Menu

Ülevaade

Pärast loidu kasvu 2019. aasta teises ja kolmandas kvartalis peaks SKP reaalkasv jääma lähiajal vaoshoituks. Majanduskliima näitajad on halvenenud. See kajastab peamiselt maailmakaubanduse jätkuvat nõrkust püsiva üleilmse ebakindluse keskkonnas (protektsionismi tugevnemine, kasvu võimalik järsem aeglustumine Hiinas ja võimalus, et Brexit ei toimu korrakohaselt). Hiljutised näitajad töötleva tööstuse sektori kohta osutavad siiski teatavale stabiliseerumisele, samal ajal kui meeleolud ehitussektoris ja tarbijate kindlustunne on olnud küllaltki vastupidavad ning tööturu olukord püsib soodne. Pikemas perspektiivis peaksid kasvu jätkusuutlikku elavnemist keskpikal perioodil toetama väga soodsad rahastamistingimused (mida tugevdab EKP rahapoliitika väga toetav kurss), Ühendkuningriigi Euroopa Liidust korrakohase väljaastumise eeldus, muu üleilmse ebakindluse teatav hajumine, sellega kaasnev välisnõudluse järkjärguline taastumine ning eelarvepoliitika märkimisväärne lõdvendamine. Tervikuna peaks SKP reaalkasv aeglustuma 2020. aastal 1,1%-le ning hoogustuma seejärel 2021. ja 2022. aastal 1,4%ni. 2019. aasta septembri ettevaatega võrreldes on 2020. aasta kasvuprognoosi korrigeeritud 0,1 protsendipunkti võrra allapoole, kuna välisnõudluse märkimisväärse allapoole korrigeerimise tasakaalustab üksnes osaliselt mõju, mida avaldavad veelgi toetavamad eelarve- ja rahapoliitikameetmed ning euro efektiivse vahetuskursi nõrgenemine.

ÜTHI-inflatsioon peaks 2019. aastal toimunud aeglustumise järel 2020. aastal veelgi pidurduma ning kiirenema 2022. aastaks aegamisi 1,6%ni. Koguinflatsiooni arengut peaksid lähikvartalites ulatuslikult mõjutama baasefektid ÜTHI energiahindade inflatsioonis. Pärast elavnemist 2019. aasta lõpus peaks ÜTHI-inflatsioon (v.a energia ja toiduained) ettevaateperioodi vältel järk-järgult tugevnema. Tugevnemist peaksid toetama majanduskasvu hoogustumine, suhteliselt jõuline palgakasv pingeliste tööturutingimuste keskkonnas ja kasumimarginaalide taastumine sedamööda, kuidas aktiivsus muu hulgas hiljutiste rahapoliitiliste meetmete toel elavneb. Alusinflatsiooni peaks toetama ka muu toorme (v.a energia) hindade tõus. 2019. aasta septembri ettevaatega võrreldes on ÜTHI-inflatsiooni 2020. aasta prognoosi korrigeeritud naftahinna kallinemise tõttu ülespoole ning 2021. aasta prognoosi veidi allapoole, võttes arvesse nõrgemat välist hinnasurvet ning palkade ja kasumimarginaalide tagasihoidlikumat arengut.[1]


1 Reaalmajandus

Euroala SKP reaalkasv oli 2019. aasta kolmandas kvartalis 0,2 %, mis on veidi kiirem, kui 2019. aasta septembri ettevaates eeldati. Kolmanda kvartali kasvu mõjutas positiivselt sisenõudlus, samal ajal kui netokaubanduse ja varude muutuste toime oli veidi pärssiv. Ekspordi mõõdukas kasv kajastab üleilmselt valitsevaid ebasoodsaid tegureid ning eelkõige maailmamajanduse ja välisnõudluse loidust üleilmse suure ebakindluse keskkonnas. Eratarbimise elavnemine oli kolmandas kvartalis jätkusuutlik ja jäi kasvu peamiseks vedajaks.

Joonis 1

Euroala reaalne SKP

(kvartaalne muutus protsentides; hooajaliselt ja tööpäevade arvu järgi korrigeeritud kvartaliandmed)

Märkus. Esitatud väärtusvahemikud põhinevad eelmiste aastate ettevaadete ja tegelike tulemuste vahelistel erinevustel. Väärtusvahemike ulatus vastab nende erinevuste absoluutväärtuse kahekordsele keskmisele. Väärtusvahemike arvutamise meetodit (k.a erandjuhtude suhtes korrigeerimine) käsitletakse 2009. aasta detsembris avaldatud EKP väljaandes „New procedure for constructing Eurosystem and ECB staff projection ranges”, mis on kättesaadav EKP veebilehel.

Lühiajaliste näitajate alusel võib arvata, et lähiajal jääb kasv vaoshoituks. Euroopa Komisjoni majandususaldusindikaator paranes novembris pärast viimase kahe kuu jooksul toimunud langust, kuid jääb kolmandas kvartalis siiski keskmisest näitajast allapoole. Ettevõtete ootusi pärsivad maailmakaubanduse jätkuv nõrkus ja püsiv üleilmne ebakindlus (mis on seotud üleilmsete kaubandusvaidluste ja võimaliku kokkuleppeta Brexitiga ning Hiina majanduse järsema aeglustumise ohuga). Eelkõige puudutab see töötleva tööstuse sektorit, kus indikaator jääb oma pikaajalisest keskmisest tunduvalt allapoole. Samal ajal on meeleolud ehitussektoris ning ka tarbijate kindlustunne olnud endiselt stabiilsed. Ostujuhtide indeksid osutavad jätkuvalt sektoritevahelisele lahknevusele: kui töötleva tööstuse sektori näitajad jäävad 50punktisest läviväärtusest selgelt allapoole (olles hiljuti siiski teataval määral stabiliseerunud), siis teenindus- ja ehitussektori indeksid ületasid seda lävendit. Mõju ülekandumine töötleva tööstuse sektorist teenindussektorisse on seni olnud piiratud ja üldjoontes ootuspärane, arvestades teenindussektori vähest avatust üleilmsetele šokkidele, mis on avaldanud ebasoodsat mõju töötleva tööstuse sektorile (vt infokast 3). Üldjoontes võib värskeimate näitajate alusel arvata, et 2019. aasta teises ja kolmandas kvartalis täheldatud loid kasv jätkub ka 2019. aasta viimastel kuudel ja 2020. aasta alguses.

Keskpika aja ettevaate eelduste kohaselt peaksid üleilmselt valitsevad ebasoodsad järelmõjud vähehaaval kaduma, võimaldades peamistel euroala majanduskasvu toetavatel teguritel taas mõjule pääseda (vt joonis 1 ja tabel 1). Eeskätt eeldatakse põhistsenaariumis, et Ühendkuningriigi väljaastumine EList toimub korrakohaselt ja lisaks juba teatavaks tehtud protektsionistlikele meetmetele ei võeta täiendavaid samalaadseid meetmed, mis peaks vähendama ka Hiina majanduskasvu järsu aeglustumise tõenäosust. Seega peaks praegune ebakindluse tase aegamisi langema, võimaldades peamistel kasvu toetavatel teguritel taas mõjule pääseda. Rahastamistingimused peaksid püsima väga soodsad ning EKP rahapoliitikameetmete (sh 2019. aasta septembris teatavaks tehtud meetmed) mõju kandub jätkuvalt majandusse. Tehniliste eelduste kohaselt peaksid nominaalsed intressimäärad kerkima ettevaateperioodil oma seniselt madalalt tasemelt üksnes vähesel määral. Laenuandmine mittefinantsteenuseid pakkuvale erasektorile, mis püsib lähiajal tõenäoliselt üldjoontes muutumatu, peaks edaspidi samuti mõõdukalt elavnema; seda ergutavad makromajandusliku keskkonna paranemine, väga madalad intressimäärad ning nii kodumajapidamiste kui ka mittefinantsettevõtete jaoks soodsad pangalaenutingimused. Erasektori kulutuste dünaamikasse annavad oma panuse ka kõigi sektorite lõikes väiksem vajadus finantsvõimenduse vähendamise järele ning laenuteenindusvõime paranemine. Eratarbimise ja eluasemeinvesteeringute kasvu peaksid toetama ka suhteliselt jõuline palgakasv ja netovara suurenemine ning tööpuuduse vähenemine. Euroala eksporti peaksid soodsalt mõjutama välisnõudluse oodatav elavnemine ja euro efektiivse vahetuskursi hiljutine nõrgenemine. Ühtlasi peaks eelarvepoliitika kurss aastatel 2020–2021 leevenema ja olema 2022. aastal üldjoontes neutraalne (vt 3. punkt).

Mõne teguri soodsa toime taandumine peaks 2022. aasta jooksul siiski kasvutempot veidi pidurdama. Tööhõive kasv peaks keskpika aja jooksul samuti aeglustuma, kajastades eelkõige tööjõupakkumise üha süvenevaid piiranguid mõnes riigis.

Tabel 1

Makromajanduslik ettevaade euroala kohta

(aastane muutus protsentides)

Märkus. Reaalse SKP ja selle komponentide, tööjõu ühikukulude, töötaja kohta makstavate hüvitiste ja tööviljakuse andmed on hooajaliselt ja tööpäevade arvu järgi korrigeeritud.
1) Esitatud väärtusvahemikud põhinevad eelmiste aastate ettevaadete ja tegelike tulemuste vahelistel erinevustel. Väärtusvahemike ulatus vastab nende erinevuste absoluutväärtuse kahekordsele keskmisele. Väärtusvahemike arvutamise meetodit (k.a erandjuhtude suhtes korrigeerimine) käsitletakse 2009. aasta detsembris avaldatud EKP väljaandes „New procedure for constructing Eurosystem and ECB staff projection ranges”, mis on kättesaadav EKP veebilehel.
2) Sealhulgas euroalasisene kaubandus.
3) Allindeks põhineb kaudsete maksude tegeliku mõju prognoosidel. See võib erineda Eurostati andmetest, milles eeldatakse, et maksude mõju avaldub ÜTHIs kohe ja täiel määral.
4) Arvutatakse valitsussektori bilansina, millest on maha arvatud majandustsükli üleminekumõjud ja riikide valitsuste võetud ajutised meetmed.

Eratarbimise kasv tugevnes 2019. aasta kolmandas kvartalis ja peaks ettevaateperioodil veidi aeglustuma. Tarbijate stabiilse kindlustunde ja soodsate tööturutingimuste keskkonnas hoogustus kasv 0,2%-lt 2019. aasta teises kvartalis 0,5%-le kolmandas kvartalis. 2019. aasta teisel poolel peaks eratarbimise kvartaliareng olema esimese poolaastaga võrreldes keskmiselt veidi jõulisem. Osaliselt on selle põhjuseks tarbimise hilinenud reaktsioon mitme suure riigi valitsuste võetud meetmetele sissetulekute toetamiseks. Tarbijate endiselt küllaltki positiivne meelestatus, töötuse määra jätkuv alanemine ja töötaja kohta makstava reaalpalga püsiv tõus lubavad arvata, et 2020. aastal tarbimise kasv hoogustub ja muu hulgas toetab seda mõnes riigis toimuva eelarvepoliitika lõdvendamise positiivne mõju. Tarbimise kasv peaks 2021.–2022. aastal veidi aeglustuma kooskõlas reaalse kasutatava tulu loiuma kasvuga samal perioodil.

Eratarbimise kasvu peaksid toetama soodsad rahastamistingimused ja netovara kasv. Pangalaenude nominaalintressimäärad peaksid lähiajal veelgi veidi alanema, kuid seejärel stabiliseeruma ja aastatel 2021–2022 veidi kerkima. Kuna pangalaenude intressimäärad ja kodumajapidamistele antavate pangalaenude maht peaksid lähiaastatel üksnes vähesel määral suurenema, püsivad brutointressimaksed tõenäoliselt jätkuvalt madalad ja toetavad seega edaspidigi eratarbimist. Ka netovara reaalkasv peaks aastatel 2020–2022 jätkuma; seda ergutab kinnisvara väärtuse edasine jõuline suurenemine. Koos varasemate edusammudega finantsvõimenduse vähendamisel peaks netovara kasv samuti mõõdukalt tarbimist toetama.

Infokast 1
Tehnilised eeldused intressimäärade, vahetuskursside ja toormehindade kohta

2019. aasta septembris avaldatud ettevaatega võrreldes hõlmavad tehnilised eeldused kõrgemat naftahinda, euro nõrgemat efektiivset vahetuskurssi ja kõrgemaid intressimäärasid. Tehnilised eeldused intressimäärade ja toormehindade kohta põhinevad turgude ootustel seisuga 19. november 2019. Lühiajalisi intressimäärasid mõõdetakse kolme kuu EURIBORina ja turgude ootused tuletatakse futuurilepingute intressimääradest. Selle meetodi kohaselt on lühiajaliste intressimäärade keskmine tase 2019., 2020. ja 2021. aastal –0,4% ning 2022. aastal –0,3%. Turgude ootuste järgi peaks euroala riikide kümneaastase tähtajaga võlakirjade nominaalne intressimäär olema 2019. aastal keskmiselt 0,4%, 2020. aastal 0,3%, 2021. aastal 0,4% ning 2022. aastal 0,6%.[2] 2019. aasta septembri ettevaatega võrreldes on turgude ootusi lühiajaliste intressimäärade arengu suhtes korrigeeritud 2020. ja 2021. aastaks vastavalt ligikaudu 20 ja 25 baaspunkti võrra ülespoole ning euroala riikide kümneaastase tähtajaga võlakirjade nominaalseid intressimäärasid on korrigeeritud 2020. ja 2021. aastaks ligikaudu 20 baaspunkti võrra ülespoole.

Seoses toormehindadega eeldatakse 19. novembril 2019 lõppenud kahenädalase perioodi jooksul toimunud futuuriturgude keskmise arengu põhjal, et Brenti toornafta barreli hind püsib 2019. aastal 63,8 USA dollari tasemel ja langeb 2022. aastaks 56,8 USA dollarile. See tähendab, et naftahinnad USA dollarites on ettevaateperioodil kõrgemad, kui eeldati 2019. aasta septembri ettevaates. Muu toorme (v.a energia) hinnad USA dollarites on 2019. aastal hinnangute kohaselt langenud, kuid peaksid järgnevatel aastatel taas elavnema.

Kahepoolsed vahetuskursid peaksid püsima ettevaateperioodil muutumatuna 2019. aasta 19. novembrile eelnenud kahe nädala keskmisel tasemel. Seega peaks USA dollari ja euro keskmine vahetuskurss olema 2019. aastal 1,12 ning 2020.–2022. aastal 1,10, mis on veidi madalam, kui prognoositi 2019. aasta septembri ettevaates. Euro efektiivne vahetuskurss (mõõdetuna 38 kaubanduspartneri vääringu suhtes) on 2019. aasta septembri ettevaatega võrreldes 1,6% alanenud, kajastades mõnede arenevate riikide vääringute suhtelist tugevust ning naelsterlingi kallinemist sedamööda, kuidas võimaliku kokkuleppeta Brexiti kartus on taandunud.

Tehnilised eeldused

Eluasemeinvesteeringute kasv tõenäoliselt jätkub, ehkki aeglasemas tempos. Ehitussektori ettevõtete kindlustundenäitaja põhjal võib arvata, et lähiajal jätkub eluasemeinvesteeringute tagasihoidlik kasv. Jätkuvat vaoshoitud kasvu lubavad eeldada ka ehituslubade väljastamise aeglustumine, aga ka hiljutised uuringud, mis näitavad, et vähenenud on nende kodumajapidamiste osakaal, kes kavatsevad järgneva aasta jooksul oma eluaset renoveerida. Keskpikas perspektiivis peaks eluasemeinvesteeringute kasv madalal tasemel stabiliseeruma, kajastades tootmisvõimsuse üha süvenevaid piiranguid mõne riigi ehitussektoris. Eluasemeinvesteeringuid peaksid pärssima ka ebasoodsad demograafilised suundumused mõnes riigis.

Ettevõtlusinvesteeringud peaksid püsima lähiajal küllaltki tagasihoidlikud ning ettevaateperioodil aegamisi hoogustuma. Ettevõtlusinvesteeringute kasv peaks jääma lähiajal vaoshoituks. Peamiselt on selle põhjuseks kehva välisnõudlusega seotud ebasoodne tsükliline mõju, suur ebakindlus ning tootmisvõimsuse rakendusastme alanemine oma varasemate aastate keskmise taseme poole. Keskpikas perspektiivis peaks ettevõtlusinvesteeringute kasv hoogustuma, kuid olema vähem dünaamiline kui eelmistel aastatel, kajastades maailmakaubanduse suhteliselt tagasihoidlikku arengut ning uute rajatiste võimsusvajaduse vähenemist. Sedamööda, kuidas ebakindlus hakkab eeldatavalt taanduma, peaksid ettevõtlusinvesteeringuid pikemas perspektiivis toetama mitu olulist soodsa toimega tegurit. Esiteks – kuna kogunõudlus püsib mitme aasta vältel tugev – suurendavad ettevõtted oma investeeringuid ja nende tootliku kapitali varud kasvavad. Teiseks peaksid rahastamistingimused püsima kogu ettevaateperioodil väga soodsad. Kolmandaks eeldatakse kasumimarginaalide paranemist, mis peaks toetama investeeringute kasvu. Neljandaks peaks ettevõtlusinvesteeringuid toetama ka mittefinantsettevõtete finantsvõimenduse määra alanemine viimastel aastatel (tingituna aktsiahindade tõusust, varade jätkuvast akumuleerumisest ja võlafinantseerimise tagasihoidlikust kasvust), ehkki konsolideeritud koguvõlakoormus püsib kriisieelsest tasemest jätkuvalt kõrgem ja peaks ettevaateperioodil mõõdukalt suurenema. Ühtlasi on mittefinantsettevõtete brutointressimaksed langenud viimastel aastatel rekordiliselt madalale tasemele ja peaksid lähiaastatel üksnes aegamisi suurenema, toetades ettevõtlusinvesteeringuid.

Infokast 2
Rahvusvaheline keskkond

Värskeimad kättesaadavad andmed kinnitavad üleilmse (v.a euroala) SKP reaalkasvu järsku aeglustumist 2019. aastal. Pärast järsku langust 2018. aasta teisel poolel jäi maailmamajandus kogu 2019. aasta jooksul nõrgaks. Majanduskasv oli sel perioodil kõige loium pärast üleilmset finantskriisi. Töötleva tööstuse sektori nõrkus ja investeeringute vähesus kaubanduspoliitikaga kaasneva ebakindluse keskkonnas on jätkuvalt peamised tegurid, millel on maailmamajandusele ebasoodne mõju. Seda tasakaalustavad üksnes osaliselt rahapoliitilised stiimulid, mida mitmed riigid pakuvad halveneva väljavaate leevendamiseks. Arenevate riikide kehv majandusseisund oli oodatust ulatuslikum aasta lõppedes aset leidnud idiosünkraatiliste šokkide tõttu, aga ka tingituna mõnes kõnealuses riigis esinenud struktuuriprobleemidest. Arenenud riikides aitasid majanduse aeglustumist pehmendada toetav majanduspoliitika ja mõned soodsa toimega ajutised tegurid.

Keskpikas perspektiivis peaks üleilmne kasv üksnes veidi kiirenema, kajastades arenevate riikide majanduse tagasihoidlikku elavnemist, mis korvab kasvutempo raugemise arenenud riikides ja Hiinas. Üleilmne majanduskasv (v.a euroala), mis langes 2018. aasta 3,8%-lt 2019. aastal 2,9%-le, peaks edaspidi aegamisi hoogustuma ja jõudma 2022. aastaks 3,4% tasemele. Maailmamajanduse kasvusuundumusi kujundavad peamiselt kolm tegurit. Maailmamajanduse kasvu pärsivad tsükliline aeglustumine enamikus arenenud riikides ja Hiina majanduskasvu järkjärguline aeglustumine. Samal ajal aitab majanduse elavnemisele kaasa soodne baasefekt, mis tuleneb aktiivsuse stabiliseerumisest tõsist madalseisu kogenud arenevates riikides (nt Argentina, Venezuela ja Iraan). 2019. aasta septembri ettevaatega võrreldes on maailmamajanduse kasvuväljavaadet ettevaateperioodiks allapoole korrigeeritud. See kajastab seni oodatust vähem dünaamilist elavnemist mõnes areneva majandusega riigis ning vähemal määral ka praeguste üleilmsete kaubanduspingete mõju.

Maailmakaubandus (v.a euroala) on kaubanduspingete taassüvenemise ja tööstustegevuse raugemise keskkonnas 2019. aastal märkimisväärselt aeglustunud. Arenenud riikides peaks kaubandustegevuse kasv 2019. aasta kolmandas ja neljandas kvartalis mõõdukal tasemel taastuma. Seda toetavad Ühendkuningriigi impordi normaliseerumine (pärast teises kvartalis toimunud järsku langust, mis järgnes erakorralisele varude hankimisele 2019. aasta alguses[3]) ning impordi hoogustumine Euroopa Liitu kuuluvates Kesk- ja Ida-Euroopa riikides pärast ajutist aeglustumist teises kvartalis. Arenevate riikide majandusnäitajad alanesid 2019. aasta kolmandas kvartalis eelduste kohaselt negatiivsele tasemele tingituna ebasoodsatest kaubandusteguritest Hiinas, majanduse aeglustumisest Indias ja poliitilisest ebakindlusest Ladina-Ameerikas. Neljandas kvartalis peaks nende riikide kaubandus üldjoontes siiski stabiliseeruma.

Rahvusvaheline keskkond

(aastane muutus protsentides)

1) Arvutatakse impordi kaalutud keskmisena.
2) Arvutatakse euroala kaubanduspartnerite impordi kaalutud keskmisena.

Keskpikas perspektiivis peaks üleilmne import (v.a euroala) vähehaaval hoogustuma, kuid vaoshoitumalt kui üleilmne majandusaktiivsus. Maailmakaubanduse elavnemise edasilükkumise põhjuseks on nii üleilmsete kaubanduspingete edasine süvenemine (mille mõju kandub ka 2020. aastasse), prognoositust aeganõudvam elavnemine arenevates riikides kui ka Hiina majanduse struktuurne tasakaalustamine. Seega peaks kaubanduse elastsus toodangu suhtes taastuma normaaltasemel alles pärast ettevaateperioodi lõppu. Üleilmse impordi (v.a euroala) kasv peaks aeglustuma 4,6%-lt 2018. aastal nulltasemele 2019. aastal; edaspidi on kasvumäärad 0,8% 2020. aastal, 2,4% 2021. aastal ja 2,7% 2022. aastal. Pärast 3,7% kasvu 2018. aastal peaks euroala välisnõudlus kahanema 2019. aastal 0,7%ni ning suurenema seejärel järk-järgult 1,0%ni 2020. aastal, 2,3%ni 2021. aastal ja 2,6%ni 2022. aastal. 2019. aasta septembri ettevaatega võrreldes on seda korrigeeritud 2019. aastaks 0,3 protsendipunkti, 2020. aastaks 0,9 protsendipunkti ja 2021. aastaks 0,4 protsendipunkti võrra allapoole. Need korrektsioonid kajastavad nii 2019. aasta septembri ettevaate koostamise lõppkuupäeva järel teatavaks tehtud tariifide mõju kui ka imporditegevuse laiapõhjalist loidust arenenud ja arenevates riikides tagasihoidliku kasvuväljavaate taustal.

Ekspordi kasv peaks jääma lähiajal vaoshoituks ja ülejäänud ettevaateperioodil aegamisi elavnema. Pärast 2019. aasta teise ja kolmanda kvartali madalat kasvumäära peaks eksport jääma 2019. aasta viimastel kuudel loiuks, mis on kooskõlas maailmakaubanduse püsiva aeglustumisega. Keskpikas perspektiivis peaks euroalaväline eksport elavnema ja kasvama üldjoontes kooskõlas välisnõudlusega (vt infokast 2). Pärast 2019. aasta teise kvartali jõulisi näitajaid (seoses investeeringute kasvu järsu hoogustumisega Iirimaal) ja mõõdukat kasvu kolmandas kvartalis peaks import kasvama ettevaateperioodil üldiselt kooskõlas kogunõudlusega (sisenõudlus pluss eksport). Kokkuvõttes peaks netokaubanduse mõju SKP reaalkasvule olema ettevaateperioodil laias laastus neutraalne.

Tööhõive kasv peaks olema vaoshoitud. Lähiajal on see osaliselt tingitud ajutistest teguritest, kuid ülejäänud ettevaateperioodil peaksid mõju avaldama ka tööjõupakkumise piirangud. Töötajate arv tõusis 2019. aasta kolmandas kvartalis 0,1%, mis osutab kasvuhoo raugemisele võrreldes viimase nelja aasta kvartaalsete kasvumääradega. Tööhõive kasv peaks jääma tööjõupakkumise piirangute tõttu keskpika aja jooksul küllaltki vaoshoituks. Ettevaateperioodi lõpu poole peaks kooskõlas aktiivsuse raugemisega vähenema ka tööjõunõudlus.

Tööjõu kasv peaks ettevaateperioodil aeglustuma. Tööjõu kasv peaks edaspidigi jätkuma, kajastades töötajate prognoositavat netosisserännet (sh pagulaste oodatavat lõimumist) ja tööjõus osalemise määra jätkuvat tõusu. Nende tegurite toime peaks aga ettevaateperioodi jooksul taanduma ning tõenäoliselt suureneb rahvastiku vananemise negatiivne mõju tööjõu kasvule, sest tööturult lahkub vanemaealisi töötajaid rohkem, kui sinna lisandub nooremaid.

Töötuse määr euroalal peaks pidevalt langema ja alanema 2022. aastaks 7,1%-le. Töötuse määr alanes 2019. aasta oktoobris 7,5%-le, mis on madalaim tase alates 2008. aastast. Töötuse määr on euroala riigiti jätkuvalt väga erinev.

Tööviljakuse kasv peaks ettevaateperioodil elavnema. Pärast jõulist kasvu 2017. aastal aeglustus tööviljakuse kasv mõõdetuna töötaja ja töötunni kohta 2018. aastal, kajastades aktiivsuse ootamatut raugemist. Tööviljakuse kasv jääb tagasihoidlikuks ka 2019. aastal, kuna toodangu kasv oli loid, kuid tööhõive kasv endiselt küllaltki jõuline. Ülejäänud ettevaateperioodi jooksul peaks tööviljakuse kasv hoogustuma sedamööda, kuidas aktiivsus suureneb ja tööjõusisendi kasv aeglustub. Tööviljakuse aastakasv peaks keskpika aja jooksul lähenema oma kriisieelsele keskmisele tasemele (1,0%).[4]

SKP reaalkasvu prognoosi on 2019. aasta septembri ettevaatega võrreldes korrigeeritud 2020. aastaks allapoole ning 2021. aasta prognoos jääb samaks. 2020. aasta kasvuprognoosi on korrigeeritud allapoole, kuna välisnõudluse märkimisväärse allapoole korrigeerimise tasakaalustab üksnes osaliselt mõju, mida avaldavad veelgi toetavamad eelarve- ja rahapoliitikameetmed ning euro efektiivse vahetuskursi nõrgenemine. 2021. aastal peaksid välisnõudluse edasise, kuid piiratuma allapoole korrigeerimise mõju tasakaalustama veelgi toetavamad poliitikameetmed.

Infokast 3
Riigi- ja sektoriülene mõju ülekandumine euroalal

Alates 2018. aasta algusest on euroala majanduskasvu mõjutanud kaks samaaegset arengusuunda: i) maailmakaubanduse nõrgenemine süvenevate kaubanduspingete ja püsiva üleilmse poliitilise ebakindluse keskkonnas ning ii) töötleva tööstuse sektori ja teenindussektori erisuunaline areng. Töötleva tööstuse sektori aktiivsust (mida kajastab ostujuhtide indeks; vt joonis A) on alates 2018. aasta algusest tõsiselt mõjutanud maailmakaubanduse vähenemine ja mõned ebasoodsad sisetegurid, mis on eelkõige seotud Saksamaa autotööstusega.[5] Teenindussektoris tervikuna on aktiivsus seni püsinud suhteliselt vastupidav, ehkki värskeimad küsitlustulemustel põhinevad näitajad osutavad mõningasele aktiivsuse vähenemisele.

Joonis A

Euroala ostujuhtide indeksid

(hajuvusindeks, 50 = muutust ei ole)

Allikas: Markit.
Märkus. Viimased andmed pärinevad 2019. aasta novembrist.

Mudeli tulemused näitavad, et alates 2018. aasta jaanuarist on töötleva tööstuse toodangu ostujuhtide indeks suurtes euroala riikides langenud peamiselt üleilmsete tegurite tõttu (vt joonis B).[6] Töötleva tööstuse toodangu ostujuhtide indeksit on alandanud ka euroala töötleva tööstuse sektoriga seotud negatiivsed šokid.

Üleilmsed ja sisetegurid on mõnevõrra negatiivselt mõjutanud ka teenindussektorit, mis on siiski olnud vastupidavam (vt joonis B). Teenindussektori toodangu ostujuhtide indeks on alates 2018. aasta jaanuarist samuti alanenud, ehkki palju vähem kui töötleva tööstuse toodangu ostujuhtide indeks. Mudeli tulemused näitavad, et ka teenindussektori toodangu ostujuhtide indeksi langus tulenes peamiselt üleilmsetest teguritest, kuigi nende mõju oli töötleva tööstuse sektoriga võrreldes tagasihoidlikum. Euroala töötleva tööstuse šokkide osakaal selles languses oli väike.

Joonis B

Euroala riikide töötleva tööstuse sektori ja teenindussektori ostujuhtide indeksite käivitajad – sise- ja välistegurid

(hajuvusindeksi erinevus)

Allikad: Markit ja EKP arvutused.
Märkus. Šokkide tuvastamiseks kasutatakse absoluutsuuruse piiramise meetodit („Spillovers among sovereign debt markets: Identification through absolute magnitude restrictions”, De Santis, R. A. ja Zimic, S. Journal of Applied Econometrics, 33/2018, lk 727–747). Viimased andmed pärinevad 2019. aasta oktoobrist.

Kokkuvõttes näitavad tulemused, et teenindussektorisse on kandunud mõningane negatiivne mõju üleilmsetest teguritest ja töötleva tööstuse sektorist, ehkki teenindussektor tervikuna on seni püsinud suhteliselt vastupidavana. See kajastab tõenäoliselt asjaolu, et praegused negatiivsed šokid tulenevad kaubavahetusest ja autotööstusest ning on seega omased töötleva tööstuse sektorile. Samal ajal on aga kõigis sektorites aktiivsust toetanud soodsad rahastamistingimused, mis peegeldavad rahapoliitika väga toetavat kurssi.


2 Hinnad ja kulud

ÜTHI-inflatsioon peaks langema 2020. aastal 1,1%ni ning tõusma seejärel 2021. aastal 1,4%ni ja 2022. aastal 1,6%ni (vt joonis 2). Koguinflatsioon peaks olema kuni 2020. aasta teise kvartalini mõõdukas, kuid mõnevõrra volatiilne tingituna peamiselt baasefektidest ÜTHI energiahindade inflatsioonis. ÜTHI energiahindade inflatsioon jääb kuni 2021. aasta alguseni negatiivseks ja muutub positiivseks alles 2021. aasta teises kvartalis, kui naftafutuuride hindade arengukõver stabiliseerub ja jõustuvad mõned maksutõusud. ÜTHI toiduainehindade inflatsioon peaks püsima ligikaudu 1,8% tasemel. Pärast vähest kiirenemist 2019. aasta lõpus püsib ÜTHI-inflatsioon (v.a energia ja toiduained) 2020. aastal stabiilsena ning hoogustub siis 2021. aastal 1,4%ni ja 2022. aastal 1,6%ni. Seda peaksid toetama majandusaktiivsuse tugevnemine, suhteliselt jõuline palgakasv pingeliste tööturutingimuste keskkonnas ja kasumimarginaalide elavnemine, arvestades suurenevat aktiivsust, mida muu hulgas toetavad 2019. aasta septembris võetud EKP rahapoliitilised meetmed. Muu toorme (v.a energia) hindade tõus peaks samuti ÜTHI-inflatsiooni (v.a energia ja toiduained) arengut teataval määral toetama.

Joonis 2

Euroala ÜTHI

(aastane muutus protsentides)

Märkus. Esitatud väärtusvahemikud põhinevad eelmiste aastate ettevaadete ja tegelike tulemuste vahelistel erinevustel. Väärtusvahemike ulatus vastab nende erinevuste absoluutväärtuse kahekordsele keskmisele. Väärtusvahemike arvutamise meetodit (k.a erandjuhtude suhtes korrigeerimine) käsitletakse 2009. aasta detsembris avaldatud EKP väljaandes „New procedure for constructing Eurosystem and ECB staff projection ranges”, mis on kättesaadav EKP veebilehel.

Pärast aeglustumist 2019. aasta teisel poolel peaks töötaja kohta makstava hüvitise kasv vähehaaval hoogustuma, samal ajal kui tööturutingimused on endiselt pingelised. Palgakasvu peaks põhiliselt toetama prognoositav suurenev jäikus mõne euroala riigi tööturul. Kui tsükliline elavnemine kõrvale jätta, võib eeldada, et koguinflatsiooni kiirenemine viimase kahe aasta jooksul toetab samuti jõulist palgakasvu neis euroala riikides, kus palgakujunduse protsessis võetakse arvesse tagasivaatavat indekseerimist. Mõned riigid on ühtlasi otsustanud tõsta miinimumpalka, mis võib avaldada mõju palkade jaotusele.

Tööjõu ühikukulude kasv peaks kuni 2021. aasta alguseni aeglustuma ja püsima seejärel stabiilsena. Pärast tööviljakuse tsüklilise languse kontekstis 2019. aastal saavutatud haripunkti peaks tööjõu ühikukulude kasv 2020. aasta jooksul aeglustuma ja püsima seejärel 1,4% tasemel. Aeglustumine kajastab tööviljakuse kasvu kiirenemist muutumatu palgakasvu taustal, kusjuures edasine muutumatu profiil näitab tööviljakuse püsivat kasvu koos palgakasvu hoogustumisega.

Kasumimarginaalid vähenesid 2019. aastal ja peaksid alanema ka 2020. aastal ning hakkama seejärel ülejäänud ettevaateperioodil vähehaaval taastuma. Kasumimarginaalid on kahanenud alates 2018. aasta keskpaigast ja peaksid püsima tagasihoidlikul tasemel kogu 2020. aasta jooksul tingituna nõrgenevast majandusaktiivsusest, seda eelkõige töötleva tööstuse sektoris. Sellises keskkonnas on need puhvriks tööviljakusest tulenevale tööjõu ühikukulude kasvu kiirenemisele. Ühtlasi on naftahinna varasem tõus pingestanud kaubandustingimusi, avaldades negatiivset mõju kasumimarginaalide arengule. Nende tegurite tähtsus peaks vähenema, kui naftahind stabiliseerub ja majandusaktiivsus elavneb ning varasema palgatõusu mõju kandub järk-järgult üle hindadele.

Pärast välise hinnasurve vähenemist 2019. aastal peaks see kuni 2021. aastani mõõdukalt tugevnema ja püsima edaspidi stabiilsena. Impordideflaatori aastakasv 2019. aastal hinnangute kohaselt aeglustus ning peaks 2020. ja 2021. aastal järk-järgult kiirenema. Seda suundumust kujundab peamiselt naftahinna areng, mis aeglustas impordihindade kasvu 2019. aastal ja – nagu näitab naftafutuuride kõver – pärsib seda mõnevõrra (ehkki märgatavalt väiksemal määral) ka ülejäänud ettevaateperioodil. Muu toorme (v.a nafta) hindade tõus ja üleilmse hinnasurve süvenemine peaksid toetama impordihindade inflatsiooni.

Võrreldes 2019. aasta septembri ettevaatega on ÜTHI-inflatsiooni 2020. aasta prognoosi korrigeeritud ülespoole ja 2021. aasta prognoosi allapoole. See on osaliselt tingitud energiakomponendist, mida on korrigeeritud 2020. aastaks ülespoole, kuid 2021. aastaks allapoole tulenevalt lühiajaliselt kõrgemast naftahinnast ja naftafutuuride hindade arengukõvera veidi järsemast langusest. Ka toiduainehindade inflatsiooni 2020. ja 2021. aasta prognoosi on korrigeeritud allapoole, mis kajastab osaliselt maailmaturu toidutoormehindade aeglasemat inflatsiooni. ÜTHI-inflatsiooni (v.a toiduained ja energia) prognoosi on korrigeeritud 2020. aastaks vähesel määral ülespoole ja 2021. aastaks veidi allapoole, kajastades ühelt poolt nõrgemast vahetuskursist tingitud tõususurvet ja kõrgema naftahinna kaudset mõju ning teiselt poolt madalamaid maailmaturuhindu ja palkade ning kasumimarginaalide tagasihoidlikumat arengut.


3 Eelarveväljavaade

Euroala eelarvepoliitika kurss[7] peaks olema 2019.–2021. aastal ekspansiivne ning püsima 2022. aastal üldjoontes neutraalne. Eelarvepoliitika kursi eeldatav leevenemine 2019.–2021. aastal on peamiselt tingitud otseste maksude kärbetest ja valitsussektori tulusiirete suurenemisest ning mõningal määral ka valitsussektori investeeringute ja tarbimise hoogustumisest. 2022. aastal peaks eelarvepoliitika kurss olema üldjoontes neutraalne, hõlmates mõnede otseste maksude täiendavaid väheseid kärpeid ja lisakulutusi.

Euroala eelarvetasakaal peaks aastatel 2019–2021 pidevalt halvenema ja stabiliseeruma 2022. aastal, samal ajal kui võlakoormus jätkuvalt kahaneb. Eelarvetasakaalu halvenemine aastatel 2019–2021 on tingitud eelarvepoliitika ekspansiivsest kursist. Selle kaalub osaliselt üles väiksem intressikulu, ehkki tsükliline komponent püsib ettevaateperioodil muutumatuna. Valitsussektori võlasuhte alanemist ettevaateperioodil toetavad kasvu-/intressimäärade soodne vahe ja esmane ülejääk, ehkki viimane aja jooksul väheneb.

Euroala eelarveväljavaade 2020.–2021. aasta kohta on mõnevõrra halvenenud võrreldes 2019. aasta septembris avaldatud ettevaatega. Pärast vähest ülespoole korrigeerimist 2019. aastal kajastab 2020. ja 2021. aasta suurem eelarvepuudujääk eelarvepoliitika edasist lõdvendamist. Tsüklilise komponendi ja intressimaksete ettevaade püsib samal ajal üldjoontes muutumatuna. Võlakoormus peaks 2019. aasta ettevaatega võrreldes veidi suurenema tingituna varasemate andmete ülespoole korrigeerimisest, eeldatavalt väiksemast esmasest ülejäägist ja kasvu-/intressimäärade vähem soodsast vahest 2020.–2021. aastal.

Infokast 4
Tundlikkusanalüüsid

Ettevaade põhineb suurel määral tehnilistel eeldustel mõningate põhimuutujate arengu kohta. Kuna mõned muutujad võivad euroala käsitlevat ettevaadet oluliselt mõjutada, võib ettevaate tundlikkuse hindamine eeldatust erinevate arengusuundade suhtes olla abiks ettevaatega seonduvate riskide analüüsimisel. Infokastis vaadeldakse mõne põhieeldusega kaasnevat ebakindlust ja ettevaate tundlikkust nende muutujate suhtes.

1) Kõrvalekalded naftahinna arengus

Tundlikkusanalüüsi eesmärk on hinnata naftahinna alternatiivsete arengusuundade mõju. Futuuriturgudele tuginevad põhiprognoosi tehnilised eeldused naftahinna arengu suhtes viitavad naftahinna vähesele langussuundumusele, mille tulemusel Brenti toornafta hind on 2022. aasta lõpuks ligikaudu 57 USA dollarit barreli kohta. Käesolevas analüüsis käsitletakse naftahinna kahte alternatiivset arengusuunda. Esimene on tuletatud 25. protsentiiliga jaotusest, mis on saadud naftahinna optsioonidest tuletatud tihedustest seisuga 19. november 2019. Selle prognoosi kohaselt langeb naftahind järk-järgult ja jõuab 2022. aastal 46,7 USA dollarini barreli kohta, mis on kõnealuse aasta põhistsenaariumis eeldatust 18,1% madalam. Ekspertide mitme makromajandusliku mudeli kohaselt saadud keskmisi tulemusi kasutades avaldaks see stsenaarium vähest tõusumõju SKP reaalkasvule (ligikaudu 0,1 protsendipunkti 2021. aastal), ÜTHI-inflatsioon oleks aga 2020. aastal 0,4 protsendipunkti, 2021. aastal 0,3 protsendipunkti ja 2022. aastal 0,2 protsendipunkti võrra aeglasem. Teine arengueeldus on tuletatud 75. protsentiiliga samast jaotusest ja selle kohaselt tõuseb naftahind 2022. aastal 78,7 USA dollarini barreli kohta, mis on kõnealuse aasta põhistsenaariumis eeldatust 38,1% kõrgem. Selle stsenaariumi kohaselt oleks ÜTHI-inflatsioon 2020. aastal 0,7 protsendipunkti, 2021. aastal 0,6 protsendipunkti ja 2022. aastal 0,3 protsendipunkti võrra kiirem, kuid SKP reaalkasv aeglustuks veidi (0,1 protsendipunkti võrra nii 2020., 2021. kui ka 2022. aastal).

2) Kõrvalekalded vahetuskursi arengus

Käesolev tundlikkusanalüüs käsitleb mõju, mida avaldab euro vahetuskursi tugevnemine. See stsenaarium on kooskõlas jaotusega, mis on saadud EUR/USD vahetuskursi optsioonidest tuletatud riskineutraalsetest tihedustest seisuga 19. november 2019 ning kaldub märkimisväärselt euro kallinemise suunas. 75. protsentiiliga jaotuse järgi kallineb euro USA dollari suhtes ning EUR/USD vahetuskurss on 2022. aastal 1,25, mis on kõnealuse aasta põhistsenaariumis eeldatud kursist 12,8% kõrgem. Euro nominaalset efektiivset vahetuskurssi puudutavad eeldused kajastavad varasemate perioodide seaduspärast arengut, mille kohaselt EUR/USD vahetuskursi muutused vastavad muutustele efektiivses vahetuskursis elastsusega veidi üle 50%. Niisuguse stsenaariumi puhul näitavad ekspertide mitme makromajandusliku mudeli kohaselt saadud keskmised tulemused, et nii SKP reaalkasv kui ka ÜTHI-inflatsioon on 2020. aastal 0,2 protsendipunkti, 2021. aastal 0,4–0,5 protsendipunkti ja 2022. aastal 0,2–0,3 protsendipunkti võrra aeglasemad.

Infokast 5
Teiste institutsioonide prognoosid

Euroala majandusarengu kohta on avaldanud arvukalt prognoose nii rahvusvahelised organisatsioonid kui ka erasektori asutused. Kuna kõnealused prognoosid on koostatud eri ajal, siis ei saa neid omavahel ega ka EKP/eurosüsteemi ekspertide makromajandusliku ettevaatega üheselt võrrelda. Lisaks kasutatakse eelarvepoliitikat, finantsturge ja euroalaväliseid muutujaid, sh naftahinda ja muid toormehindu käsitlevate eelduste väljatöötamisel erinevaid (osaliselt täpsustamata) meetodeid. Samuti esineb prognoosides erinevusi andmete korrigeerimisel tööpäevade arvu järgi (vt tabel).

EKP ekspertide ettevaated SKP reaalkasvu ja ÜTHI-inflatsiooni kohta on sarnased teiste institutsioonide ja erasektori ettevõtete prognoosidega.

Euroala SKP reaalkasvu ja ÜTHI-inflatsiooni hiljutiste prognooside võrdlus

(aastane muutus protsentides)

Allikad: OECD Economic Outlook (november 2019), MJEconomics (euroala baromeeter, 2019. aasta novembri uuring 2019. ja 2020. aasta kohta ning 2019. aasta oktoobri uuring 2021. ja 2022. aasta kohta), Consensus Economics Forecasts (2019. aasta novembri uuring 2019. ja 2020. aasta kohta ning 2019. aasta oktoobri uuring 2021. ja 2022. aasta kohta), Euroopa Komisjoni majandusprognoos (sügis 2019), EKP Survey of Professional Forecasters (2019. aasta neljas kvartal) ning IMFi World Economic Outlook (oktoober 2019).
Märkus. Eurosüsteemi ja EKP ekspertide makromajanduslikus ettevaates ja OECD prognoosides kasutatakse tööpäevade arvuga korrigeeritud aastaseid kasvumäärasid, kuid Euroopa Komisjoni ja IMFi prognoosides on need tööpäevade arvuga korrigeerimata. Muude organisatsioonide prognoosides ei täpsustata, kas andmed on tööpäevade arvu järgi korrigeeritud või mitte.

© Euroopa Keskpank, 2019

Postiaadress 60640 Frankfurt am Main, Saksamaa
Telefon +49 69 1344 0
Veebileht www.ecb.europa.eu

Kõik õigused on kaitstud. Taasesitus õppe- ja mitteärilistel eesmärkidel on lubatud, kui viidatakse algallikale.

Terminite kohta saab täpsemat teavet EKP seletavast sõnastikust (ainult inglise keeles).

HTML ISSN 2529-4660, QB-CF-19-002-ET-Q


[1]Tehnilised eeldused, näiteks naftahindade ja vahetuskursside kohta, põhinevad andmetel seisuga 19. november 2019 (vt infokast 1). Muud käesolevas ettevaates sisalduvad andmed on esitatud seisuga 27. november 2019. Makromajanduslik ettevaade hõlmab aastaid 2019–2022. Nii pikka ajavahemikku käsitleva ettevaatega kaasneb väga suur ebakindlus, mida tuleb ettevaate tõlgendamisel silmas pidada. Vt 2013. aasta mai EKP kuubülletääni artikkel „An assessment of Eurosystem staff macroeconomic projections”. Vt tabelites ja joonistel sisalduvaid andmeid eraldi failis: http://www.ecb.europa.eu/pub/projections/html/index.en.html.
[2]Euroala riikide kümneaastase tähtajaga võlakirjade nominaalseid intressimäärasid käsitlev eeldus põhineb riikide kümneaastaste võrdlusvõlakirjade kaalutud keskmisel tulususel, mis on kaalutud SKP aastakasvu näitajatega ja mida on pikendatud EKP arvutatud euroala kümneaastaste võlakirjade tulukõverast tuletatud forvardprofiiliga. Kahe seeria vaheline esialgne erinevus hoitakse ettevaateperioodil muutumatuna. Eeldatakse, et konkreetsete riikide riigivõlakirjade tulususe ja euroala vastava keskmise näitaja erinevus jääb ettevaateperioodil samaks.
[3]Ühendkuningriigi import kasvas 2019. aasta esimeses kvartalis (eelnenud kvartaliga võrreldes) 10% tingituna varude hankimisest enne Brexiti esimest tähtaega 29. märtsil. Teises kvartalis varude moodustamine peatus ja selle tulemusel vähenes import 13%.
[4]Keskmine näitaja aastatel 1999–2007.
[6]Välis- ja sisešokkide suhtelist tähtsust töötleva tööstuse ja teenindussektori toodangu ostujuhtide indeksites hinnatakse struktuurse vektorautoregressiooni (SVAR) mudeli abil. Hindamisel kasutatakse töötleva tööstuse toodangu ja teenindussektori toodangu ostujuhtide indekseid Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ja Hispaania kohta ning euroala ostujuhtide indeksit uute eksporditellimuste kohta. Mudeli hindamisperiood kestis 2007. aasta jaanuarist kuni 2019. aasta oktoobrini. Šokkide tuvastamisel lähtutakse absoluutsuuruse piiramise meetodist, mille järgi koduriigis aset leidva šoki mõju on absoluutväärtuses suurem koduriigi kui välisriigi muutujatele. Ühtlasi eeldatakse, et mõju ülekandumine kaubandusest töötlevasse tööstusesse on alati positiivne. Tuvastamismeetodit on selgitatud artiklis „Spillovers among sovereign debt markets: Identification through absolute magnitude restrictions”, De Santis, R. A. ja Zimic, S. Journal of Applied Econometrics, 33/2018, lk 727–747.
[7]Eelarvepoliitika kurssi mõõdetakse muutusena tsükliliselt kohandatud esmases eelarveseisundis, millest on maha arvatud valitsussektori abi finantssektorile.
12 December 2019
Projection charts and tables
27 December 2019
Eurosystem staff macroeconomic projections for the euro area countries, December 2019