Makrotasandi usaldatavusjärelevalve poliitika lühiülevaade

24. mai 2017

Mida tähendab makrotasandi usaldatavusjärelevalve?

Sõna „makrotasand” osutab sellele, et poliitika ja tegevuspõhimõtted puudutavad finantssüsteemi tervikuna või selle märkimisväärseid osi, mitte niivõrd üksikuid finantsasutusi. Viimaste suhtes kohaldatavaid usaldatavusjärelevalvealaseid ja regulatiivseid meetmeid nimetatakse mikrotasandi usaldatavusjärelevalve poliitikaks.

Usaldatavusnõuded tähendavad teisisõnu ettevaatlikkuse ja ettevaatuse põhimõtet, ning usaldatavusjärelevalve poliitika hõlmab meetmeid, millega edendatakse häid tavasid ja piiratakse liigsete riskide võtmist. Makrotasandi usaldatavusjärelevalve poliitika peaks seega aitama tagada, et kõik osapooled suhtuksid ettevaatusega riskidesse, mis võivad kujuneda süsteemseks, st võivad mõjutada finantssüsteemi tervikuna.

Mida kujutab endast makrotasandi usaldatavusjärelevalve poliitika ja miks on see vajalik?

Makrotasandi usaldatavusjärelevalve asutused jälgivad finantssüsteemi toimimist ning tuvastavad riske ja haavatavusi. Viimaste ohjeldamiseks saab sisse seada tegevuspõhimõtteid ja poliitikaid, et piirata nende süvenemist ja levikut kogu finantssüsteemis.

See tähendab, et usaldatavusjärelevalve poliitika abil saab takistada riskide muutumist süsteemseks ning ära hoida nende mõju finantssüsteemile tervikuna.

Kui süsteemne risk peaks realiseeruma, võib see häirida vajalike finantstoodete ja -teenuste pakkumist finantssüsteemis ning mõjutada märkimisväärselt koguni majanduskasvu ja inimeste heaolu.

Sellised tagajärjed avaldusid pärast 2007. aastal alanud finantskriisi – paljudes Euroopa riikides valitses majandussurutis ning hulgaliselt panku vajas toetust.

Seega on makrotasandi usaldatavusjärelevalve poliitika eesmärk eelkõige edendada finantsstabiilsust. Stabiilne ja usaldusväärne finantssüsteem aitab paremini vastu seista majandusšokkidele ning vältida finantskriisi korral halvimat.

Näited potentsiaalselt süsteemsetest riskidest

  • Varade hinnamullide teke. Kui varahinnad (nt eluasemehinnad) kerkivad selgelt kõrgemale vara tegelikust väärtusest, kujutab nende hindade järsk langus endast ohtu.
  • Pangad võtavad liigseid riske.
  • Ettevõtetel või kodumajapidamistel on ülemäärane võlakoormus.

Milliseid meetmeid järelevalveasutused usaldatavusjärelevalve poliitika raames võtavad?

Järelevalveasutused (sageli keskpangad) võivad võtta mitmesuguseid meetmeid, mis on otseselt suunatud konkreetse riski ohjeldamisele.

Näiteks võidakse nõuda, et finantsasutused (üldjuhul pangad) peavad looma ettenägematute sündmuste ja majandusšokkidega toimetulekuks kapitalipuhvri. Kapitalipuhvrite suuruse nõue oleneb krediidiasutuse liigist ja võib aja jooksul muutuda.

Suurema kapitalipuhvri nõue puudutab eelkõige süsteemselt olulisi finantsasutusi, kelle maksejõuetuks muutumine tekitaks doominoefekti kogu finantssüsteemis.

Samas võidakse makrotasandi usaldatavusjärelevalve poliitika raames seada piiranguid ka finantsasutuste tegevusele, karmistades näiteks hüpoteeklaenude andmise tingimusi.

Näiteks võidakse piirata hüpoteeklaenude suurust, võttes arvesse kinnisvara maksumust või laenuvõtja sissetulekut. Selliste meetmete abil saab jahutada eluasemeturgu, kus hinnad kiiresti kerkivad ja hüpoteeklaenude arv on suur.

Millised makrotasandi usaldatavusjärelevalve asutused tegutsevad Euroopa Liidus?

Lühidalt: mida kujutab endast finantssüsteem?

Vastastikuste seoste võrgustik

Finantssüsteemis on põimunud palju omavahel seotud ja vastastikku sõltuvaid tegureid ja osapooli.

Pangad ja kindlustusseltsid

Pangad ja kindlustusseltsid toimivad vahendajana, kes suunavad laenuandjate ja investorite vahendeid nendeni, kes soovivad laenu võtta.

Turud

Laenuandjaid ja -võtjaid toovad vahetult kokku ka finantsturud, näiteks võlakirja- ja rahaturud.

Maksesüsteemid

Samal ajal tagavad maksesüsteemid ja väärtpaberiarveldussüsteemid finantsturgu toetavate kanalitena raha ja finantsvarade turvalise liikumise.