKP osaleb EFSMi, EFSFi ja tulevase ESMi mõningates toimingutes.

Esiteks teeb EKP koostööd Euroopa Komisjoni ja IMFiga, et tuvastada euroala finantsstabiilsust ohustavaid riske. Seejärel viiakse läbi võla jätkusuutlikkuse põhjalikud analüüsid. EFSFi ja ESMi sekkumisi võlakirjade järelturul on võimalik teha EKP analüüside põhjal.

EKP eksperdid osalevad koos Euroopa Komisjoni ja IMFiga finantsabi paluva liikmesriigiga peetavatel läbirääkimistel makromajandusliku kohandamise programmi üle ning jälgivad programmi täitmist (vt 2011. aasta juuli kuubülletääni artikkel „The European Stability Mechanism”).

2011. aasta detsembris nõustus EKP esindama EFSFi ka järelturutoimingutes.