Lähenemisaruande eestikeelne versioon ei sisalda kõiki peatükke. Täielik aruanne on saadaval inglise keeles EKP veebisaidil.

1 Sissejuhatus

ELi 27 liikmesriigist kasutavad eurot juba 21. Selles aruandes vaadeldakse viit liikmesriiki kuuest, kes ei ole veel ühisraha kasutusele võtnud, nimelt Poolat, Rootsit, Rumeeniat, Tšehhi Vabariiki ja Ungarit. Need riigid on Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi alusleping) järgi kohustatud euro kasutusele võtma, mis tähendab, et nad peavad püüdma täita kõiki lähenemiskriteeriume.^[1] Kuuendal liikmesriigil Taanil on eristaatus ja seetõttu ei ole teda käesolevas aruandes käsitletud.^[2]

Selle aruande koostamisega täidab EKP aluslepingu artiklis 140 sätestatud nõude. Artiklis 140 on sätestatud, et EKP ja Euroopa Komisjon peavad vähemalt kord iga kahe aasta jooksul või erandiga ELi liikmesriigi taotlusel andma aru Euroopa Liidu Nõukogule „liikmesriikide edusammudest, mida liikmesriigid, mille suhtes on kehtestatud erand, on saavutanud majandus- ja rahaliiduga seotud kohustuste täitmisel“. Selles aruandes käsitletavat viit riiki hinnatakse aluslepingus sätestatud kaheaastase tsükli raames. Euroopa Komisjon on samuti koostanud aruande ning mõlemad aruanded esitatakse ELi nõukogule samal ajal.

Aruanne on üles ehitatud samamoodi kui EKP varasemad lähenemisaruanded. Selles hinnatakse, kas nimetatud viis riiki on saavutanud jätkusuutlikus majanduslikus lähenemises kõrge taseme, kas nende õigusaktid vastavad aluslepingutele ning protokollile Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja kohta (edaspidi EKPSi põhikiri) ning kas õigusaktidest tulenevad nõuded on täidetud, et nende riikide keskpangad võiksid saada eurosüsteemi lahutamatuks osaks.

Majandusliku lähenemise hindamine sõltub suurel määral hindamise aluseks oleva statistika kvaliteedist ja terviklikkusest. Statistika koostamist ja esitamist ei tohi mõjutada poliitilised kaalutlused ega sekkumised. Euroopa Liidu liikmesriikidel soovitatakse pidada oma statistika kvaliteeti ja terviklikkust esmatähtsaks, tagada selle koostamisel nõuetekohane kontroll ja tasakaal ning kohaldada vajalikke miinimumnõudeid. Need nõuded on äärmiselt tähtsad riikide statistikaametite sõltumatuse, usaldatavuse ja vastutuse tugevdamisel ning valitsemissektori finantsstatistika kvaliteedi vastu usalduse suurendamisel (vt peatükk 6).

Alates 4. novembrist 2014 on kõik ELi liikmesriigid, mille suhtes kehtiv erand on tühistatud, kohustatud ühinema ühtse järelevalvemehhanismiga. Ühinemine peab toimuma hiljemalt kuupäeval, mil riigis võetakse kasutusele euro.^[3] Sellest kuupäevast alates kohaldatakse riigi suhtes kõiki ühtse järelevalvemehhanismiga seotud õigusi ja kohustusi. Seetõttu on äärmiselt tähtis, et vajalikud ettevalmistused oleksid tehtud. Euroala ja seega ka ühtse järelevalvemehhanismiga ühinevate liikmesriikide pangandussüsteeme hinnatakse eriti põhjalikult.^[4]

Käesoleva aruande struktuur on järgmine. 2. peatükis kirjeldatakse majandusliku ja õigusliku lähenemise hindamise raamistikku. 3. peatükis esitatakse horisontaalne ülevaade majandusliku lähenemise põhiaspektidest. 4. peatükk sisaldab kokkuvõtteid riikide kohta, kus on kirjas majandusliku ja õigusliku lähenemise hindamise põhitulemused. 5. peatükis hinnatakse üksikasjalikumalt majandusliku lähenemise seisu viies vaatlusaluses Euroopa Liidu liikmesriigis. 6. peatükis antakse ülevaade lähenemisnäitajatest ja nende koostamisel kasutatud statistilistest meetoditest. Ning viimaks analüüsitakse 7. peatükis vaatlusaluste liikmesriikide õigusaktide, sealhulgas nende keskpankade põhikirjade vastavust aluslepingu artiklitele 130 ja 131.

2 Analüüsiraamistik

2.1 Majanduslik lähenemine

EKP kasutab majandusliku lähenemise seisu hindamisel neis Euroopa Liidu liikmesriikides, kes soovivad euro kasutusele võtta, ühtset analüüsiraamistikku. Seda raamistikku on kasutatud järjepidevalt kõikides Euroopa Rahainstituudi (ERI) ja EKP lähenemisaruannetes. Raamistiku aluseks on esiteks aluslepingu sätted ja nende kohaldamine EKP poolt hindade, eelarvetasakaalu ja valitsemissektori võla suhtarvu, vahetuskursside ja pikaajaliste intressimäärade arengu ning muude tegurite suhtes, mis on majandusliku lõimumise ja lähenemise seisukohast olulised. Teiseks põhineb raamistik mitmesugustel muudel ette- ja tagasivaatavatel majandusnäitajatel, mida peetakse lähenemise jätkusuutlikkuse üksikasjalikuma hindamise puhul kasulikuks. Mõnda selle raamistiku elementi on aja jooksul täiendatud. Asjaomase liikmesriigi hindamisel kõikide nende tegurite põhjal saadakse ka tähtsat teavet, mis aitab tagada, et riigi lõimumine euroalaga sujuks suuremate raskusteta. Infokastides 1–5 antakse ülevaade õigusnormidest ja selgitatakse üksikasjalikult EKP metoodikat nende kohaldamisel.

Järjepidevuse ja võrdse kohtlemise tagamiseks järgitakse käesolevas lähenemisaruandes EKP varasemates aruannetes esitatud põhimõtteid. Eelkõige lähtub EKP (ja enne seda ERI) lähenemiskriteeriumide kohaldamisel mitmest juhtpõhimõttest. Esiteks tõlgendatakse iga üksikut kriteeriumi täpselt ja kohaldatakse rangelt. See põhimõte tuleneb lähenemiskriteeriumide peaeesmärgist tagada, et euroalasse võivad kuuluda üksnes need liikmesriigid, kelle majanduslikud tingimused toetavad hinnastabiilsuse säilitamist ja euroala sidusust. Teiseks moodustavad lähenemiskriteeriumid sidusa ja tervikliku kogumi ning peavad kõik olema täidetud. Aluslepingus loetakse kõik kriteeriumid võrdseks ja neid ei seata tähtsuse järjekorda. Kolmandaks peavad lähenemiskriteeriumid olema täidetud tegelike, mitte prognoositud andmete põhjal. Neljandaks tuleb lähenemiskriteeriume kohaldada järjepidevalt, läbipaistvalt ja lihtsalt. Lähenemiskriteeriumide täitmise hindamisel on oluline tegur ka jätkusuutlikkus, sest lähenemine peab olema kestev, mitte ajutine. Seepärast käsitletaksegi lähenemise jätkusuutlikkust riikidele hinnangu andmisel põhjalikult.

Asjaomaste riikide majandusarengut analüüsitakse tagasivaatavalt üldjuhul kümne aasta ulatuses. See aitab paremini kindlaks teha, kuivõrd on praeguse aja saavutused tõeliste struktuurimuudatuste tulemus, mis peaks omakorda aitama paremini hinnata majandusliku lähenemise jätkusuutlikkust.

Peale selle rakendatakse sobivas ulatuses ettevaatavat lähenemisviisi. Sellega seoses pööratakse erilist tähelepanu asjaolule, et soodsa majandusarengu jätkusuutlikkus sõltub väga suurel määral olemasolevate ja tulevaste probleemide lahendamiseks võetavatest poliitikameetmetest, mis on sobivad ja kestva mõjuga. Kindel juhtimine, usaldusväärsed institutsioonid ja jätkusuutlik riigi rahandus on samuti vajalikud, et toetada hinnastabiilsust ning kogutoodangu kestlikku kasvu keskpika ja pika aja jooksul. Kokkuvõttes rõhutatakse, et majandusliku lähenemise jätkusuutlikkus sõltub nii tugeva lähtepositsiooni saavutamisest, usaldusväärsete institutsioonide olemasolust, šokitaluvusest kui ka sobivate poliitikameetmete rakendamisest pärast euro kasutuselevõttu.

Aruandes sisalduvad statistilised andmed on esitatud seisuga 17. juuni 2026. Lähenemiskriteeriumide kohaldamisel kasutatavad statistilised andmed esitas Euroopa Komisjon (peatükk 6 ning statistikatabelid ja -joonised). Vahetuskursside ja pikaajaliste intressimäärade statistilised andmed esitas komisjon koostöös EKPga. Kokkuleppel Euroopa Komisjoniga kestis vaatlusperiood nii hinnastabiilsuse kui ka pikaajaliste intressimäärade kriteeriumi puhul 2025. aasta juunist 2026. aasta maini. Vahetuskursside vaatlusperiood kestis 18. juunist 2024 kuni 17. juunini 2026. Eelarvepositsioonide varasemad andmed hõlmavad ajavahemikku kuni 2025. aastani. Arvesse võetakse ka mitmesuguste allikate prognoose ja muud teavet, mis on lähenemise jätkusuutlikkuse ettevaatava hindamise jaoks oluline. Peale selle võetakse aruandes arvesse Euroopa Komisjoni 2026. aasta kevadprognoosi ja 2026. aasta häiremehhanismi aruannet, mis avaldati vastavalt 21. mail 2026 ja 25. novembril 2025. EKP üldnõukogu kinnitas käesoleva aruande 19. juunil 2026.

Käesolevas lähenemisaruandes käsitletakse ka Lähis-Idas toimuva sõja mõju lähenemise hindamisele. Hiljutised geopoliitilised pinged on suurendanud ebakindlust, sealhulgas energiaturgudele, kaubateedele ja üleilmsetele rahastamistingimustele avalduva võimaliku mõju kaudu. Kuigi esialgne mõju on hakanud ilmnema inflatsiooni arengus ja usaldusnäitajates, sõltub sõja majanduslik mõju energiahindade šoki intensiivsusest ja kestusest ning selle kaudse ja järelmõju ulatusest. Riigid, mille energiasõltuvus on suurem ja millel on Lähis-Idaga tugevamad kaubandussidemed, võivad olla teistest rohkem mõjutatud. Mõju sõltub ka makromajanduslikust keskkonnast ja üksikute riikide poliitilistest reaktsioonidest. Lähenemise hindamise tulevikku käsitlev osa on seega tavapärasest ebakindlam.

Hindade arengut käsitlevaid sätteid ja nende kohaldamist EKP poolt on kirjeldatud infokastis 1.

Keskmist ÜTHI-inflatsioonimäära 12kuulise vaatlusperioodi jooksul, mis kestis 2025. aasta juunist 2026. aasta maini, vaadeldakse konkreetses riigis viimase kümne aasta jooksul hinnastabiilsuse vallas saavutatud majandustulemuste taustal. See võimaldab üksikasjalikumalt analüüsida vaatlusaluse riigi hindade arengu jätkusuutlikkust. Tähelepanu pööratakse rahapoliitika suunitlusele, eriti sellele, kas rahandusasutused on keskendunud eelkõige hinnastabiilsuse saavutamisele ja säilitamisele, aga ka sellele, kuidas on seda eesmärki toetanud teised majanduspoliitika valdkonnad. Arvesse võetakse ka makromajandusliku keskkonna mõju hinnastabiilsuse saavutamisele. Hindade arengut analüüsitakse seoses pakkumis- ja nõudlustingimustega, keskendudes sellistele teguritele nagu tööjõu ühikukulud ja impordihinnad. Viimasena võetakse arvesse teiste asjakohaste hinnaindeksite arengusuundumusi. Ettevaatavalt antakse hinnang inflatsiooni arengule lähiaastatel, arvestades suuremate rahvusvaheliste organisatsioonide ja turuosaliste prognoose. Peale selle käsitletakse institutsioonilisi ja struktuurilisi aspekte, mis on olulised hinnastabiilsust soodustava keskkonna säilitamiseks pärast euro kasutuselevõttu.

Riikide rahanduse arenguga seotud õigusnorme ja nende kohaldamist EKP poolt, samuti menetlusküsimusi on kirjeldatud infokastis 2.

Vaatlusaluse riigi rahanduse arengu jätkusuutlikkuse hindamiseks vaadeldakse analüüsiaasta (2025) tulemit riigi viimase kümne aasta tulemuste kontekstis. Kõigepealt uuritakse eelarvepuudujäägi suhtarvu arengut. Tasub meeles pidada, et riigi aastase eelarvepuudujäägi suhtarvu muutust mõjutavad tavaliselt mitmesugused tegurid. Need võib jagada tsüklilisteks mõjuriteks, mis väljendavad eelarvepuudujäägi reageerimist muutustele majandustsüklis, ja mittetsüklilisteks mõjuriteks, mis kajastavad üldjuhul eelarvepoliitika struktuurilisi või püsivaid kohandusi. Ent käesolevas aruandes esitatud mittetsüklilisi mõjureid ei saa siiski tingimata vaadelda üksnes eelarvepositsiooni struktuuriliste muutuste kajastajana, sest need hõlmavad veel nii poliitikameetmete kui ka eritegurite toimest tulenevat ajutist mõju eelarvetasakaalule.

Järgmiseks vaadeldakse riigivõla suhtarvu arengut sellel perioodil, aga ka seda mõjutanud tegureid. Need on SKP nominaalkasvu ja intressimäärade vahe, esmane tasakaal ja eelarvepositsiooniväline võlamuutus. Sel viisil võib saada lisateavet selle kohta, kuivõrd on võla arengut mõjutanud makromajanduslik keskkond, eelkõige majanduskasv koos intressimääradega. Peale selle analüüsitakse riigivõla struktuuri, keskendudes eelkõige lühiajalise tähtajaga võla ja välisvaluutas nomineeritud võla osakaalule ning nende arengule. Kui võrrelda neid osakaale võla praeguse suhtarvuga, võib esile tõsta eelarvepositsiooni tundlikkust vahetuskursside ja intressimäärade muutustele.

Koos reformitud stabiilsuse ja kasvu pakti jõustumisega 2024. aastal jõustusid uued eeskirjad võlapõhise ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse algatamise kohta. Kuigi puudujäägipõhise ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse algatamise eeskirjad on jäänud enamasti muutumatuks, on muudetud võlapõhise ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse algatamise eeskirju, nagu on kirjeldatud infokastis 2. Kuna aga ELi nõukogu kehtestatud netokulude kavad hõlmavad eelarvestrateegiaid alles alates 2025. aastast, ei algatatud enne 2026. aastat ühtegi võlapõhise ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust.

Ajavahemikuks 2020–2023 aktiveeriti ELi stabiilsuse ja kasvu pakti üldine vabastusklausel ning 2025. aasta aprillis esitas ELi nõukogu koordineeritud taotluse riikide vabastusklausli aktiveerimiseks. Riikide vabastusklausli aktiveerimine võimaldas liikmesriikidel kalduda kõrvale tavapäraselt kohaldatavatest eelarvenõuetest, et hõlbustada stabiilsuse ja kasvu pakti raames vajalike poliitika koordineerimise meetmete võtmist pandeemia ja Venemaa Ukraina-vastase sõja kontekstis. Seejärel tegi Euroopa Komisjon 19. märtsil 2025 ettepaneku aktiveerida koordineeritult riikide vabastusklausel, mis võimaldab riikidel kalduda kõrvale oma heakskiidetud netokulude kavast, et vabastada täiendavat eelarvepoliitilist manööverdusruumi suuremate kaitsekulutuste jaoks. Täpsemalt märkis komisjon, et „Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu ja riigist lähtuv oht Euroopa julgeolekule on erandlikud asjaolud, mis on väljaspool liikmesriikide kontrolli, mis avaldavad sellega seoses tekkinud kaitsekulutuste ja/või nende kavandatud suurendamise kaudu suurt mõju liikmesriikide rahandusele“.^[11] 30. aprillil 2025 tegi nõukogu avalduse riikide vabastusklausli koordineeritud aktiveerimise kohta.^[12] Käesoleva aruande esitamise kuupäeva seisuga oli nõukogu aktiveerinud klausli 17 liikmesriigi, sealhulgas kolme vaatlusaluse riigi (Tšehhi Vabariik, Ungari ja Poola) suhtes. Klausel hõlmab nelja-aastast perioodi ja paindlikkust maksimaalses mahus 1,5% SKPst.

Tulevikuperspektiivis vaadeldakse Euroopa Komisjoni hiljutisi prognoose aastateks 2026–2027 ja hinnatakse võla jätkusuutlikkuse pikaajalisi probleeme. See hõlmab eelkõige eelarvetasakaalu ja võlasuhte väljavaateid praeguse eelarvepoliitika alusel. Lisaks tuuakse eraldi välja eelarvepositsiooni jätkusuutlikkust ohustavad pikaajalised probleemid ja konsolideerimist vajavad üldvaldkonnad, eelkõige need, mis puudutavad demograafiliste muutuste mõju jooksvatest tuludest finantseeritavatele riiklikele pensionisüsteemidele ja valitsuste võetud tingimuslikke kohustusi. Uute eelarvenõuete kohaselt koostatakse riikide keskpika perioodi eelarvekavad osana riiklikest eelarve- ja struktuurikavadest, mida nad on avaldanud alates 2024. aasta sügisest. Nendes kavades esitatakse vähemalt nelja aasta pikkune netokulude kava ja visandatakse valitsuse eelarvestrateegiad 2025. aasta seisuga.

Vahetuskursi arengut käsitlevaid õigusnorme ja nende kohaldamist EKP poolt on kirjeldatud infokastis 3.

Lisaks ERM IIs osalemisele ja nominaalse vahetuskursi arengule euro suhtes vaatlusalusel perioodil analüüsitakse lühidalt ka kehtiva vahetuskursi jätkusuutlikkuse seisukohast olulisi näitajaid. Need näitajad tuletatakse reaalse efektiivse vahetuskursi ning maksebilansi jooksev-, kapitali- ja finantskonto arengu põhjal. Vaadeldakse ka koguvälisvõla ja rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni arengut pikema aja jooksul. Vahetuskursi arengut käsitlevas jaotises vaadeldakse lisaks näitajaid, mis peegeldavad riigi euroalaga lõimumise taset. Hinnatakse nii väliskaubanduse (ekspordi ja impordi) lõimumist kui ka finantslõimumist. Viimasena kirjeldatakse vahetuskursi arengut käsitlevas jaotises vajaduse korral seda, kas vaadeldav riik on saanud kaheaastasel vaatlusperioodil keskpangalt likviidsusabi või maksebilansiabi. Arvesse võetakse nii tegelikult antud abi kui ka selleks sõlmitud ennetavaid kokkuleppeid.

Pikaajaliste intressimäärade arengut käsitlevaid õigusnorme ja nende kohaldamist EKP poolt on kirjeldatud infokastis 4.

Nagu eespool mainitud, viitab alusleping sõnaselgelt lähenemise püsikindlusele, mis peegeldub pikaajaliste intressimäärade tasemes. Seepärast võetakse 2024. aasta juunist 2026. aasta maini kestnud vaatlusperioodil toimunud muutuste hindamisel arvesse pikaajaliste intressimäärade arengut viimase kümne aasta jooksul (või aja jooksul, mille kohta on andmed olemas) ning põhitegureid, mis mõjutasid intressimäärade erinevust euroala keskmisest pikaajalisest intressimäärast. Teoorias võis vaatlusperioodil euroala keskmine pikaajaline intressimäär osaliselt kajastada mitme euroala riigi eriomaseid suuri riskipreemiaid. Seepärast kasutatakse võrdlemisel ka euroala AAA-reitinguga pikaajaliste riigivõlakirjade tulusust (euroala AAA-reitinguga instrumentide tulukõvera pikaajaline tulusus, mis hõlmab euroala AAA-reitinguga riike). Selle analüüsi taustaks esitatakse aruandes ka andmeid finantsturu suuruse ja arengu kohta. Andmed põhinevad kolmel näitajal (finants- ja mittefinantsettevõtete emiteeritud lunastamata võlaväärtpaberite kogusumma, aktsiaturu kapitaliseeritus ja rahaloomeasutuste laenud kodumaisele mittefinantsteenuseid osutavale sektorile), mis koos näitavad finantsturgude suurust.

Viimasena on aluslepingu artikli 140 lõikes 1 sätestatud, et aruandes tuleb arvesse võtta veel mitut olulist tegurit (infokast 5). 2011. aasta detsembris jõustus kooskõlas aluslepingu artikli 121 lõikega 6 majanduse tõhustatud juhtimise raamistik, mille eesmärk on tagada majanduspoliitika tihedam kooskõlastamine ning Euroopa Liidu liikmesriikide majandustulemuste jätkusuutlik lähenemine. Infokastis 5 antakse lühiülevaade neist õigusnormidest ja sellest, kuidas neid eelmainitud lisategureid EKP tehtaval lähenemise hindamisel käsitletakse.

2.2 Liikmesriigi õigusaktide vastavus aluslepingutele

2.2.1 Sissejuhatus

Aluslepingu artikli 140 lõikes 1 on ette nähtud, et vähemalt kord kahe aasta järel või siis, kui seda taotleb mõni liikmesriik, mille suhtes on kehtestatud erand, annab EKP (ja Euroopa Komisjon) nõukogule aru liikmesriikide edusammudest, mida liikmesriigid, mille suhtes on kehtestatud erand, on saavutanud oma majandus- ja rahaliiduga seotud kohustuste täitmisel. Nendes aruannetes tuleb vaadelda iga piiratud õigusega liikmesriigi õigusaktide, sealhulgas tema keskpanga põhikirja ühtivust aluslepingu artiklitega 130 ja 131 ning EKPSi põhikirja asjakohaste artiklitega. Seda aluslepingus sätestatud kohustust liikmesriikidele, mille suhtes on kehtestatud erand, nimetatakse ka õiguslikuks lähenemiseks.

Õigusliku lähenemise hindamisel ei pea EKP piirduma üksnes liikmesriigi õigusaktide sõnastuse vormilise läbivaatamisega, vaid hinnata võib ka seda, kas asjakohaste sätete rakendamine vastab aluslepingute ja põhikirja mõttele. Eelkõige pöörab EKP tähelepanu mis tahes märkidele mõne liikmesriigi keskpanga otsustusorganitele avaldatavast survest, mis on vastuolus aluslepingu mõttega keskpanga sõltumatuse kohta.

Lisaks leiab EKP, et liikmesriikide keskpankade otsustusorganitel peab olema võimalik toimida sujuvalt ja järjepidevalt. Sellega seoses on liikmesriigi asjaomastel ametiasutustel eelkõige ülesanne võtta meetmeid, mis on vajalikud riigi keskpanga otsustusorgani liikme õigeaegseks ametissenimetamiseks, kui see koht jääb tühjaks.^[15]

EKP jälgib tähelepanelikult kõiki asjaolusid, enne kui annab lõpliku positiivse hinnangu selle kohta, et liikmesriigi õigusaktid on aluslepingu ja EKPSi põhikirjaga kooskõlas.

2.2.1.1 Liikmesriigid, mille suhtes on kehtestatud erand, ja õiguslik lähenemine

Tšehhil, Ungaril, Poolal, Rumeenial ja Rootsil, kelle õigusakte käesolevas aruandes hinnatakse, on erandiga liikmesriigi staatus, st nad ei ole veel eurot kasutusele võtnud. Rootsile anti erandiga liikmesriigi staatus nõukogu 1998. aasta maikuu otsusega.^[16] Tšehhi, Ungari, Poola ja Rumeenia puhul on ühinemisakti artiklitega 4^[17] ja 5^[18] ette nähtud, et alates ühinemiskuupäevast osaleb iga nimetatud liikmesriik majandus- ja rahaliidus kui liikmesriik, mille suhtes on kehtestatud erand aluslepingu artikli 139 tähenduses.

Käesolevas aruandes ei käsitleta Taanit, kuna Taani on eristaatusega liikmesriik, kes ei ole veel eurot kasutusele võtnud. Aluslepingutele lisatud protokollis (nr 16) teatavate Taanit käsitlevate sätete kohta on sätestatud, et pidades silmas Taani Kuningriigi valitsuse 3. novembri 1993. aasta teadet nõukogule, kehtib Taani Kuningriigi kohta erand ja erandi kehtetuks tunnistamise menetlus algatatakse ainult Taani taotluse põhjal. Kuna Taani suhtes kohaldatakse aluslepingu artiklit 130, peab Taani keskpank (Danmarks Nationalbank) täitma keskpanga sõltumatuse nõudeid. Euroopa Rahainstituudi 1998. aasta lähenemisaruande kohaselt olid need nõuded täidetud. Pärast 1998. aastat ei ole Taani lähenemist tema eristaatuse tõttu hinnatud. Kuni Taani ei ole nõukogu euro kasutuselevõtu kavatsusest teavitanud, puudub Taani keskpangal vajadus õiguslikult eurosüsteemiga lõimuda ja Taani õigusakte ei ole vaja kohandada.

Õiguslikku lähenemist hinnatakse selleks, et aidata nõukogul otsustada, millised liikmesriigid täidavad majandus- ja rahaliiduga seotud kohustusi (aluslepingu artikli 140 lõige 1). Õiguse valdkonnas tähendavad sellised tingimused eelkõige keskpanga sõltumatuse saavutamist ja liikmesriikide keskpankade õiguslikku lõimumist eurosüsteemi.

2.2.1.2 Õigusliku hinnangu ülesehitus

Käesolev õiguslik hinnang järgib üldjoontes EKP ja ERI varasemate õigusliku lähenemise aruannete ülesehitust.^[19]

Liikmesriikide õigusaktide vastavuse hindamisel võetakse arvesse enne 25. märtsi 2026 kehtestatud õigusakte.

2.2.2 Kohandamise ulatus

2.2.2.1 Kohandamisvaldkonnad

Et teha kindlaks valdkonnad, milles riikide õigusakte on vaja kohandada, käsitletakse järgmisi küsimusi:

• vastavus aluslepingu (artikkel 130) ja EKPSi põhikirja (artiklid 7 ja 14.2) sätetele, mis käsitlevad liikmesriigi keskpanga, liikmesriigi keskpanga otsustusõiguslike organite liikmete ja keskpankade presidentide sõltumatust;
• vastavus sätetele ametisaladuse pidamise kohta (EKPSi põhikirja artikkel 37);
• keskpankade laenukeelust (aluslepingu artikkel 123) ja eesõiguste andmise keelust (aluslepingu artikkel 124) kinnipidamine;
• ELi õigusnormidega nõutava sõna „euro” ühtse kirjapildi järgimine ning
• liikmesriikide keskpankade õiguslik lõimumine eurosüsteemiga (eelkõige seoses EKPSi põhikirja artiklitega 12.1 ja 14.3).

2.2.2.2 Vastavus versus ühtlustamine

Aluslepingu artikli 131 kohaselt peavad liikmesriikide õigusaktid olema vastavuses aluslepingute ja EKPSi põhikirjaga. Seega tuleb kõik vastuolud kõrvaldada. Seda kohustust ei mõjuta ei aluslepingute ja EKPSi põhikirja ülimuslikkus liikmesriigi õigusaktide suhtes ega ka vastuolude laad.

Liikmesriikide õigusaktide vastavuse nõue ei tähenda seda, et alusleping näeks ette liikmesriikide keskpankade põhikirjade ühtlustamist omavahel või EKPSi põhikirjaga. Riikide erijooned võivad alles jääda, kui nendega ei rikuta lõplikult ELile kuuluvat ainupädevust rahapoliitika valdkonnas. Nimelt on EKPSi põhikirja artikli 14.4 kohaselt liikmesriikide keskpankadel lubatud täita muid funktsioone peale nende, mis on sätestatud EKPSi põhikirjas, kui see ei ole vastuolus EKPSi eesmärkide ja ülesannetega.^[20] Liikmesriikide keskpankade põhikirjade sätted selliste lisaülesannete kohta on ilmne näide olukordadest, mille puhul erinevused võivad alles jääda. Pigem osutab vastavuse mõiste sellele, et liikmesriigi õigusakte ja keskpankade põhikirju on vaja kohandada selleks, et kõrvaldada vastuolud aluslepingute ja EKPSi põhikirjaga ning tagada liikmesriikide keskpankade piisav lõimumine EKPSiga. Eelkõige tuleb kohandada sätteid, mis kahjustavad aluslepingus määratletud keskpanga sõltumatust ning keskpanga ülesandeid EKPSi lahutamatu osana. Seetõttu ei piisa nimetatud eesmärgi saavutamiseks üksnes sellest, kui tuginetakse liidu õiguse ülimuslikkusele liikmesriigi õigusaktide suhtes.

Aluslepingu artiklis 131 sätestatud kohustus hõlmab ainult vastuolu aluslepingute või EKPSi põhikirjaga. Vastavusse tuleb aga viia ka liikmesriigi õigusaktid, mis on vastuolus liidu teiseste õigusaktidega, mis puudutavad käesolevas lähenemisaruandes käsitletavaid kohandamise valdkondi. Liidu õiguse ülimuslikkus ei mõjuta liikmesriigi õigusaktide kohandamise kohustust. See üldine nõue ei tulene mitte ainult aluslepingu artiklist 131, vaid ka Euroopa Liidu Kohtu pretsedendiõigusest.^[21]

Aluslepingute ega EKPSi põhikirjaga ei nähta ette liikmesriigi õigusaktide kohandamise viisi. Vastavuse võib seega saavutada ELi õigusaktidega vastuolus olevate liikmesriigi õigusaktide kõrvaldamise või aluslepingutele ja EKPSi põhikirjale viitamise teel või erandkorras nende sätete inkorporeerimise ja nende allikale viitamise teel, lähtudes järgmistest tingimustest.

Üldjuhul tuleb vältida liikmesriigi õiguskorras vahetult kohaldatavate liidu õiguse asjakohaste sätete kordamist, kasutades sama keelt.^[22] Kordamine võib tekitada ebakindlust nii seoses kohaldatavate sätete õigusliku olemuse ja päritolu kui ka nende jõustumise kuupäevaga. See ei oleks kooskõlas liidu õiguse ühetaolise kohaldamise ja tõlgendamise põhimõttega kogu liidus.^[23] Lisaks, kui riigisiseses sättes kasutatakse sõnastust, mis erineb asjaomases liidu sättes kasutatavast sõnastusest, loob see omaette regulatiivse sisu. Aluslepingu artikli 2 lõike 1 kohaselt takistab liidu ainupädevus rahapoliitika küsimustes võtta liikmesriikidel vastu sätteid, mis nende eesmärki ja sisu silmas pidades kehtestavad õiguslikud eeskirjad, millega reguleeritakse euro kui ühisraha kasutamist, välja arvatud juhul, kui liikmesriigid on selleks volitatud.^[24] Selles kontekstis ei piirdu rahapoliitika mõiste selle operatiivse rakendamisega, mis aluslepingu artikli 127 lõike 2 esimese taande kohaselt on üks eurosüsteemi põhiülesandeid. Sellel on ka regulatiivne mõõde, mille eesmärk on tagada euro kui ühisraha staatus^[25].

Erandjuhtudel võib ühtsuse huvides ja selleks, et need oleksid arusaadavad isikutele, kelle suhtes neid kohaldatakse, kasutada liikmesriigi õiguskorras vahetult kohaldatavate liidu õiguse asjakohaste sätete kordamist, kasutades sama keelt. Selliste erandlike asjaolude korral, mis võimaldavad liidu õiguse vahetult kohaldatavate sätete kordamist, tuleks sätted täpselt üle võtta ja sõnastust ei tohiks muuta.^[26] Peale selle tuleks sätteid korrata ainult niivõrd, kuivõrd see on erandlike asjaoludega õigustatud. Selliseid erandlikke asjaolusid, kus liidu õiguse vahetult kohaldatavad sätted on piisavalt sidusad ja terviklikud, ei ole siiski olemas, mistõttu ei ole neid vaja korrata ega kajastada riigisiseses õiguses.^[27] Kui liidu õiguse vahetult kohaldatavad sätted on asjakohased üksnes riigisisese õigusega hõlmatud valdkondade kontekstis, ei pea riigisiseses õiguses nendele sätetele viitama. Kuivõrd riigisiseses õiguses korratakse eespool nimetatud põhjustel tingimata liidu õiguse vahetult kohaldatavaid sätteid, tuleks seda teha sõnaselgelt ja selgitada, et riigisisesed sätted on kas „kooskõlas“ või „vastavuses“ liidu õiguse asjakohaste sätetega, kui viimaseid üksnes korratakse, et asetada riigisisene õigus laiemasse konteksti, või „ilma et see piiraks“ liidu õiguse asjakohaste sätete kohaldamist, kui riiklik asutus kasutab kõrvalpädevust, mis läheb EKPSi ja eurosüsteemi omast kaugemale^[28].

Et saavutada õigusaktide vastavus aluslepingutele ja EKPSi põhikirjale ning seda säilitada, peavad liidu institutsioonid ja liikmesriigid konsulteerima EKPga selliste õigusaktide eelnõude teemal, mis kuuluvad aluslepingu artikli 127 lõike 4 ja artikli 282 lõike 5 ning põhikirja artikli 4 kohaselt EKP pädevusse. Nõukogu otsuses 98/415/EÜ^[29] nõutakse selgelt, et liikmesriigid võtaksid selle kohustuse täitmiseks vajalikud meetmed.

2.2.3 Liikmesriikide keskpankade sõltumatus

Seoses keskpankade sõltumatusega oli 2004., 2007. ja 2013. aastal Euroopa Liiduga ühinenud uute liikmesriikide õigusakte vaja kohandada, et viia need alates vastavalt 2004. aasta 1. maist, 2007. aasta 1. jaanuarist ja 2013. aasta 1. juulist kooskõlla aluslepingu ja EKPSi põhikirja asjakohaste sätetega.^[30] Rootsi pidi vajalikud kohandused jõustama EKPSi asutamise ajaks 1. juunil 1998.

2.2.3.1 Keskpanga sõltumatus

1995. aasta novembris koostas ERI keskpanga sõltumatuse tunnusjoonte loetelu (ja kirjeldas neid hiljem üksikasjalikult oma 1998. aasta lähenemisaruandes), mida kasutati sel ajal liikmesriigi õigusaktide, eeskätt liikmesriikide keskpankade põhikirjade hindamise alusena. Keskpanga sõltumatuse mõiste hõlmab mitut sõltumatuse valdkonda, mida tuleb eraldi hinnata, s.o funktsionaalne, institutsiooniline, isiku- ja finantssõltumatus. Viimastel aastatel on keskpankade sõltumatuse aspektide analüüsi EKP arvamustes täpsustatud. Sõltumatuse aspektide põhjal hinnatakse erandiga liikmesriigi õigusaktide lähenemist aluslepingutele ja EKPSi põhikirjale.

2.2.3.2 Funktsionaalne sõltumatus

Keskpanga sõltumatus ei ole eesmärk iseeneses, vaid oluline vahend selgelt määratletud ja ülimusliku sihi saavutamiseks. Funktsionaalne sõltumatus eeldab, et iga liikmesriigi keskpanga esmane eesmärk on määratletud selgelt ja õiguskindlalt ning täielikus kooskõlas aluslepingus sätestatud hinnastabiilsuse esmase eesmärgiga. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb keskpankadele tagada vahendid mis tahes muudest ametivõimudest sõltumatult. Aluslepingus sisalduv keskpanga sõltumatuse nõue peegeldab üldtunnustatud seisukohta, et hinnastabiilsust kui esmast eesmärki aitab kõige paremini saavutada täiesti sõltumatu institutsioon, mille volitused on täpselt määratletud. Keskpanga sõltumatuse põhimõte on täielikult kooskõlas sellega, et liikmesriigi keskpank vastutab oma otsuste eest, ning see oluline aspekt suurendab usaldust tema sõltumatu staatuse vastu. See eeldab omakorda läbipaistvust ja dialoogi kolmandate isikutega.

Mis puutub ajastusse, siis ei ole aluslepingus selgelt väljendatud, millal peavad erandiga liikmesriikide keskpangad esmase eesmärgina järgima hinnastabiilsust, mis on sätestatud aluslepingu artikli 127 lõikes 1 ja artikli 282 lõikes 2 ning EKPSi põhikirja artiklis 2. Nende liikmesriikide jaoks, kes ühinesid Euroopa Liiduga pärast euro kasutuselevõttu liidus, oli küsimus selles, kas kõnealune kohustus peaks kehtima hakkama alates ühinemiskuupäevast või euro kasutuselevõtmisest. Kuigi aluslepingu artikli 127 lõiget 1 ei kohaldata liikmesriikide puhul, mille suhtes on kehtestatud erand (vt aluslepingu artikli 139 lõike 2 punkt c), kohaldatakse nende suhtes siiski EKPSi põhikirja artiklit 2 (vt EKPSi põhikirja artikkel 42.1). EKP on seisukohal, et liikmesriikide keskpankade kohustus hoida hinnastabiilsust esmase eesmärgina kehtib alates 1. juunist 1998 Rootsi suhtes ning alates 1. maist 2004, 1. jaanuarist 2007 ja 1. juulist 2013 nende liikmesriikide suhtes, kes ühinesid Euroopa Liiduga nendel kuupäevadel. See tugineb asjaolule, et hinnastabiilsuse põhimõtet, mis on üks liidu juhtpõhimõte (aluslepingu artikkel 119), kohaldatakse ka erandiga liikmesriikide suhtes. Samuti tugineb see asutamislepingu eesmärgile, mille kohaselt peavad kõik liikmesriigid püüdlema makromajandusliku lähenemise poole, mis hõlmab hinnastabiilsust ning mille hindamiseks koostavad EKP ja Euroopa Komisjon regulaarselt aruandeid. See järeldus lähtub ka keskpanga sõltumatuse ratio legis’est, mis on põhjendatud ainult siis, kui üldine hinnastabiilsuse eesmärk on ülimuslik.

Riikide hinnangud käesolevas aruandes põhinevad osutatud järeldustel aja kohta, mil erandiga liikmesriikide keskpangad peavad esmase eesmärgina järgima hinnastabiilsust.

2.2.3.3 Institutsiooniline sõltumatus

Institutsioonilise sõltumatuse põhimõtet kajastavad aluslepingu artikkel 130 ja EKPSi põhikirja artikkel 7. Nende kahe artikliga keelatakse liikmesriigi keskpangal ja selle otsuseid tegevate organite liikmetel taotleda või saada juhiseid Euroopa Liidu institutsioonidelt või organitelt, mõne liikmesriigi valitsuselt või mis tahes muult organilt. Samuti keelatakse nende artiklitega liidu institutsioonidel, organitel või asutustel ning liikmesriikide valitsustel püüda mõjutada neid keskpankade otsuseid tegevate organite liikmeid, kelle otsused võivad mõjutada EKPSiga seotud ülesannete täitmist riigi keskpanga poolt. Et liikmesriigi õigusaktid kajastaksid aluslepingu artiklis 130 ja EKPSi põhikirja artiklis 7 sätestatut, peavad õigusaktid sisaldama mõlemat keeldu ega tohi kitsendada nende kohaldamisala.^[31] Teadmine, et keskpankadel on selline sõltumatus, ei tähenda, et nad vabastatakse kõigi õigusnormide täitmisest või et neid kaitstakse igasuguste õigusaktide eest.^[32]

Olenemata sellest, kas liikmesriigi keskpank on riigiasutus, eriülesandega avalik-õiguslik asutus või lihtsalt aktsiaselts, on olemas oht, et omanik võib omandiõiguse kaudu mõjutada selle otsuseid, mis puudutavad EKPSiga seotud ülesandeid.^[33] Aktsionäride õiguste kaudu või muul viisil avaldatav mõju võib kahjustada liikmesriigi keskpanga sõltumatust ja peab seetõttu olema seadusega piiratud.

Keskpanganduse valdkonna õigusraamistik peab tagama stabiilse ja pikaajalise aluse keskpanga toimimisele. Riigi keskpanga institutsioonilise töökorralduse sage muutmine, mis mõjutab tema organisatsioonilist ja juhtimisega seotud stabiilsust, võib selle keskpanga institutsioonilist sõltumatust negatiivselt mõjutada.^[34]

Juhiste andmise keeld

Kolmandate isikute õigus anda EKPSiga seotud ülesannete asjus juhiseid liikmesriikide keskpankadele, nende otsustusorganitele või viimaste liikmetele ei ole kooskõlas aluslepingu ega EKPSi põhikirjaga.

Liikmesriigi keskpanga mis tahes kujul osalemine finantsstabiilsust tugevdavate meetmete kohaldamises peab olema kooskõlas aluslepinguga, st keskpank peab oma ülesandeid täitma täielikus vastavuses funktsionaalse, institutsioonilise ja finantssõltumatuse põhimõttega, et tagada oma ülesannete nõuetekohane täitmine aluslepingu ja EKPSi põhikirja kohaselt.^[35] Kui liikmesriigi õiguses on keskpangale ette nähtud roll, mis ületab tema nõuandefunktsiooni, ja talle on antud lisaülesandeid, peab olema tagatud, et sellised ülesanded ei mõjutaks toimimist puudutavast ega rahalisest seisukohast keskpanga võimet täita oma EKPSiga seotud ülesandeid.^[36] Lisaks peab liikmesriigi keskpanga esindaja kaasamisel kollegiaalse otsustusorgani või muu organi töösse arvestama liikmesriigi keskpanga otsustusorgani liikme isikusõltumatuse nõuetega.^[37]

Otsuste heakskiitmise, peatamise, tühistamise või edasilükkamise keeld

Kolmandate isikute õigused kiita heaks, peatada, tühistada või edasi lükata EKPSiga seotud ülesannetega seonduvaid keskpanga otsuseid ei ole kooskõlas aluslepingu ega EKPSi põhikirjaga.^[38]

Õiguslikel alustel otsuste tsenseerimise keeld

Muude organite kui sõltumatute kohtute õigus tsenseerida õiguslikel alustel otsuseid, mis on seotud EKPSi ülesannete täitmisega, ei ole kooskõlas aluslepingu ega EKPSi põhikirjaga, sest nende ülesannete täitmist ei tohi poliitilisel tasandil ümber hinnata. Keskpanga presidendi õigus peatada EKPSi või liikmesriigi keskpanga otsustusorgani otsuse rakendamine õiguslikel alustel ja seejärel edastada see poliitilistele organitele lõplikuks otsustamiseks on samaväärne kolmandatelt isikutelt juhiste taotlemisega.

Liikmesriigi keskpanga otsustusorganite töös hääleõigusega osalemise keeld

Kolmandate isikute esindajate osalemine liikmesriigi keskpanga otsustusorgani töös hääleõigusliku liikmena küsimustes, mis puudutavad EKPSiga seotud ülesannete täitmist liikmesriigi keskpanga poolt, on aluslepingu ja EKPSi põhikirjaga vastuolus isegi siis, kui nende hääl ei ole otsustav.^[39] Ka ilma hääleõiguseta osalemine on aluslepingu ja EKPSi põhikirjaga vastuolus, kui osalemine segab EKPSiga seotud ülesannete täitmist nimetatud otsustusorgani poolt või ohustab EKPSi konfidentsiaalsuskorra järgimist.^[40]

Eelneva konsulteerimise keeld liikmesriigi keskpanga otsustes

Liikmesriigi keskpanga seadusest tulenev sõnaselge kohustus konsulteerida enne keskpanga otsuse tegemist kolmandate isikutega annab viimastele ametlikult võimaluse lõplikku otsust mõjutada ja on seetõttu vastuolus aluslepingu ja EKPSi põhikirjaga.

Liikmesriigi keskpanga ja kolmandate isikute dialoog, isegi kui see põhineb seadusest tuleneval kohustusel anda teavet ja vahetada seisukohti, on siiski vastavuses keskpanga sõltumatuse nõudega, kui

• sellega ei mõjutata liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmete sõltumatust;
• liikmesriigi keskpanga presidendi eristaatust EKP otsustusorganite liikmena arvestatakse täiel määral;
• täidetakse EKPSi põhikirjast tulenevaid konfidentsiaalsusnõudeid.^[41]

Liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmete kohustuste täitmine kolmandate isikute poolt

Õigusaktide sätted, milles käsitletakse liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmete kohustuste täitmist kolmandate isikute poolt (nt valitsuste poolt seoses raamatupidamisaruannetega), peaksid sisaldama piisavalt kaitsemeetmeid tagamaks, et selline kohustuste täitmise õigus ei mõjutaks liikmesriigi keskpanga otsustusorgani liikme suutlikkust langetada EKPSiga seotud ülesannetes sõltumatult otsuseid (või rakendada EKPSi tasandil tehtud otsuseid). On soovitatav, et liikmesriigi keskpanga põhikirjas sisalduks sellesisuline sõnaselge säte.

Riigisiseste õigusaktide ja EKP kehtestatud eetikaraamistiku vaheline seos

Liikmesriigi õigusaktid, sealhulgas need, millega võetakse üle liidu õigusaktid, ei piira EKP kehtestatud eetikaraamistikku, mille eesmärk on tagada EKP ja liikmesriikide keskpankade sõltumatus neile aluslepingute ja EKPSi põhikirjaga antud volituste kasutamisel ning ülesannete ja kohustuste täitmisel, kuna sellel raamistikul on oma kohaldamisala ja õiguslik alus.^[42] Kahtluste vältimiseks võib liikmesriigi seadusandja seda selgitada asjakohastes riigisisestes õigusaktides.

2.2.3.4 Isikusõltumatus

Keskpankade sõltumatus seoses liikmesriikide keskpankade presidentide ja otsustusorganite liikmetega tagatakse lisaks aluslepingu artikliga 130 ning EKPSi põhikirja artiklitega 7 ja 14.2. Liikmesriikide keskpankade presidendid on EKP üldnõukogu liikmed ja saavad EKP nõukogu liikmeks, kui nende liikmesriik võtab kasutusele euro. Keskpanga presidenti ei saa pidada liikmesriigi esindajaks, kui ta täidab oma ülesandeid EKP nõukogu või üldnõukogu liikmena.^[43] EKPSi põhikirja artikli 14.2 kohaselt peab liikmesriigi keskpanga põhikirjas olema sätestatud, et presidendi ametiaeg kestab vähemalt viis aastat. Sellega kaitstakse keskpanga presidenti ka meelevaldse ametist vabastamise eest, määrates kindlaks, et teda saab ametist vabastada ainult juhul, kui ta ei vasta enam tingimustele, mis on vajalikud tema kohustuste täitmiseks, või kui ta on tunnistatud süüdi raskes üleastumises. Sellistel juhtudel on EKPSi põhikirja artiklis 14.2 ette nähtud võimalus pöörduda Euroopa Liidu Kohtusse, kellel on volitus tühistada riiklikul tasandil tehtud otsus vabastada keskpanga president ametist.^[44] Keskpanga presidendi ametiaja peatamine võib tegelikult kaasa tuua ametist vabastamise EKPSi põhikirja artikli 14.2 tähenduses.^[45] Liikmesriigi keskpanga põhikirjas peab seda sätet järgima allkirjeldatud viisil.

Aluslepingu artikli 130 kohaselt on liikmesriigi valitsusel ja teistel organitel keelatud mõjutada liikmesriigi keskpanga otsuseid tegevate organite liikmeid nende ülesannete täitmisel. Eelkõige on liikmesriigil keelatud püüda mõjutada liikmesriigi keskpanga otsuseid tegevaid organeid, muutes liikmesriigi õigusakte, mis mõjutavad organite liikmetele makstavat töötasu. Nimetatud õigusaktid peaksid põhimõtteliselt rakenduma vaid tulevikus ametisse astujatele.^[46] Aluslepingu artiklis 130 sätestatud sõltumatuse nõudeid ei rikuta siiski liikmesriikide keskpankade otsustusorganite liikmete tasustamise muutmisega, mille üle otsustavad riigi keskpanga enda otsustusorganid ja mis põhineb objektiivsetel kriteeriumidel, näiteks palkade võrdlusuuringul, mille eesmärk on tagada proportsionaalsus hierarhiliste ametikohtade vahel liikmesriigi keskpangas.^[47]

Liikmesriigi keskpanga presidendi vähim ametiaeg

EKPSi põhikirja artikli 14.2 kohaselt peab liikmesriigi keskpanga põhikirjas olema sätestatud, et presidendi ametiaeg kestab vähemalt viis aastat. See ei välista pikemaid ametiaegu, kusjuures tähtajatu ametiaja korral ei ole vaja liikmesriigi keskpanga põhikirja kohandada, kui presidendi ametist vabastamise alused on kooskõlas EKPSi põhikirja artikliga 14.2. Lühemad perioodid ei saa olla põhjendatud isegi juhul, kui neid kohaldatakse üleminekuperioodil.^[48] Liikmesriigi õigusaktid, milles on sätestatud kohustuslik pensioniiga, peaksid tagama, et pensioniiga ei katkestaks EKPSi põhikirja artiklis 14.2 ette nähtud minimaalset ametiaega, mis on keskpanga presidendi puhul ülimuslik kohustusliku pensioniea suhtes.^[49] Liikmesriigi keskpanga põhikirja muutmise korral tuleks muutmisaktiga kaitsta ametiaega, mis tagatakse keskpanga presidendile ja teistele otsustusorganite liikmetele, kes on kaasatud EKPSiga seotud ülesannete täitmisse.^[50]

Keskpanga presidendi ametist vabastamise alused

Liikmesriigi keskpanga põhikiri peab tagama, et keskpanga presidenti ei tohi ametist vabastada muudel alustel peale nende, mis on nimetatud EKPSi põhikirja artiklis 14.2. Sellest artiklist tuleneva nõude eesmärk on takistada seda, et keskpanga presidendi ametisse nimetamisse kaasatud ametiasutused, eelkõige asjakohane valitsus või parlament, võiksid keskpanga presidendi tema ametikohalt meelevaldselt vabastada. Liikmesriigi keskpanga põhikirjast tuleks välja jätta sätted, mis ei vasta EKPSi põhikirja artiklis 14.2 sätestatud ametist vabastamise alustele, või selles tuleks jätta ametist vabastamise alused üldse mainimata (kuna artikkel 14.2 on vahetult kohaldatav).^[51] Kui keskpanga president on valitud või ametisse nimetatud, ei tohi teda ametist vabastada muudel alustel peale nende, mis on nimetatud EKPSi põhikirja artiklis 14.2, ning seda isegi juhul, kui keskpanga president ei ole veel oma ülesandeid täitma asunud. Kuna tingimused, mille alusel keskpanga presidendi võib ametist vabastada, on liidu õiguse autonoomsed põhimõtted, ei sõltu nende kohaldamine ja tõlgendamine riigisisesest kontekstist.^[52] Lõppkokkuvõttes on nende mõistete tõlgendamine Euroopa Liidu Kohtu ülesanne kooskõlas talle EKPSi põhikirja artikli 14.2 teise lõiguga antud volitustega.^[53]

Ametiaja kaitstus ja ametist vabastamise alused liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmete (v.a keskpanga president) puhul, kes on kaasatud EKPSiga seotud ülesannete täitmisse

Kui keskpanga presidendi suhtes kohaldatavaid ametiaja kaitstuse ja ametist vabastamise aluseid kohaldatakse keskpanga otsustusorganite teiste liikmete suhtes, kes on kaasatud EKPSiga seotud ülesannete täitmisse, kaitseks see ka nende isikute isikusõltumatust.^[54] Aluslepingu artiklis 130 ja EKPSi põhikirja artiklis 7 osutatakse liikmesriikide keskpankade otsuseid tegevate organite liikmetele, mitte konkreetselt keskpankade presidentidele. See on asjakohane eelkõige siis, kui keskpanga president on primus inter pares kolleegide seas, kellel on samaväärne hääleõigus, või kui teised liikmed on kaasatud EKPSiga seotud ülesannete täitmisse.

Kohtuliku kontrolli õigus

Et piirata ametist vabastamise aluste hindamisel poliitilise suva võimalikkust, peab liikmesriigi keskpanga presidentidel, aga ka otsustusorganite liikmetel olema õigus edastada ametist vabastamise mis tahes otsused hindamiseks sõltumatule kohtule.

EKPSi põhikirja artiklis 14.2 on sätestatud, et president, kes on ametist vabastatud, võib vaidlustada selle otsuse Euroopa Liidu Kohtus. Euroopa Liidu Kohtul on volitus tühistada riiklikul tasandil tehtud otsus ametist vabastamise kohta, kui leitakse, et see on liidu õigusega vastuolus.

Aluslepingu artikli 130 ja EKPSi põhikirja artikli 7 alusel tuleks liikmesriigi õigusaktides sätestada riigi kohtute õigus vaadata läbi otsuseid, millega vabastatakse ametist liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmeid (kes ei ole presidendid), kes on kaasatud EKPSiga seotud ülesannete täitmisse.^[55] See õigus võib olla sätestatud seaduses üldiselt või mõne erisättega. Isegi kui see õigus võib tuleneda seadusest üldiselt, oleks õiguskindluse huvides siiski soovitatav see konkreetselt ette näha.

Kaitsemeetmed huvide konflikti vältimiseks

Isikusõltumatus tähendab ka seda, et liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmetel, kes on kaasatud EKPSiga seotud ülesannete täitmisse, ei teki huvide konflikti asjaomase keskpanga (samuti keskpankade presidentide puhul EKP) ees võetud kohustuste ja muude kohustuste vahel, mis otsustusorganite liikmetel võivad olla ja mis võivad ohustada nende isikusõltumatust.^[56] Põhimõtteliselt on liikmesus EKPSiga seotud ülesannete täitmisse kaasatud otsustusorganites vastuolus teiste selliste ülesannete täitmisega, mis võiksid kaasa tuua huvide konflikti. Eelkõige ei tohi selliste otsustusorganite liikmetel olla nende tegevust mõjutada võivaid ametikohti või huve seoses tööga riigi seadusandliku või täitevvõimu esindajana või regionaalses või kohalikus omavalitsuses või äriettevõttes. Esmajoones tuleb tagada võimaliku huvide konflikti ennetamine nende otsustusorganite liikmete puhul, kes ei kuulu tegevjuhtkonda.

2.2.3.5 Finantssõltumatus

Keskpanga üldine sõltumatus oleks ohus, kui ta ei saaks oma volituste teostamiseks ehk selleks, et täita talle aluslepingu ning EKPSi põhikirjaga määratud EKPSiga seotud ülesandeid, iseseisvalt kasutada piisaval määral finantsvahendeid.^[57]

Liikmesriik ei tohi panna oma keskpanka olukorda, kus keskpangal ei ole EKPSi või eurosüsteemiga seotud ülesannete täitmiseks vajalikul määral finantsvahendeid või netoomakapitali.^[58] See oleks nii näiteks juhul, kui riigi keskpangal ei oleks võimalik koguda reservide või puhvrite kujul piisavaid rahalisi vahendeid, et korvata kahjusid, eelkõige rahapoliitilistest operatsioonidest tulenevaid kahjusid, ja kui asjaomane liikmesriik ei taga enne, et riigi keskpangal oleksid vajalikud vahendid, et kanda EKPSi pädevusse mittekuuluva funktsiooni täitmisest tulenevat finantskoormust (nt vahendid, mis on vajalikud selleks, et maksta selle funktsiooni eest vastutuse korrast tulenevat hüvitist), säilitades samas oma võime täita EKPSiga seotud ülesandeid tõhusalt ja sõltumatult.^[59] Olgu märgitud, et EKPSi põhikirja artiklites 28.1 ja 30.4 on EKP jaoks ette nähtud võimalus kutsuda liikmesriikide keskpanku täiendavalt üles tegema sissemakseid EKP kapitali ning üle kandma täiendavaid välisvaluutareserve.^[60] Lisaks on EKPSi põhikirja artiklis 33.2^[61] sätestatud, et kui EKP kannab kahjumit, mida ei ole võimalik täielikult katta EKP üldreservfondi arvelt, võib EKP nõukogu teha otsuse katta kahjumi ülejäänud osa asjaomase majandusaasta emissioonitulu arvelt proportsionaalselt nende summadega, mis on jaotatud riikide keskpankadele. Finantssõltumatuse põhimõte tähendab, et nende sätete täitmiseks peab liikmesriigi keskpank olema võimeline täitma oma funktsioone takistamatult.

Kõigil eespool nimetatud põhjustel tähendab finantssõltumatus ka seda, et liikmesriigi keskpank peaks alati olema piisavalt kapitaliseeritud. Eelkõige tuleb igal juhul vältida olukorda, kus riigi keskpanga netoomakapital on pikema aja vältel põhikirjajärgsest kapitalist väiksem või isegi negatiivne, samuti kus tema kapitali ja reserve ületavat kahjumit kantakse üle.^[62] Iga selline olukord võib kahjustada riigi keskpanga võimet täita oma EKPSiga seotud ülesandeid. Peale selle võib selline olukord mõjutada eurosüsteemi rahapoliitika usaldusväärsust. Seepärast on olukorras, kus riigi keskpanga netoomakapital langeb põhikirjajärgse kapitali tasemest allapoole või muutub isegi negatiivseks, keskpanga finantssõltumatuse põhimõtte täitmiseks vaja, et liikmesriik tagaks mõistliku aja jooksul oma keskpangale piisava koguse kapitali vähemalt põhikirjajärgse kapitali taseme saavutamiseks. EKP puhul on nõukogu selle küsimuse tähtsust juba tunnistanud, võttes vastu nõukogu määruse (EÜ) nr 1009/2000.^[63] See võimaldas EKP nõukogul teha otsuseid EKP kapitali tegeliku suurendamise kohta, et säilitada EKP tegevuse toetamiseks vajaliku kapitalibaasi piisavus.^[64] Liikmesriikide keskpankadel peaks olema rahaliselt võimalik sellistele otsustele reageerida.

Finantssõltumatuse põhimõtte hindamisel tuleks lähtuda sellest, kas kolmandad isikud saavad otseselt või kaudselt mõjutada peale keskpanga EKPSiga seotud ülesannete ka keskpanga võimet teostada rahaliselt oma volitusi asjakohaste finantsressursside seisukohast. Eriti asjakohased on selles suhtes järgmised finantssõltumatuse aspektid.^[65] Tegu on finantssõltumatuse tahkudega, mille puhul liikmesriikide keskpangad on välismõjurite suhtes kõige haavatavamad.

Eelarve määramine

Kui kolmandal isikul on õigus määrata või mõjutada liikmesriigi keskpanga eelarvet, on see vastuolus finantssõltumatuse nõudega, välja arvatud juhul, kui seaduses on sätestatud kaitseklausel, mille kohaselt ei piira selline õigus rahalisi vahendeid, mida keskpangad vajavad EKPSiga seotud ülesannete täitmiseks.^[66]

Raamatupidamiseeskirjad

Raamatupidamisaruanded tuleks koostada kas kooskõlas üldiste raamatupidamiseeskirjadega või liikmesriigi keskpanga otsustusorganite täpsustatud eeskirjadega. Kui selle asemel määravad neid eeskirju kolmandad isikud, tuleb nendes vähemalt arvestada liikmesriigi keskpanga otsustusorganite ettepanekuid.

Raamatupidamise aastaaruande peaksid vastu võtma liikmesriigi keskpanga otsustusorganid, keda abistavad sõltumatud raamatupidajad, ning tingimuseks võib olla seatud selle järgnev heakskiitmine kolmandate isikute (nt valitsus, parlament) poolt. Kasumi arvutamise kohta peaks liikmesriigi keskpanga otsustusorganitel olema võimalik teha sõltumatu ja professionaalne otsus.

Kui liikmesriigi keskpanga tegevust kontrollib riigikontroll või samalaadne organ, kelle ülesanne on jälgida riigi raha kasutamist, peaks kontrolli ulatus olema õigusaktidega selgelt määratletud^[67], see ei tohiks piirata liikmesriigi keskpanga sõltumatu välisaudiitori^[68] tegevust ning institutsioonilise sõltumatuse põhimõtte kohaselt peaks see järgima liikmesriigi keskpangale ja selle otsustusorganitele juhiste andmise keeldu ning mitte mõjutama EKPSiga seotud ülesannete täitmist keskpanga poolt.^[69] Riiklik auditeerimine tuleb teha poliitikaväliselt, sõltumatult ja üksnes ametipädevusest lähtudes.^[70]

Kasumi jaotamine, liikmesriigi keskpanga kapital ja eraldised

Liikmesriigi keskpanga põhikirjas võib sätestada kasumi jaotamise viisid. Kui sellised sätted puuduvad, peaksid kasumi jaotamise otsuse tegema liikmesriigi keskpanga otsustusorganid oma ametipädevusest lähtudes ning see ei tohiks olla allutatud kolmandate isikute suvale, välja arvatud juhul, kui on olemas sõnaselge kaitseklausel, milles on sätestatud, et see ei piira finantsvahendeid, mida liikmesriigi keskpank vajab EKPSiga seotud ülesannete täitmiseks.^[71]

Kasumi tohib riigieelarvesse eraldada alles siis, kui varasematest perioodidest kogunenud mis tahes kahju on kaetud ning loodud on eraldised, mida on vaja selleks, et kaitsta liikmesriigi keskpanga kapitali ja vara reaalväärtust.^[72] Lubatud ei ole ajutised või sihtotstarbelised seadusandlikud meetmed, millega sisuliselt antakse liikmesriigi keskpangale juhiseid oma kasumi jaotamise kohta.^[73]

Ametlike välisvaluutareservide haldamise tulemusel riigi keskpangale kogunevat tulu võib riigile jaotada ainult kasumi jaotamise protsessi kaudu, nagu on sätestatud asjakohastes õigussätetes.^[74] Samamoodi oleks finantssõltumatuse põhimõttega vastuolus liikmesriigi keskpanga realiseerimata kapitalitulule kehtestatud maks.^[75]

Liikmesriik ei tohi oma keskpangale peale sundida kapitali vähendamist, kui keskpanga otsustusorganitega ei ole saavutatud eelnevat kokkulepet, mille eesmärk peab olema tagada, et keskpangale jääks piisavalt rahalisi vahendeid aluslepingu artikli 127 lõikega 2 ja EKPSi põhikirjaga ette nähtud ülesannete täitmiseks EKPSi liikmena. Samal põhjusel tohib liikmesriigi keskpanga kasumi jaotamise eeskirjade muutmist algatada ja selle üle otsustada ainult tihedas koostöös keskpanga endaga, kes oskab kõige paremini hinnata oma reservkapitali vajalikku suurust.^[76] Liikmesriigi keskpangal peab olema vabadus moodustada sõltumatult eraldisi oma kapitali ja varade reaalväärtuse kaitsmiseks. Liikmesriigid ei või ka takistada keskpankasid loomast oma reservkapitali tasemel, mis on EKPSi liikmele vajalik selleks, et ta saaks oma ülesandeid täita.^[77]

Järelevalveasutuste finantsvastutus

Enamikus liikmesriikides tegutseb finantsjärelevalveasutus liikmesriigi keskpanga juures. See ei ole probleem, kui järelevalveasutuse kohta kehtib keskpanga sõltumatu otsustusõigus. Kui õigusnormides sätestatakse aga, et järelevalveasutused teevad otsuseid eraldi, siis tuleb tagada, et nende vastuvõetud otsused ei ohusta liikmesriigi keskpanga kui terviku vahendeid. Sellistel juhtudel tuleks liikmesriigi õigusaktidega tagada liikmesriigi keskpanga lõplik kontroll järelevalveasutuste otsuste üle, mis võivad mõjutada keskpanga sõltumatust, eriti finantssõltumatust.^[78]

Sõltumatus personaliküsimustes

Liikmesriik ei tohi kahjustada oma keskpanga võimet võtta tööle ja hoida tööl kvalifitseeritud personali, keda keskpank vajab talle aluslepingu ja EKPSi põhikirjaga antud ülesannete sõltumatuks täitmiseks.^[79] Samuti ei tohi liikmesriigi keskpanka panna olukorda, kus tal on oma personali üle piiratud kontroll või kontroll puudub või kus liikmesriigi valitsus saab mõjutada keskpanga personalipoliitikat.^[80] Otsuseid, mis käsitlevad liikmesriigi keskpanga otsustusorganite liikmete ja töötajate töötasu reguleerivate õigusaktide muudatusi, tuleks teha tihedas ja tulemuslikus koostöös asjaomase keskpangaga^[81], võttes arvesse keskpanga seisukohti, et tagada keskpanga jätkuv suutlikkus täita oma ülesandeid iseseisvalt.^[82] Sõltumatus personaliküsimustes laieneb töötajate pensionidele. Muudatused, mille tulemusel väheneb liikmesriigi keskpanga töötajate töötasu, ei tohi mõjutada keskpanga õigust hallata omaenda finantsvahendeid, sealhulgas vahendeid, mis vabanevad keskpanga makstavate palkade vähenemise tagajärjel.^[83]

Omandi- ja varaõigused

Kolmandate isikute õigused sekkuda või anda keskpangale juhiseid keskpanga valduses oleva vara kohta on vastuolus finantssõltumatuse põhimõttega.

2.2.4 Konfidentsiaalsus

EKPSi põhikirja artiklist 37 tulenev EKP ning liikmesriikide keskpankade personali ja juhtorganite liikmete kohustus hoida ametisaladust võib anda aluse samalaadseteks säteteks liikmesriigi keskpanga põhikirjas või liikmesriigi õigusaktides. Liidu õiguse ja selle alusel vastu võetud eeskirjade ülimuslikkus tähendab ka seda, et liikmesriigi õigusaktid, mis käsitlevad kolmandate isikute juurdepääsu dokumentidele, peavad olema kooskõlas liidu õiguse asjaomaste sätetega, sealhulgas EKPSi põhikirja artikliga 37, ega tohi viia EKPSi konfidentsiaalsuskorra rikkumiseni.^[84] Riigikontrollil või samalaadsel organil tohib keskpanga valduses olevatele konfidentsiaalsetele andmetele ja dokumentidele olla juurdepääs ainult ulatuses, mis on vajalik niisugusele teabele juurdepääsu saanud organi seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks; juurdepääs ei tohi mõjutada EKPSi sõltumatust ega rikkuda EKPSi konfidentsiaalsuskorda, mida keskpanga otsustusorganite liikmed ja töötajad peavad täitma.^[85] Keskpangad peavad tagama, et sellised organid kaitseksid neile kättesaadavaks tehtud andmete ja dokumentide konfidentsiaalsust tasemel, mille keskpank on neile määranud.

2.2.5 Laenu ja eesõiguste andmise keeld

Mis puutub laenu ja eesõiguste andmise keeldu, siis oli 2004., 2007. ja 2013. aastal Euroopa Liiduga ühinenud liikmesriikide õigusakte vaja kohandada, et need oleksid ühinemiskuupäevast olenevalt kas alates 2004. aasta 1. maist, 2007. aasta 1. jaanuarist või 2013. aasta 1. juulist kooskõlas aluslepingu ja EKPSi põhikirja asjakohaste sätetega. Rootsi pidi vajalikud kohandused jõustama 1. jaanuaril 1995.

2.2.5.1 Keskpankade laenukeeld

Aluslepingu artikli 123 lõike 1 kohaselt on keelatud EKP või liikmesriikide keskpankade arvelduslaenud või muud tüüpi laenuvõimalused liidu institutsioonidele, organitele või asutustele, liikmesriikide keskvalitsustele, regionaalsetele, kohalikele või muudele avaliku võimu organitele, teistele avalik-õiguslikele isikutele või riigi osalusega äriühingutele.

Samuti keelatakse EKP-l või liikmesriikide keskpankadel nendelt avaliku sektori asutustelt otse võlainstrumente osta. Aluslepinguga on ette nähtud üks erand laenukeelust: keeldu ei kohaldata avaliku sektori krediidiasutuste suhtes, mida liikmesriikide keskpangad ja EKP kohtlevad keskpangapoolse reservidega varustamise seisukohalt võrdsetel alustel erakrediidiasutustega (aluslepingu artikli 123 lõige 2). Keskpankade laenukeelu täpset kohaldamisala on lähemalt selgitatud nõukogu määruses (EÜ) nr 3603/93,^[86] mille kohaselt hõlmab kõnealune keeld igasuguste selliste kohustuste rahastamist, mis avalikul sektoril kolmandate isikute ees on.

Laenukeelu eesmärk on ärgitada liikmesriike järgima nõuetekohast eelarvepoliitikat, mis ei võimalda eelarvepuudujääki laenuga rahastada (ega anna avaliku sektori asutustele eesõigust finantsturgudel), sest see võiks kaasa tuua võla ülemäära kõrge taseme või liikmesriikide ülemäärase eelarvepuudujäägi.^[87] Seega tuleb kõnealust keeldu tõlgendada laiendavalt, et tagada selle range kohaldamine, mis on piiratud ainult aluslepingu artikli 123 lõikes 2 ja määruses (EÜ) nr 3603/93 sätestatud eranditega. Nii et kuigi aluslepingu artikli 123 lõige 1 osutab konkreetselt laenuvõimalustele, st tagasimaksmiskohustusele, kehtib kõnealune keeld a fortiori muude rahastamisvormide suhtes, st selliste suhtes, millega tagasimaksmiskohustust ei kaasne.

EKP üldine seisukoht liikmesriigi õigusaktide vastavuse kohta laenukeelu sättele on kujundatud eeskätt aluslepingu artikli 127 lõike 4 ja artikli 282 lõike 5 kohaste konsultatsioonide raames, mida liikmesriigid peavad EKPga seoses riikide õigusaktide eelnõudega.^[88]

Laenukeelu kohaldamisalaga seotud liikmesriigi õigusaktid

Liikmesriigi õigusega ei tohi kitsendada keskpankade laenukeelu kohaldamisala ega laiendada liidu õigusega ette nähtud erandeid. Näiteks on keskpankade laenukeeluga põhimõtteliselt vastuolus liikmesriigi õigusaktid, milles sätestatakse, et liikmesriigi keskpank rahastab liikmesriigi finantskohustusi rahvusvaheliste finantsasutuste või kolmandate riikide ees. Erandina on määrusega (EÜ) nr 3603/93 lubatud liikmesriikide keskpankadel rahastada avalikule sektorile seoses Rahvusvahelise Valuutafondiga langevaid kohustusi, kui selle tulemuseks on välisnõuded, millel on kõik reservide tunnused.^[89] Asjakohased tunnused, mille alusel teha kindlaks, kas nõuded on reservi omadustega, puudutavad nende kättesaadavust maksebilansi finantseerimisvajaduste täitmiseks ja muudel seotud eesmärkidel, mis tähendab, et tagatud peab olema nõuete krediidikvaliteet ja likviidsus.^[90]

Riikide keskpankade ülesandeid kehtestavad liikmesriigi õigusaktid

Liikmesriigi õigusaktidega, millega määratakse ülesandeid riigi keskpangale, ei tohi kaasneda kolmandate isikute ees võetud avaliku sektori kohustuste rahastamine. EKPSi põhikirja artikli 14.4 kohaselt on liikmesriikide keskpankadel lubatud täita muid funktsioone peale nende, mis on sätestatud EKPSi põhikirjas, kui nõukogu leiab, et see ei ole vastuolus EKPSi eesmärkide ja ülesannetega. Kui liikmesriik määrab oma keskpangale sellise ülesande, vastutab keskpank selle täitmise eest. Sellegipoolest peavad liikmesriigid keskpanga vastutuse määratlemisel seoses selle ülesandega järgima oma kohustusi, mis tulenevad liidu õigusest ja eelkõige aluslepingu artikli 123 lõikest 1.^[91]

Nõukogu määruse (EÜ) nr 3603/93 artikli 1 lõike 1 punktis b määratletakse termin „muud tüüpi laenuvõimalus“ aluslepingu artikli 123 tähenduses muu hulgas igasuguste selliste kohustuste rahastamisena, mis avalikul sektoril kolmandate isikute ees on. Seetõttu ei tohi asjaomane liikmesriigi keskpank võtta kolmandate isikute ees kohustusi, mis võivad tuua kaasa kohustusi avalikule sektorile. Järelikult ei tohi asjaomane riigi keskpank rahastada juba olemasolevaid kohustusi kolmandate isikute ees, mis toovad kaasa kohustused teistele riigiasutustele või -organitele, ning kolmandate isikute ees olevate kohustuste tegelik rahastamine asjaomase riigi keskpanga poolt ei tohi tuleneda otseselt teiste riigiasutuste või -organite võetud meetmetest või tehtud poliitilistest valikutest.^[92]

Keskpanga kasumi täiustatud jaotamine

Liikmesriigi õigusaktides ei pruugita nõuda keskpanga kasumi jaotamist, mis ei ole täielikult realiseeritud, arvestatud ja auditeeritud. Laenukeelust lähtudes ei tohi summasid, mis kantakse riigieelarvesse kasumi jaotamise eeskirjade alusel, isegi mitte osaliselt maksta liikmesriigi keskpanga reservkapitalist. Kasumi jaotamise eeskirjad ei tohi seega mõjutada liikmesriigi keskpanga reservkapitali. Liikmesriigi keskpanga varade võõrandamisel riigile on riik kohustatud tasuma varade turuväärtuse ning võõrandamine peab toimuma tasustamisega samal ajal.^[93]

Lubatud ei ole ka sekkumine keskpanga muudesse eurosüsteemiga seotud ülesannetesse, näiteks välisvaluutareservide haldamisse, maksustades keskpanga teoreetilise ja realiseerimata kapitalitulu, sest see tooks kaasa keskpanga laenu avalikule sektorile tulevase ja ebakindla kasumi eelneva jaotamise kaudu.^[94] Samamoodi hoitaks välisvaluutareservide (k.a kullareservide) ülekandmisel keskpanga bilansist riigile kõrvale keelust, millega keelatakse keskpankadel rahastada avalikku sektorit.^[95] Mis tahes tulu, mida liikmesriigi keskpank saab selliste ametlike välisvaluutareservide haldamise tulemusel, võib riigile välja maksta ainult kasumi jaotamise protsessi kaudu, nagu on sätestatud asjakohastes õigussätetes.^[96]

Avaliku sektori kohustuste ülevõtmine

Keskpankade laenukeeluga ei ole vastavuses liikmesriigi õigusaktid, millega nõutakse, et liikmesriigi keskpank võtaks teatavate ülesannete ja kohustuste riikliku ümberkorraldamise tulemusel üle eelnevalt sõltumatu avalik-õigusliku asutuse kohustusi (nt seoses sellega, et riigi keskpangale antakse teatavad järelevalveülesanded, mida enne täitsid riik või sõltumatud ametiasutused või avalik-õiguslikud isikud), ilma et riigi keskpank oleks täielikult vabastatud kõikidest rahalistest kohustustest, mis tulenevad selle asutuse varasemast tegevusest.^[97]

Liikmesriigi õigusaktid, mis panevad liikmesriigi keskpanka vastutama talle riigisisese õigusega antud ülesande täitmise eest, tähendaksid juba olemasoleva kohustuse võtmist kolmandate isikute ees ja oleksid vastuolus laenukeeluga, kui kahju kannatanud kolmandatele isikutele ei hüvitataks kahju liikmesriigi keskpanga tegevuse, st keskpangapoolse talle selles kontekstis kehtestatud eeskirjade rikkumise tõttu.^[98] Lisaks, kui liikmesriigi keskpanga vastutus ei oleks piiratud talle selles kontekstis kehtestatud eeskirjade tõsiste rikkumistega, siis selliste ülesannete puhul, mis nõuavad väga keeruliste ja kiireloomuliste meetmete võtmist, nagu pankade või kesksete vastaspoolte saneerimise või kriisilahendusega seotud ülesanded, tähendaks see, kui liikmesriigi õigusaktidega pandaks liikmesriigi keskpangale vastutus selliste ülesannete täitmise eest, sisuliselt kolmandate isikute ees võetud kohustuste rahastamist.^[99]

Euroopa Kohus ei ole veel täpsustanud, millest liikmesriigi keskpangale kehtestatud eeskirjade raske rikkumise piirangud täpselt koosnevad. Arvestades liikmesriikide keskpankade vastutuse erisuguseid traditsioone liikmesriikide õiguskordades, võivad sellised piirangud esineda eri vormides, tingimusel et nendega välistatakse kolmandate isikute ees võetud avaliku sektori kohustuste sisuline rahastamine. Nii on see juhul, kui süü tingimuste käsitlemisel riigisiseses õiguses piiratakse asjaomase liikmesriigi keskpanga vastutust raske hooletusega, võttes arvesse juhtumi kiireloomulisust ja keerukust.^[100] Avaliku sektori kolmandate isikute ees võetud kohustuste sisuline rahastamine on välistatud ka juhul, kui liikmesriigi õiguses käsitletakse süü asemel õigusvastase käitumise tingimust ning piiratakse asjakohaste meetmete kohtulikku kontrolli, andes liikmesriigi keskpangale suure kaalutlusruumi, pidades silmas juhtumi kiireloomulisust ja keerukust.^[101]

Krediidi- ja/või finantsasutuste rahaline toetamine

Liikmesriigi õigusaktid, millega nähakse ette riigi keskpanga rahastus maksejõuetutele krediidi- ja/või muudele finantseerimisasutustele, isegi kui seda antakse sõltumatult ja täielikult oma äranägemise järgi, on vastuolus keskpankade laenukeeluga.

Sama kehtib juhul, kui eurosüsteem rahastab krediidiasutust, mis on maksevõime taastamiseks rekapitaliseeritud riigi emiteeritud võlakirjade suunatud emissiooni kaudu, kui puuduvad alternatiivsed turupõhised rahastamisallikad (edaspidi „rekapitaliseerimisvõlakirjad“) ja kui selliseid võlakirju tuleb kasutada tagatisena. Seega, kui riik rekapitaliseerib krediidiasutust rekapitaliseerimisvõlakirjade suunatud emissiooni kaudu, tekitab rekapitaliseerimisvõlakirjade hilisem kasutamine tagatisena keskpanga likviidsusoperatsioonides kahtlusi seoses keskpankade laenukeeluga.^[102] Erakorraline likviidsusabi, mida liikmesriigi keskpank annab sõltumatult ja täielikult oma äranägemise järgi maksevõimelisele krediidiasutusele riigigarantii vormis väärtpaberitagatise alusel, peab vastama järgmistele kriteeriumidele: 1) tuleb tagada, et riigi keskpanga antud laen oleks võimalikult lühiajaline; 2) peab esinema oht süsteemi stabiilsusele; 3) ei tohi olla kahtlusi riigigarantii õigusliku kehtivuse ja täitmisele pööratavuse suhtes riiklike kohaldatavate õigusnormide alusel; 4) ei tohi olla kahtlusi riigigarantii majandusliku piisavuse suhtes, mis peab katma nii laenude põhiosa kui ka intressid.^[103]

Kriisilahendusfondide või kriisilahenduse rahastamise korralduse ning hoiusekindlustuse ja investeeringute tagamise skeemide rahaline toetamine

Laenukeeluga on vastuolus see, et riigi keskpank rahastab kriisilahendusfondi või hoiuste tagamise fondi, mis kvalifitseerub avalik-õiguslikuks isikuks aluslepingu artikli 123 lõike 1 tähenduses. Avalik-õigusliku isikuga on tegemist juhul, kui see: 1) on asutatud üldistes huvides ega tegele tööstuse ega kaubandusega; 2) on juriidiline isik ning 3) sõltub otseselt aluslepingu artikli 123 lõikes 1 viidatud avaliku sektori asutustest. Eeldatakse, et isik sõltub otseselt avaliku sektori asutusest, kui nendelt asutustelt pärineb suurem osa tema rahastusest, nad teevad tema juhtimise üle järelevalvet või määravad ametisse enam kui poole tema haldus-, juhtimis- või järelevalveorgani liikmetest.^[104]

Isegi kui rahastust ei pakuta avalik-õiguslikule isikule, ei ole ühegi kriisilahendusfondi ega kriisilahenduse rahastamise korralduse rahastamine keskpankade laenukeeluga kooskõlas.^[105] Kui riigi keskpank tegutseb kriisilahendusasutusena, ei tohi ta mingil juhul võtta ega rahastada ühtegi sildasutuse või varahaldusvahendi kohustust.^[106] Seetõttu peaks liikmesriigi õigusaktides selgelt sätestama, et liikmesriigi keskpank ei tohi võtta ega rahastada ühegi nimetatud üksuse kohustusi.^[107]

Hoiuste tagamise skeemide direktiivi^[108] ja investeeringute tagamise skeemide direktiivi^[109] kohaselt tuleb hoiuste tagamise skeemide ja investeeringute tagamise skeemide rahastamise kulud kanda vastavalt krediidiasutustel või investeerimisühingutel endil. Kui jätta välja avalik-õigusliku isiku rahastamine, on liikmesriigi õigusaktid, mille kohaselt liikmesriigi keskpank rahastaks krediidiasutuste riiklikku hoiuste tagamise skeemi või investeerimisühingute riiklikku investeeringute tagamise skeemi, keskpankade laenukeeluga kooskõlas ainult juhul, kui see tegevus on lühiajaline, on suunatud eriolukorra lahendamisele, ohus on süsteemi stabiilsus ja kui otsuseid tehakse liikmesriigi keskpanga äranägemise järgi.^[110] Eelkõige ei tohiks hoiuste tagamise skeemide toetamisest keskpanga poolt kujuneda süstemaatiline eelrahastamise operatsioon.^[111]

Fiskaalagendi funktsioon

EKPSi põhikirja artikli 21.2 kohaselt võivad EKP ja riikide keskpangad toimida liidu institutsioonide, organite või asutuste, liikmesriikide keskvalitsuste, regionaalsete, kohalike või muude avaliku võimu organite, teiste avalik-õiguslike institutsioonide või riigi osalusega äriühingute fiskaalagentidena. EKPSi põhikirja artikli 21.2 eesmärk on selgitada pärast rahapoliitilise pädevuse üleandmist eurosüsteemile, et liikmesriikide keskpangad võivad jätkuvalt osutada fiskaalagendi teenuseid, mida tavaliselt osutatakse valitsustele ja teistele avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele, ilma et see rikuks laenukeeldu. Lisaks on määruses (EÜ) nr 3603/93 ette nähtud mitu sõnaselget ja täpselt määratletud vabastust keskpankade laenukeelust, mis on seotud fiskaalagendi funktsiooniga: 1) avalikule sektorile võib anda päevasiseseid laene tingimusel, et need piirnevad päevaga ning neid ei saa pikendada;^[112] 2) avaliku sektori konto krediteerimine kolmandate isikute väljastatud tšekkidega enne maksja panga debiteerimist on lubatud juhul, kui tšeki kättesaamisest on kulunud kindlaksmääratud ajavahemik, mis vastab kõnealuse liikmesriigi keskpangal tšekkide sissenõudmiseks tavaliselt kuluvale ajavahemikule, eeldusel et võimalik kõikumine on erandlik, seotud väikese summaga ja tasakaalustub vähese aja möödudes;^[113] 3) keskpankade valduses olevaid avaliku sektori poolt käibele lastud ja avalikule sektorile laenatud münte ei loeta laenuvõimaluseks, kui selliste vahendite kogus on väiksem kui 10% ringluses olevatest müntidest.^[114]

Fiskaalagendi funktsiooni käsitlevad liikmesriigi õigusaktid peavad olema kooskõlas liidu õigusega üldiselt ja laenukeeluga konkreetselt.^[115] Arvestades asjaolu, et EKPSi põhikirja artiklis 21.2 on sõnaselgelt sätestatud, et fiskaalagendi teenuste osutamine on keskpanga tavaline ja õiguspärane tegevus, on fiskaalagendi teenuste osutamine keskpanga poolt kooskõlas keskpankade laenukeeluga, eeldusel et need teenused jäävad fiskaalagendi funktsiooni piiridesse ega kujuta endast avaliku sektori kolmandate isikute ees võetud kohustuste finantseerimist keskpanga poolt või avalikule sektorile laenu andmist keskpanga poolt (v.a määruses (EÜ) nr 3603/93 kitsalt määratletud erandid).^[116] Kui liikmesriigi õigusaktid võimaldavad riigi keskpangas hoida valitsuse hoiuseid ja teenindada valitsuse kontosid, ei tähenda see vastuolu laenukeeluga, kui nende sätete alusel ei saa anda laenu, sealhulgas üleööarvelduslaenu. Laenukeelu järgimise suhtes tekib kahtlus aga näiteks juhul, kui hoiuste või jooksevkonto saldode tasustamine on liikmesriigi õigusaktide kohaselt võimalik pigem turumäärast kõrgema kui turumääraga võrdse või sellest madalama intressimääraga. Turumäärast kõrgema intressimääraga tasustamise puhul on sisuliselt tegemist laenuga, mis on vastuolus laenukeelu eesmärgiga ja võib seetõttu kahjustada keelu eesmärke. Mis tahes tasustamise puhul on oluline, et see kajastaks turuparameetreid. Eriti tähtis on korrelatsioon hoiuse intressimäära ja tähtaja vahel.^[117] Liikmesriigi keskpanga poolt fiskaalagendi teenuste tasuta osutamine ei ole vastuolus laenukeeluga, eeldusel et tegemist on fiskaalagendi põhiteenustega.^[118]

2.2.5.2 Eesõiguste andmise keeld

Aluslepingu artiklis 124 on sätestatud, et „kõik liidu institutsioonidele, organitele või asutustele, liikmesriikide keskvalitsustele, regionaalsetele, kohalikele või muudele avaliku võimu organitele, teistele avalik-õiguslikele isikutele või riigi osalusega äriühingutele rahaasutustes eesõigusi andvad meetmed on keelatud, kui need ei põhine usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kaalutlustel“. Nagu laenukeelu puhul, on ka eesõiguste andmise keelu eesmärk ärgitada liikmesriiki järgima nõuetekohast eelarvepoliitikat, mis ei võimalda eelarvepuudujääki laenuga rahastada ega anna avaliku sektori asutustele eesõigust finantsturgudel, sest see võiks tuua kaasa võla ülemäära kõrge taseme või liikmesriikide ülemäärase eelarvepuudujäägi.^[119]

Nõukogu määruse (EÜ) nr 3604/93^[120] artikli 1 lõike 1 kohaselt tähendavad kõik eesõigusi andvad meetmed kõiki avaliku võimu kasutamise käigus vastu võetud õigusakte või muid õiguslikke vahendeid, mis 1) kohustavad rahaasutusi omandama või hoidma liidu institutsioonide või asutuste, liikmesriikide keskvalitsuste, regionaalsete, kohalike või muude avaliku võimu organite, teiste avalik-õiguslike isikute või riigi osalusega äriühingute võlakohustusi või 2) annavad maksusoodustusi, millest võivad kasu saada ainult rahaasutused, või finantssoodustusi, mis ei järgi turumajanduse põhimõtteid, et soodustada selliste võlakohustuste omandamist või hoidmist nende asutuste poolt.

Liikmesriikide keskpangad kui avaliku võimu kandjad ei tohi võtta meetmeid, millega avalik sektor saab eesõigustatud juurdepääsu finantseerimisasutustele, kui sellised meetmed ei põhine usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kaalutlustel. Lisaks ei tohi liikmesriikide keskpankade kehtestatud võlainstrumentide mobiliseerimise või pantimise eeskirju kasutada eesõiguste andmise keelust möödahiilimiseks.^[121] Liikmesriikide sellealaste õigusaktidega ei tohi sellist eesõigustatud juurdepääsu kehtestada.

Määruse (EÜ) nr 3604/93 artiklis 2 on usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kaalutlused määratletud kui kaalutlused, mis on ELi õigusaktidel põhinevate või nende suhtes järjepidevate riigisiseste õigus- ja haldusnormide aluseks ja mis on mõeldud rahaasutuste usaldatavuse edendamiseks, et tugevdada kogu finantssüsteemi stabiilsust ja nende asutuste klientide kaitset. Usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kaalutluste eesmärk on tagada, et pangad oleksid oma hoiustajate jaoks maksevõimelised.^[122] Usaldatavusnõuete täitmise järelevalve vallas on ELi teisestes õigusaktides kehtestatud mitu nõuet krediidiasutuste usaldusväärsuse tagamiseks.^[123] Krediidiasutus on määratletud kui ettevõtja, kelle majandustegevuseks on hoiuste või muude tagasimakstavate vahendite võtmine avalikkuselt ning enda arvel ja nimel laenu andmine.^[124] Lisaks peab krediidiasutustel, mida tavaliselt nimetatakse pankadeks, olema teenuste osutamiseks liikmesriigi pädeva asutuse luba.^[125]

Ehkki kohustuslikke reserve võib käsitleda usaldatavusnõuete osana, kuuluvad need riigi keskpanga tegevusraamistikku ja neid kasutatakse enamikus riikides, sealhulgas euroalal, rahapoliitika vahendina.^[126] Seoses sellega on Euroopa Keskpanga suunise 2015/510 (EKP/2014/60) I lisa punktis 2^[127] märgitud, et eurosüsteemi kohustusliku reservi süsteemi eesmärk on eelkõige saavutada sellised eesmärgid nagu rahaturu intressimäärade stabiliseerimine ja struktuurse likviidsuspuudujäägi loomine (või suurendamine).^[128] EKP nõuab, et euroalal asutatud krediidiasutused hoiaksid kohustuslikku reservi (hoiustena) oma riigi keskpanga kontol.^[129]

Käesolevas aruandes on tähelepanu all nii liikmesriikide keskpankade vastuvõetud liikmesriigi õigusaktide kui ka liikmesriikide keskpankade põhikirjade vastavus aluslepingus sätestatud eesõiguste andmise keelule. Aruanne ei mõjuta aga hinnangut selle kohta, kas liikmesriikide seadusi, määrusi, eeskirju või haldusakte kasutatakse usaldatavusnõuete täitmise järelevalve kaalutluste ettekäändel eesõiguste andmise keelust möödahiilimiseks. Selline hinnang jääb käesoleva aruande käsitlusalast välja.

2.2.6 Euro ühtne kirjapilt

Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõikes 4 on sätestatud: „Liit rajab majandus- ja rahaliidu, mille rahaühik on euro.“ Aluslepingute ladina tähestikuga keeleversioonides on ühisraha nimetus järjepidevalt ainsuse nimetavas käändes kujul „euro”. Kreeka tähestikus on euro „ευρώ“ ja kirillitsas „евро“.^[130] Sellega kooskõlas on määruses (EÜ) nr 974/98 selgelt sätestatud, et ühisraha nimetus peab olema kõikides ELi ametlikes keeltes ühesugune, võttes arvesse erinevaid tähestikke. Aluslepingutes nõutakse ühtset kirjapilti sõna „euro“ ainsuse nimetava käände kasutamisel kõikides liidu ja liikmesriikide õigusaktide sätetes, võttes arvesse eri tähestikke.

Pidades silmas liidu ainupädevust ühisraha nimetuse määramisel, on mis tahes kõrvalekalded sellest nõudest aluslepingutega vastuolus ja need tuleb kõrvaldada.^[131] Ehkki see põhimõte kehtib kõikide liikmesriigi õigusaktide kohta, keskendutakse riike käsitlevates peatükkides antud hinnangus liikmesriikide keskpankade põhikirjadele ning seadustele, mis käsitlevad eurole üleminekut.

2.2.7 Riikide keskpankade õiguslik lõimumine eurosüsteemiga

Kui liikmesriigi õigusaktides (eeskätt riigi keskpanga põhikirjas, kuid ka teistes õigusaktides) on sätteid, mis takistaksid eurosüsteemiga seotud ülesannete täitmist või EKP otsuste järgimist, on need pärast euro kasutuselevõttu liikmesriigi poolt vastuolus eurosüsteemi tõhusa toimimisega. Seetõttu on liikmesriigi õigusakte vaja kohandada, et need vastaksid aluslepingule ning EKPSi põhikirjale eurosüsteemiga seotud ülesannete puhul. Et täita aluslepingu artiklit 131, pidid liikmesriigi õigusaktid olema selle vastavuse tagamiseks kohandatud EKPSi loomise kuupäevaks (Rootsi puhul) või 1. maiks 2004, 1. jaanuariks 2007 ja 1. juuliks 2013 (liikmesriikide puhul, kes ühinesid liiduga nendel kuupäevadel). Õigusaktidest tulenevad nõuded, mis on seotud liikmesriigi keskpanga täieliku õigusliku lõimumisega eurosüsteemi, jõustuvad siiski alles täielikul lõimumisel, st kuupäeval, mil erandiga liikmesriik võtab kasutusele euro.

Käesolevas aruandes pööratakse tähelepanu peamiselt nendele valdkondadele, mille puhul õigusaktide sätted võivad takistada liikmesriikide keskpankade vastavust eurosüsteemi nõuetele. Need on sätted, mis 1) võivad takistada liikmesriigi keskpanga osalemist EKP otsustusorganite poolt määratletud ühtse rahapoliitika rakendamisel või 2) mis võivad takistada liikmesriigi keskpanga presidenti täitmast oma kohustusi EKP nõukogu liikmena või 2) mis ei austa EKP eesõigusi või 4) mis ei tunnusta EKPSiga seotud ülesannete ainupädevust liikmesriikides, mille rahaühik on euro,^[132] või 5) mille kohaselt on liikmesriikide keskpangad oma EKPSiga seotud ülesannete täitmisel seotud riiklike asutuste otsustega, mis on vastuolus EKP õigusaktidega. Nende sätete valdkondi eristatakse järgmiselt: majanduspoliitilised eesmärgid, ülesanded, finantssätted, vahetuskursipoliitika ja rahvusvaheline koostöö. Samuti mainitakse ära muud valdkonnad, milles liikmesriikide keskpankade põhikirju võib olla vaja kohandada.

2.2.7.1 Majanduspoliitilised eesmärgid

Liikmesriigi keskpanga täielik lõimumine eurosüsteemi eeldab, et tema põhikirjast tulenevad eesmärgid on vastavuses EKPSi eesmärkidega, mis on sätestatud EKPSi põhikirja artiklis 2. Muu hulgas tähendab see, et riigisiseseid eesmärke – näiteks kui põhikirjas osutatakse kohustusele viia ellu rahapoliitikat asjaomase liikmesriigi üldise majanduspoliitika raamistikus – on vaja kohandada. Lisaks peavad liikmesriigi keskpanga teisesed eesmärgid järgima ja mitte takistama tema kohustust toetada liidu üldist majanduspoliitikat, selleks et aidata kaasa Euroopa Liidu lepingu artiklis 3 sätestatud liidu eesmärkide saavutamisele, mis on omakorda eesmärk, mis ei piira hinnastabiilsuse säilitamise eesmärki.^[133]

2.2.7.2 Ülesanded

Euro kasutusele võtnud liikmesriigi keskpanga ülesanded on valdavalt kindlaks määratud aluslepingu ning EKPSi põhikirjaga, arvestades selle riigi keskpanga staatust eurosüsteemi lahutamatu osana. Aluslepingu artikli 131 järgimiseks tuleb seepärast liikmesriigi keskpanga põhikirja ülesandeid käsitlevaid sätteid võrrelda aluslepingu ning EKPSi põhikirja vastavate sätetega ning seejärel vastuolud kõrvaldada.^[134] See kehtib kõikide sätete kohta, mis pärast euro kasutuselevõttu ja eurosüsteemiga lõimumist takistaksid EKPSiga seotud ülesannete täitmist, eelkõige aga nende sätete kohta, milles ei ole arvestatud EKPSi pädevust kooskõlas EKPSi põhikirja IV peatükiga.

Liikmesriigi õigusaktide sätted, mis käsitlevad rahapoliitikat, peavad ette nägema, et liidu rahapoliitika ülesannet tuleb täita eurosüsteemi kaudu.^[135] Liikmesriigi keskpanga põhikiri võib sisaldada sätteid rahapoliitika instrumentide kohta. Aluslepingu artikli 131 järgimiseks peavad need sätted olema kooskõlas aluslepingu ning EKPSi põhikirja sätetega ning mis tahes vastuolud tuleb kõrvaldada.

Riigi rahanduse arengu jälgimine on ülesanne, mida liikmesriigi keskpank korrapäraselt täidab, et kujundatavat rahapoliitilist kurssi asjakohaselt hinnata. Tuginedes oma jälgimistegevusele ja nõuannete sõltumatusele, võivad liikmesriikide keskpangad esitada ka seisukohad riigi rahanduse arengu kohta, et aidata kaasa Euroopa rahaliidu nõuetekohasele toimimisele. Rahapoliitilistel eesmärkidel riigi rahanduse arengu jälgimine riigi keskpanga poolt peaks põhinema täielikul juurdepääsul kõigile asjaomastele riigi rahanduse andmetele. Seega tuleks keskpankadele tagada tingimusteta, õigeaegne ja automaatne juurdepääs kogu asjakohasele riigi rahanduse statistikale. Siiski ei tohiks keskpanga roll ulatuda kaugemale jälgimistegevusest, mis tuleneb otse või kaudselt tema rahapoliitilise mandaadi täitmisest või on sellega seotud.^[136] Riigi keskpangale antud ametlik volitus hinnata prognoose ja riigi rahanduse arengut tähendab, et keskpangale on antud ülesanne eelarvepoliitikat kujundada (ja ka selle eest vastutada). See võib ohustada keskpanga rahapoliitiliste ülesannete täitmist eurosüsteemis ja tema iseseisvust.^[137]

Seoses finantsturgude häirete käsitlemiseks tehtud seadusandlike algatustega on EKP rõhutanud, et euroala rahaturu riiklikes segmentides tuleb vältida mis tahes moonutusi, kuna need võivad kahjustada ühtse rahapoliitika rakendamist. Eelkõige puudutab see riigigarantiide laiendamist pankadevahelistele hoiustele.^[138]

Liikmesriigid peavad tagama, et riigisisesed seadusandlikud meetmed, mille eesmärk on lahendada ettevõtete ja kutsespetsialistide likviidsusprobleeme, nagu nende võlad finantseerimisasutustele, ei avaldaks turu likviidsusele negatiivset mõju. Eelkõige ei tohi sellised meetmed olla vastuolus avatud turumajanduse põhimõttega, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 3, kuna see võib takistada laenuvoogu, oluliselt mõjutada finantseerimisasutuste ja finantsturgude stabiilsust ning seega ka eurosüsteemi ülesannete täitmist.^[139]

Liikmesriigi õigusaktide sätted, millega määratakse pangatähtede emiteerimise ainuõigus liikmesriigi keskpangale, peavad pärast euro kasutuselevõttu tunnustama EKP nõukogu ainuõigust anda aluslepingu artikli 128 lõike 1 ja EKPSi põhikirja artikli 16^[140] alusel luba europangatähtede emiteerimiseks. Õigus europangatähti emiteerida kuulub EKP-le ja liikmesriikide keskpankadele. Kui euro võetakse kasutusele, tuleb liikmesriigi õigusaktide sätted, mis võimaldavad valitsusel avaldada mõju sellistes küsimustes, nagu europangatähtede nimiväärtused, tootmine, maht ja ringlusest kõrvaldamine, samuti kas tunnistada kehtetuks või muuta neid selliselt, et nendes tunnustatakse EKP pädevust seoses europangatähtedega vastavalt aluslepingu ja EKPSi põhikirja sätetele. Olenemata müntidega seotud ülesannete jaotusest liikmesriigi valitsuse ja keskpanga vahel tuleb asjakohastes sätetes tunnustada EKP õigust kiita pärast euro kasutuselevõttu heaks euromüntide emissiooni maht. Liikmesriik ei tohi käsitleda ringluses olevat sularaha oma keskpanga võlana valitsusele, kuna see ei sobiks kokku ühisraha kontseptsiooniga ning oleks vastuolus eurosüsteemi õigusliku lõimumise nõuetega.^[141]

Seoses välisvaluutareservide haldamisega^[142] rikub aluslepingut iga selline euro kasutusele võtnud liikmesriik, kes ei kanna enda ametlikke välisvaluutareserve^[143] üle oma keskpanka. EKPSi ülesanne hoida ja hallata välisvaluutareserve hõlmab kõiki meetmeid, mis on vajalikud eurosüsteemi ülesannete tõhusaks täitmiseks. Näiteks selleks, et reservvarad saaksid täita välisvaluutareservide haldamise operatsioonides oma ülesandeid, on keskpanga täieliku sisulise kontrolli aspekt väga oluline. See tähendab liikmesriikide keskpankade võimet teha täiesti autonoomseid otsuseid välisvaluutareservide hoidmise, säilitamise, võõrandamise, nendega seotud läbirääkimiste ning igapäevase ja pikaajalise haldamise kohta, sealhulgas osta ja müüa kulda otse (spot- ja forvardtehingud) ning tagasiostulepingute alusel.^[144] Samuti ei oleks aluslepingu artikli 127 lõike 2 kolmanda taandega kooskõlas kolmanda isiku – näiteks valitsuse või parlamendi – õigus mõjutada liikmesriigi keskpanga otsuseid ametlike välisvaluutareservide haldamise kohta. Peale selle peab liikmesriigi keskpank eraldama EKP-le välisvaluutareserve mahus, mis on võrdeline liikmesriigi osaga EKP märgitud kapitalis. Seega ei tohi olla mingeid juriidilisi takistusi, mis ei võimaldaks liikmesriigi keskpangal oma välisvaluutareservi osa EKP-le üle kanda.

Statistika puhul tuleb tähele panna, et ehkki EKPSi põhikirja artikli 34.1 alusel vastu võetud statistikaalased õigusaktid ei anna õigusi ega pane kohustusi liikmesriikidele, kes ei ole eurot kasutusele võtnud, kohaldatakse EKPSi põhikirja artiklit 5, mis käsitleb statistilise teabe kogumist, kõikide liikmesriikide suhtes, olenemata sellest, kas nad on euro kasutusele võtnud või mitte. Seega on liikmesriigid, mille rahaühik ei ole euro, kohustatud riigi tasandil kavandama ja võtma kõik meetmed, mida nad peavad sobivaks selleks, et koguda EKP statistikaaruandlusnõuete^[145] täitmiseks vajalikku statistilist teavet ning teha statistikavaldkonnas õigeaegseid ettevalmistusi, et saada liikmesriigiks, mille rahaühik on euro.^[146] Liikmesriigi õigusaktid, millega sätestatakse liikmesriigi keskpanga ja riikliku statistikaameti koostöö raamistik, peavad tagama liikmesriigi keskpanga sõltumatuse tema ülesannete täitmisel EKPSi statistikaraamistikus.^[147]

2.2.7.3 Finantssätted

EKPSi põhikirja finantssätted hõlmavad eeskirju raamatupidamise^[148], auditeerimise^[149], kapitali märkimise^[150], välisvaluutareservide ülekandmise^[151] ja emissioonitulu jaotamise kohta.^[152] Liikmesriigi keskpangal peab olema võimalik nendest sätetest tulenevaid kohustusi täita ning seetõttu tuleb kõik sellega vastuolus olevad sätted riigi õigusaktides kehtetuks tunnistada.^[153]

2.2.7.4 Vahetuskursipoliitika

Erandiga liikmesriigis võivad kehtida õigusaktid, milles on sätestatud, et asjaomase liikmesriigi vahetuskursipoliitika eest vastutab valitsus ning et liikmesriigi keskpangale on antud nõuandev ja/või täidesaatev funktsioon. Euro kasutuselevõtmise ajaks peavad sellised õigusaktid kajastama siiski seda, et vastutus euroala vahetuskursipoliitika eest on aluslepingu artiklite 138 ja 219 kohaselt läinud üle liidu tasandile.

2.2.7.5 Rahvusvaheline koostöö

Euro kasutuselevõtmiseks peavad liikmesriigi õigusaktid olema vastavuses EKPSi põhikirja artikliga 6.1, mille kohaselt otsustab EKP EKPSi esindatuse eurosüsteemile usaldatud ülesandeid hõlmavas rahvusvahelises koostöös. Liikmesriigi õigusaktides, mis lubavad riigi keskpangal osaleda rahvusvahelistes rahaasutustes, peab olema sätestatud, et selleks on vaja EKP heakskiitu (EKPSi põhikirja artikkel 6.2).

2.2.7.6 Muud sätted

Lisaks eespool käsitletud küsimustele on teatavate liikmesriikide õigusaktide sätteid vaja kohandada ka teistes valdkondades (nt arveldus- ja maksesüsteemid ning teabevahetus).

3 Majandusliku lähenemise seis

Selles peatükis esitatakse horisontaalne ülevaade. Mõnda koguhinnangu puhul asjakohast tegurit ei ole käsitletud käesolevas, vaid 4. ja 5. peatükis.

Alates EKP 2024. aasta lähenemisaruandest on lähenemiskriteeriumide täitmise edusamme pidurdanud välised šokid. Viiest vaatlusalusest riigist kolmes püsib ÜTHI-inflatsioon kontrollväärtusest kõrgemal ja ühes neist riikidest on see sellest künnisest märkimisväärselt kõrgem (vt tabel 3.1). Riigi rahanduse olukord on enamikus riikides pärast 2024. aasta lähenemisaruannet halvenenud ja valitsemissektori võla suhe SKPsse on mõnel juhul märkimisväärselt kasvanud. Alates 2024. aasta lähenemisaruande avaldamisest on nende riikide arv, kelle suhtes kohaldatakse ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust, suurenenud ühelt kolmeni ja prognooside kohaselt ei vähene üheski neist riikidest 2027. aasta lõpuks eelarvepuudujääk allapoole kontrollväärtust ehk 3% SKPst. Kõigi käesolevas aruandes vaadeldavate riikide vääringud jäävad vahetuskursimehhanismist (ERM II) välja ja mõne riigi vääringud on viimastel aastatel euro suhtes märkimisväärselt kõikunud. Alates 2024. aasta juunist on pikaajaliste intressimäärade erinevused võrreldes euroalaga mõnevõrra suurenenud kahes ja vähenenud kolmes riigis. 2026. aasta mai seisuga on pikaajaliste intressimäärade 12 kuu keskmine tase kolmes riigis kontrollväärtusest kõrgem, kuid ülejäänud kahes sellest madalam. Peamine majanduslikku lähenemist pidurdav tegur on väliste šokkide, sealhulgas Venemaa Ukraina-vastase sõja, üleilmsete kaubanduspingete ja Lähis-Idas puhkenud sõja majanduslik mõju.

Viimase kahe aasta jooksul on vaatlusaluste riikide majandus olnud jätkuvalt mõjutatud süvenevatest geopoliitilistest pingetest ning kasvavast ebakindlusest ja maailmakaubanduse killustatusest. Sõjad Ukrainas ja Lähis-Idas ning üldisemalt süvenenud geopoliitilised pinged on majandustegevust mõjutanud suurenenud ebakindluse, kaubanduse ja tarneahela häirete ning ettevõtete ja tarbijate usalduse vähenemise kaudu. Lisaks on välissurvet võimendanud taastekkinud üleilmsed kaubanduspinged ja tollimaksumeetmed. Kuigi vaatlusaluste riikide otsene kaubanduslik kokkupuude Ameerika Ühendriikidega on suhteliselt piiratud, võib üleilmsete väärtusahelate kaudu leviv kaudne mõju võimendada kaubandusšokke, mis mõjutavad eelneva etapi tootmissektoreid ja nendega seotud teenuseid. Viimasel ajal on Lähis-Idas puhkenud sõda mõjutanud eelkõige inflatsiooni lähenemist, sest mõned vaatlusalused riigid on energiahinnašokkide suhtes euroalast tundlikumad. Sõda on kasvatanud üleilmset ebakindlust, toonud kaasa energiahindade, sealhulgas nafta- ja gaasihindade järsu tõusu ning suuremad riskid peamistele üleilmsetele laevateedele. See on enamikus vaatlusalustes riikides inflatsiooni püsiva aeglustumise katkestanud. Kuigi otsene avatus energiašokkidele ja tundlikkus nende suhtes on aja jooksul vähenenud ning on praegu väiksem kui 2022. aastal, sõltub keskpika perioodi mõju konflikti intensiivsusest ja kestusest ning sellest, kuidas energiahinnad mõjutavad tarbijahindu ja majandustegevust üksikutes riikides.

Nendest välistest probleemidest hoolimata on vaatlusaluste riikide majandustegevus osutunud seni vastupidavaks. Inflatsioonisurve leevenes 2024. ja 2025. aastal enamikus riikides tänu karmimale rahapoliitikale ja energiahindade varasemale normaliseerumisele ning reaalne kasutatav tulu hakkas järk-järgult taastuma, mis aitas kaasa riigisisese nõudluse kasvule. Sellegipoolest on kasvudünaamika riigiti endiselt ebaühtlane. Ungari ja Rumeenia majandustegevus oli 2024. ja 2025. aastal mõõdukas. Ungaris pidurdasid majanduskasvu tagasihoidlik netoeksport ja investeeringud, mille põhjuseks oli nõrk välisnõudlus riigi olulisemates ekspordile orienteeritud sektorites, ning jätkuv ebakindlus seoses ELi vahendite kasutuselevõtmise ja ettevõtluskeskkonnaga. Rumeenias mõjutasid netoeksport ja investeeringud 2024. aastal majanduskasvu negatiivselt. 2025. aastal vähendasid eelarve konsolideerimise meetmed Rumeenia eratarbimist, samal ajal kui investeerimine suurenes ja netoekspordi negatiivne panus vähenes. Mõlemas riigis on inflatsioonisurve püsinud suhteliselt tugev, piirates reaalse kogutulu kasvu ja aidates kaasa rahastamistingimuste karmistamisele. Seevastu Poola majanduskasv ületas tänu tugevale sisenõudlusele ja stabiilsetele investeeringutele enamiku teiste ELi riikide oma, ehkki sellega kaasnes eelarve puudujäägi suurenemine.

Vaatlusaluste riikide majandusväljavaadet varjutavad süvenenud geopoliitilised pinged. Kuigi sisenõudlus, mida toetavad endiselt elujõulised tööturud, jääb eeldatavasti 2026. ja 2027. aastal majanduskasvu peamiseks tõukejõuks, on Lähis-Idas puhkenud sõda põhjustanud maailma energiaturgudel suuremat volatiilsust ja energiahindade tõusu. Sellel on juba praegu nähtav mõju inflatsioonile ja majandususaldusele, mis võib avaldada survet majandustegevusele. Praeguses keskkonnas ähvardavad kasvuväljavaadet jätkuvalt märkimisväärne ebakindlus ja langusriskid. Suurenevad geopoliitilised ja kaubanduspinged võivad süvendada killustumissuundumusi, eriti arvestades nende riikide suurt avatust ja integreeritust globaalsetesse väärtusahelatesse, mis võib häirida kaubandus- ja investeerimisvooge ning suurendada riskipreemiaid. Väljavaadet varjutab veelgi hindade konkurentsivõime varasem vähenemine mitmes riigis ning mõnel juhul ebakindlus eelarve konsolideerimise tempo ja struktuuri suhtes.

Viimastel aastakümnetel on vaatlusalused Kesk- ja Ida-Euroopa riigid teinud selgeid edusamme tegelikul lähenemisel euroala keskmisele tasemele, kuid struktuurne negatiivne mõju on viimastel aastatel suurenenud. Alates 1999. aastast on need riigid tunduvalt vähendanud oma erinevusi euroala keskmisest SKPst elaniku kohta (joonis 3.1). Alates 2019. aastast on reaalne lähenemine enamikus riikides siiski aeglustunud, mis kajastab järjestikuste šokkide ja struktuursete piirangute püsivat mõju tootlikkusele ja tööjõupakkumisele. Samal ajal esineb ikka veel olulisi makromajanduslikke ja finantsprobleeme, ehkki riigiti erineval määral. Kui selliseid haavatavusi ei käsitleta piisavalt, võivad need võimendada välisšokkide mõju ning kahjustada nii kasvupotentsiaali kui ka lähenemise jätkusuutlikkust pikemas perspektiivis. Peamised katsumused seoses püsiva reaalse lähenemise saavutamisega on praegu järgmised: 1) suurenenud ülemaailmne ebakindlus, sealhulgas geopoliitilised pinged, kaubanduse suurenev killustatus ja nihked ülemaailmsetes väärtusahelates, mis võivad muuta kaubandus- ja investeerimismudeleid ning suurendada konkurentsisurvet Euroopa tööstusharudes ja haavatavust seoses sõltuvusega kriitilise tähtsusega sisenditest; 2) käimasolevad kohandused tööstusstruktuurides, eelkõige seoses kaksiküleminekuga, mis tekitavad erilisi probleeme keskmiselt kõrgele sissetulekutasemele liikuvate riikide jaoks, eriti nendes riikides, mis sõltuvad suhteliselt palju CO₂-mahukatest energiaallikatest; 3) püsiv tööjõupuudus, oskuste mittevastavus tööturu vajadustele ja ebasoodne demograafiline areng, mis piiravad potentsiaalset majanduskasvu; 4) piiratud edusammud valitsemise, institutsioonilise suutlikkuse ja ettevõtluskeskkonna parandamisel, mis on pikaajalise tootlikkuse kasvu tugevdamisel ja tulevaste šokkide suhtes vastupanuvõime suurendamisel keskse tähtsusega ning 5) eelarvealane kaitsetus, sealhulgas tugev kulusurve tegeleda muu hulgas geopoliitiliste pingete, elanikkonna vananemise, kliimariskide ja rohepöörde tagajärgedega, samuti kasvava valitsemissektori võlatasemega.

Joonis 3.1

Reaalne SKP elaniku kohta

a) Euroala keskmise suhtes	b) Muutus võrreldes euroala keskmisega alates 1999. aastast
(indeks: euroala = 100)	(indeks: euroala = 100; x-telg: 1999. aasta tase; y-telg: taseme muutus protsendipunktides, 1999–2025)

Lähenemiskriteeriumide täitmise hindamisel on esmatähtis tegur jätkusuutlikkus. Lähenemist ei tule saavutada mitte ainult ühel ajahetkel, vaid see peab olema püsiv ja põhinema usaldusväärsetel majanduse põhinäitajatel. Majandus- ja rahaliidu käivitamise järgsetest kogemustest nähtub, et kehvad põhinäitajad, riikide liiga leebe makromajanduslik kurss, ebapiisav institutsionaalne ja statistiline suutlikkus ning ülemäära optimistlikud ootused reaalse kogutulu lähenemise suhtes ei ohusta mitte üksnes asjaomaseid riike, vaid ka euroala kui terviku tõrgeteta toimimist. Varasemad kriisid, sealhulgas riigivõlakriis, COVID-19 pandeemia ja 2022.–2023. aasta energiašokk, on samuti näidanud, et suur makromajanduslik tasakaalustamatus, piiratud reformisuutlikkus ja nõrk vastupanuvõime negatiivsetele šokkidele võivad teha lähenemisprotsessi pikaajaliseks ja kulukaks. Praeguses süvenenud geopoliitiliste pingete ja majandusliku killustatuse keskkonnas on vastupanuvõime ja poliitika usaldusväärsus muutunud veelgi olulisemaks. Arvuliste lähenemiskriteeriumide täitmine teatud hetkel ei taga seega iseenesest edukat euroalal osalemist. Riigid, kes soovivad võtta kasutusele euro, peaksid näitama, et lähenemine on jätkusuutlik, nende makromajanduslik poliitika on kooskõlas stabiilsusele suunatud osalemisega rahaliidus ning et nende institutsioonid on piisavalt tugevad, et tulla toime tulevaste šokkidega. See on eelkõige iga riigi enda huvides, kuid oluline ka rahapoliitika tõhusaks ülekandumiseks ja euroala kui terviku stabiilsuse tagamiseks, arvestades, et see on endiselt rahaliit, millel puudub tsentraliseeritud fiskaalvõimekus ja millel on vähe alalisi riskijagamismehhanisme.

Jätkusuutliku lähenemise tagamiseks on vaja püsivaid poliitikakohandusi ja struktuurset lähenemist. Peamiste eeltingimuste hulka kuuluvad makromajanduslik stabiilsus, usaldusväärne eelarvepoliitika, mis on kooskõlas ELi majanduse juhtimise raamistikuga, ning toetav ettevõtluskeskkond, mida edendavad tõhusad majandusstruktuurid ja tugevad avaliku sektori institutsioonid. Struktuurilise kohandamise soodustamiseks ja makromajanduslike šokkidega toimetulekuks on oluline toote- ja tööturgude suur paindlikkus. Stabiilsusele suunatud poliitikaraamistik ja kindlad inflatsiooniootused on väga olulised, et säilitada hinnastabiilsus ja toetada püsivat nominaalset lähenemist. Vaba konkurentsiga avatud turumajanduse tulemuslik toimimine edendab kapitali ja tööjõu tõhusat jaotamist, edendades nii tootlikkust ja pikaajalist majanduskasvu. Tihe majanduslik lõimumine euroalaga toetab majandustsüklite sünkroniseerimist ja sujuvat osalemist rahaliidus. Samal ajal on oluline majandusstruktuuride parem ühtlustamine tagamaks, et majandus reageerib ühistele šokkidele, sealhulgas neile, mis on seotud energiasõltuvuse ja tootmisstruktuuride erinevustega, üldjoontes ühtmoodi, toetades nii rahaliidu sujuvat toimimist. Samuti on vaja asjakohaseid makrotasandi usaldatavusjärelevalve ja järelevalveraamistikke, et vältida makromajandusliku ja rahalise tasakaalustamatuse kuhjumist, sealhulgas varahindade ülemäärast tõusu ning sotsiaalselt kulukaid laenubuumide ja -krahhide tsükleid. Kui Euroopa Komisjoni makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse raames on tuvastatud makromajanduslik tasakaalustamatus, on endiselt väga oluline võtta otsustavaid poliitikameetmeid. ELi vahendite, sealhulgas taasterahastu „Next Generation EU“ ülejäänud vahendite tulemuslik kasutamine ja rakendamine võib toetada lähenemist tingimusel, et investeerimis- ja reformikohustused täidetakse õigel ajal ja tõhusalt. Kokkuvõttes on kestliku majandusintegratsiooni jaoks jätkuvalt kesksel kohal institutsioonilise raamistiku tugevus ja suutlikkus rakendada usaldusväärset poliitikat.

3.1 Hinnastabiilsuse kriteerium

Viimase kümne aasta jooksul on inflatsiooni areng vaatlusalustes riikides kajastanud järjestikuseid suuri ja osaliselt kattuvaid šokke. Pärast varasemate aastate aeglase inflatsiooni perioodi tõi pandeemia puhkemine 2020. aastal kaasa majandustegevuse järsu aeglustumise. Ehkki mõnes riigis inflatsioon esialgu aeglustus, jäi see teistes riikides suhteliselt püsivaks. See oli osaliselt tingitud tõusvatest toiduainete ja teenuste hindadest ning jätkuvalt pingelisest tööturust. Alates 2021. aastast suurenes inflatsioon kõigis vaatlusalustes riikides märkimisväärselt, mille põhjuseks oli energiahindade järsk tõus ning pakkumise ja nõudluse tasakaalustamatus (joonis 3.2). Alates 2022. aasta algusest on Venemaa sõda Ukraina vastu seda survet veelgi süvendanud. Kesk- ja Ida-Euroopas kiirenes inflatsioon euroalaga võrreldes jõudsamalt, peegeldades tootmise suuremat energiamahukust, energia ja toidu suuremat osakaalu tarbimiskorvides, esialgset sõltuvust Venemaa energiatarnetest ning tihedat lõimumist üleilmsete väärtusahelatega, mis võimendas välisšokkide ülekandumist. Euroala hinnasurvet suurendasid ka püsivalt pingeline tööturg ja jõuline palgakasv (joonise 3.3 osa a) (vt ka punkt 3.5). Inflatsiooni hoogustumise vastu võitlemiseks hakkas enamik keskpanku 2021. aastal baasintressimäärasid tõstma, samal ajal kui valitsused võtsid ajutisi eelarvemeetmeid, peamiselt 2022. ja 2023. aastal ning ennekõike energiaga seotud toetustena ja vähemal määral kaudsete maksude vähendamisena. Inflatsioon, mis saavutas tipptaseme 2022. aasta lõpus ja 2023. aasta alguses, aeglustus märkimisväärselt. Seda toetasid rangem rahapoliitika, langevad üleilmsed energiahinnad ning tarneraskuste ja baasefekti järkjärguline leevenemine. Sellegipoolest on inflatsioon olnud enamikus vaatlusalustes riikides viimase kümne aasta jooksul euroala omast keskmiselt kiirem ja volatiilsem.

Joonis 3.2

ÜTHI-inflatsiooni pikaajaline areng ja väljavaated

(aastane muutus protsentides)

Joonis 3.3

ÜTHI kumulatiivne kasv, nominaalne tööjõu ühikukulu ja ühtlustatud konkurentsinäitajad vahemikus 2016–2025

a) ÜTHI ja nominaalne tööjõu ühikukulu	b) Ühtlustatud konkurentsinäitajad tööjõu ühikukulu ja SKP deflaatori alusel
(protsendipunktides; x-telg: ÜTHI kumulatiivne kasv; y-telg: tööjõu ühikukulu kumulatiivne kasv)	(protsendipunktides; x-telg: kumulatiivne ühtlustatud konkurentsinäitajate kasv SKP deflaatori alusel; y-telg: kumulatiivne ühtlustatud konkurentsinäitajate kasv tööjõu ühikukulu alusel)

Seoses hinnastabiilsuse kriteeriumiga oli 2026. aasta mais vaatlusalusest viiest riigist kolmes 12 kuu keskmine inflatsioonimäär kõrgem kui kontrollväärtus 2,7%. Pärast inflatsiooni järsku kiirenemist 2022. aastal hakkas see 2023. aastal kõigis vaatlusalustes riikides märkimisväärselt aeglustuma ja jätkas samal kursil ka 2024. aastal. Inflatsioonitempo aeglustumine oli aga riigiti erinev. Rumeenias oli inflatsioon kiirem kui mujal ja suurenes alates 2025. aasta keskpaigast märkimisväärselt, mis kajastas eelarve konsolideerimise raames kehtestatud kaudseid maksumeetmeid, mis tõstsid inflatsiooni keskpanga eesmärgist tunduvalt kõrgemale. Ungaris jõudis inflatsioon 2025. aasta lõpu poole taas keskpanga lubatud vahemiku piiresse. Poolas aeglustus inflatsioon 2024. aasta esimesel poolel uuesti eesmärgi suunas ja on pärast ajutist tõusu püsinud alates 2025. aasta keskpaigast eesmärgi piires. Kõigi riikide inflatsioonisurvet suurendas 2025. aastal toiduainete hinnatõus, mis oli Kesk- ja Ida-Euroopas keskmiselt suurem kui euroalal, kajastades ilmastikust tingitud tarnekatkestusi, kiiremini kasvavaid sisendikulusid – sealhulgas palgad, energia ja väetised – ning toiduainete suuremat osakaalu Kesk- ja Ida-Euroopa tarbimiskorvis. Nendes riikides avaldas palgakasvule tõususurvet ka tööturu leevenev, kuid püsiv jäikus. 2026. aasta esimestel kuudel suurendasid vaatlusalustes riikides inflatsiooni tõususurvet kasvavad energiahinnad, mis tulenesid geopoliitiliste pingete süvenemisest Lähis-Idas. Vastuseks võtsid kõigi vaatlusaluste riikide ametiasutused meetmeid, mille eesmärk on leevendada kõrgemate energiahindade mõju, nagu kütusehinna ülempiirid, aktsiiside alandamine, kasumimarginaali ülempiirid ning toetused kodumajapidamistele ja ettevõtetele, mis peaksid inflatsioonisurvet leevendama. 2026. aasta mais oli inflatsioonimäär Rumeenias kontrollväärtusest tunduvalt kõrgem, samas kui Ungaris ja Poolas oli see samuti künnisest kõrgem, ehkki vähemal määral (joonis 3.4). Seevastu Tšehhis ja Rootsis jäi inflatsioon allapoole kontrollväärtust. 2024. aasta lähenemisaruandes oli inflatsioonimäär kõigis vaatlusalustes riikides kõrgem kui tollane kontrollväärtus (3,3%). See viitab mõningatele edusammudele inflatsiooni lähenemises, ehkki see on riigiti endiselt ebaühtlane.

Joonis 3.4

ÜTHI-inflatsioon

(keskmine aastane muutus protsentides)

2022.–2023. aasta inflatsioonišokile järgnenud rahapoliitika lõdvendamine oli eri riikides ebaühtlane, kajastades inflatsioonitempo heterogeenset aeglustumist. Pärast varasemat rahapoliitika karmistamise tsüklit, mis algas vaatlusalustes riikides enne euroala oma, leevendati poliitikakurssi järk-järgult sedamööda, kuidas inflatsioon aeglustus (joonis 3.5, osa a). Tšehhi ja Poola keskpank alustasid rahapoliitika leevendamist 2023. aastal, Rootsi aga alustas baasintressimäärade langetamist 2024. aastal. Poola kasutas ettevaatlikumat lähenemisviisi ja jätkas poliitika leevendamist alles 2025. aastal. Seevastu Ungaris ja Rumeenias jäid rahapoliitilised intressimäärad võrdlemisi kõrgeks, mis kajastas püsivamat inflatsioonisurvet ning suuremat riigisisest ja üleilmset ebakindlust. Hoolimata inflatsioonimäära järsust tõusust viimastel aastatel on pikemaajalised inflatsiooniootused püsinud kõigis vaatlusalustes riikides üldiselt stabiilsed ja vastavate sihtmäärade lähedal (joonis 3.5, osa b). Suurenenud ebakindluse ja kiire inflatsiooni tingimustes viitab pikaajaliste ootuste kinnistumine rahapoliitika raamistike jätkuvale usaldusväärsusele.

Joonis 3.5

Baasintressimäärad ja pikaajalised inflatsiooniootused

a) Baasintressimäärad	b) Pikaajalised inflatsiooniootused
(protsentides aasta kohta)	(aastane muutus protsentides)

Mõnes vaatlusaluses riigis ohustavad inflatsiooni lähenemise jätkusuutlikkust endiselt suured riskid. Euroopa Komisjoni 2026. aasta kevadise majandusprognoosi kohaselt peaks inflatsioon 2026. aastal enamikus vaatlusalustes riikides kiirenema (joonis 3.2), kajastades peamiselt tõususurvet, mis tuleneb kõrgematest energiahindadest, mis on seotud uute geopoliitiliste pingetega. Samal ajal võib tagasihoidlikum majandustegevus vaatlusalustes riikides inflatsiooni aeglustada. Need prognoosid on väga ebakindlad, arvestades vaatlusaluste riikide inflatsiooni tundlikkust välisšokkide suhtes, sealhulgas praeguses geopoliitilises keskkonnas üleilmsetel energiaturgudel uuesti tekkinud volatiilsust ning tugevamast ja püsivamast energiašokist tuleneva kaudse ja järelmõju ulatust. Palkadele võib täiendavat tõususurvet avaldada ka tööturu püsiv jäikus, eriti mõnes Kesk- ja Ida-Euroopa riigis. Keskpikas perspektiivis võivad struktuursed tegurid, nagu demograafilised muutused ja kliimamuutuste majanduslik mõju, sealhulgas rohepöördega seotud kulud, avaldada inflatsiooni arengule lisasurvet. Kuna SKP elaniku kohta ja hinnatasemed jäävad Kesk- ja Ida-Euroopa riikides euroala keskmisest allapoole (joonis 3.6), võib jätkuv järelejõudmisprotsess tuua edaspidi kaasa positiivseid inflatsioonierinevusi võrreldes euroalaga, välja arvatud juhul, kui seda tasakaalustab nominaalsete vahetuskursside kallinemine.

Joonis 3.6

Hinna- ja töötasu tase võrreldes euroalaga

a) Võrreldav hinnatase	b) Hüvitis töötaja kohta
(indeks: euroala = 100)	(indeks: euroala = 100)

Jätkusuutlikku hinnastabiilsust soodustava keskkonna tekkimise eelduseks käesolevas aruandes käsitletud riikides on stabiilsusele suunatud makromajanduspoliitika, jätkuvad struktuurireformid ja finantsstabiilsuse tulemuslikud kaitsemeetmed. Arvestades praegust suurenenud geopoliitilist ja kaubandusalast ebakindlust ning käimasolevat eelarvete kohandamist mitmes riigis, on poliitika usaldusväärsuse ja majandusliku vastupanuvõime säilitamine eriti oluline. Tööturu toimimine on hinnastabiilsuse säilitamisel endiselt keskse tähtsusega. Tulevikus on põhitegur see, kuivõrd palkade areng peegeldab tööviljakuse kasvu, tööturutingimusi ning hindade ja kulude konkurentsivõime arengut võrreldes kaubanduspartneritega (joonis 3.3). Püsivalt pingelised tööturud ja demograafilised piirangud rõhutavad tööjõupakkumist ja tootlikkust edendava poliitika tähtsust. Selleks et toetada potentsiaalset majanduskasvu ja piirata inflatsioonisurvet keskpikas perspektiivis, on oluline jätkata jõupingutusi, et tugevdada konkurentsi tooteturgudel, parandada institutsioonilist kvaliteeti ja tugevdada juhtimisraamistikke. Olukorras, kus rahapoliitika manööverdamisruum võib olla piiratud ja välisšokid on endiselt sagedased, peavad teised poliitikavaldkonnad toetama makromajanduslikku stabiilsust ning hoidma ära makromajandusliku ja rahalise tasakaalustamatuse tekke.

3.2 Valitsemissektori eelarvepositsiooni kriteerium

Aruande avaldamise ajal kehtib ELi nõukogu otsus ülemäärase eelarvepuudujäägi olemasolu kohta Ungari, Poola ja Rumeenia suhtes. Rumeenia eelarvepuudujääk ületas 2019. aastal kontrollväärtuse 3% SKPst ning 2020. aasta aprillis algatati ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus. Ülemäärase eelarvepuudujäägi korrigeerimise tähtaeg lükati hiljem edasi 2030. aastasse. Ungaris ja Poolas algatati 2024. aasta juulis ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus, mille aluseks oli 2023. aasta eelarvepuudujääk, mis ületas kontrollväärtust ehk 3% SKPst. Ülemäärase eelarvepuudujäägi korrigeerimise tähtajaks määrati Ungari puhul 2026. aasta ja Poola puhul 2028. aasta. Nende kolme riigi eelarvepuudujäägi ja SKP suhtarv ületas 2025. aastal jätkuvalt kontrollväärtust, samal ajal kui kahes ülejäänud vaatlusaluses riigis oli puudujääk allpool kontrollväärtust (joonis 3.7). Ungaris oli puudujääk kontrollväärtusest tublisti suurem (4,7% SKPst) ning Poolas (7,3% SKPst) ja Rumeenias (7,9% SKPst) oluliselt suurem. Eelarvepuudujääk jäi allapoole kontrollväärtust Tšehhis (2,1% SKPst) ja Rootsis isegi olulisel määral (1,3% SKPst).

Joonis 3.7

Valitsemissektori eelarve ülejääk (+) või puudujääk (–)

(protsentides SKPst)

Kolmes käesolevas aruandes vaadeldavas riigis ületas 2025. aasta eelarvepuudujääk 2023. aasta taset. 2023. aastal oli eelarvepuudujääk suurenenud enamikus vaatlusalustes riikides, aga mitte Rootsis. Mujal ületas eelarvepuudujääk 3% SKPst Venemaa Ukraina-vastase sõja majandusliku mõju, sellest tulenevate kõrgete energiahindade ja majandustegevuse aeglustumise pärast võetud eelarvepoliitiliste meetmete tõttu. Sellest ajast alates on eelarve tasakaal arenenud ebaühtlaselt, sest energiameetmete lõpetamist ja aktiivsema majandustegevuse positiivset mõju on ebaühtlaselt tasakaalustanud suuremad kaitsekulutused, mis on tingitud Venemaa jätkuvast agressioonist Ukrainas, ja suuremad intressikulud. Kokkuvõttes halvenes aastatel 2023–2025 eelarvetasakaal Poolas, Rumeenias ja Rootsis (olgugi et see jäi Rootsis kontrollväärtusest tunduvalt allapoole) ning paranes ülejäänud kahes vaatlusaluses riigis. Tšehhis langes eelarvepuudujäägi suhtarv 2024. aastal allapoole kontrollväärtust ehk 3% SKPst ja jäi sellest allapoole ka 2025. aastal.

Euroopa Komisjoni prognooside kohaselt jääb 2026. aastal eelarvepuudujäägi ja SKP suhe Ungaris, Poolas ja Rumeenias 3% kontrollväärtusest oluliselt suuremaks. 2026. aastal peaks valitsemissektori eelarvepositsioon kolmes vaatlusaluses riigis halvenema. Prognooside kohaselt jääb see Ungaris, Poolas ja Rumeenias kontrollväärtusest tunduvalt kõrgemale. Ülejäänud kahes vaatlusaluses riigis peaks see aga jääma allapoole 3% kontrollväärtusest. Kuigi kõik vaatlusalused riigid rakendasid Lähis-Ida sõja puhkemise järel energiahindade šokile reageerimiseks energiapoliitilisi eelarvemeetmeid, jääb selle mõju eelarvele eeldatavasti piiratuks. 2027. aastal oodatakse eelarvetasakaalu paranemist neljas riigis, kuid eeldatavasti ületab see jätkuvalt kontrollväärtust Poolas, Rumeenias ja Ungaris.

Võla suhtarv oli 2025. aastal Ungaris kõrgem kui 60% SKPst, kuid teistes vaatlusalustes riikides oli võlatase kontrollväärtusest madalam või tunduvalt madalam (tabel 3.1 ja joonis 3.8). Valitsemissektori võla suhe SKPsse ületas 2025. aastal 2023. aasta taseme kõigis vaatlusalustes riikides, eelkõige nende püsiva eelarvepuudujäägi tõttu. Võla suhe suurenes jõuliselt Poolas (10,2 protsendipunkti SKPst) ja märkimisväärselt Rumeenias (10,0 protsendipunkti SKPst). See suurenes märgatavalt Rootsis (2,9 protsendipunkti SKPst) ja Tšehhis (2,1 protsendipunkti SKPst) ning Ungaris mõnevõrra ehk 1,3 protsendipunkti SKPst. Pikemas plaanis suurenes valitsemissektori võla suhe SKPsse aastatel 2016–2025 jõuliselt Rumeenias (21,5 protsendipunkti SKPst) ning märgatavalt Tšehhis (8,1 protsendipunkti SKPst) ja Poolas (5,6 protsendipunkti SKPst), samal ajal kui kahes ülejäänud vaatlusaluses riigis püsis see muutumatuna või vähenes.

Joonis 3.8

Valitsemissektori koguvõlg

(protsentides SKPst)

Euroopa Komisjon prognoosib 2026. aastal võla ja SKP suhte kasvu kõikides vaatlusalustes riikides. Võla suhe peaks kasvama märkimisväärselt Poolas ja Rumeenias ning ülejäänud kolmes riigis mõõdukal määral. Komisjoni prognooside kohaselt jääb valitsemissektori võla suhe SKPsse 2026. aastal Ungaris üle 60% kontrollväärtuse ning ületab seda Poolas ja Rumeenias.

2026. aasta juunis otsustas Euroopa Komisjon Ungari, Poola ja Rumeenia suhtes algatatud ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse ajutiselt peatada. 3. juunil 2026 avaldas komisjon oma 2026. aasta kevadise majandusprognoosi alusel hinnangu ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse raames antud soovituste järgimise kohta. Kõigi kolme riigi puhul leiti, et nad on võtnud tõhusaid meetmeid, millest tulenevalt peatati nende ülemäärase puudujäägi menetlused ajutiselt. Kuigi ka Poola ja Rumeenia puhul prognoositi, et nad täidavad nõuded 2026. aastaks, tuvastas komisjon Ungari puhul selge ohu, et riik suuda oma ülemäärast eelarvepuudujääki 2026. aastaks kõrvaldada – see on viimane aasta, mil Ungari saab parandusmeetmeid võtta.

Tulevikule mõeldes on väga oluline, et vaatlusalused riigid saavutaksid tugeva ja jätkusuutliku eelarvepositsiooni ja/või säilitaksid seda. Ungari, Poola ja Rumeenia, mille kõigi suhtes kohaldatakse ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust, peaksid tagama stabiilsuse ja kasvu pakti nõuete täitmise ning kõrvaldama ülemäärase eelarvepuudujäägi kooskõlas Euroopa Liidu Nõukogu soovitustega. Lisaks peaksid nad tagama, et nende valitsemissektori võla suhe SKPsse, mis praeguse prognoosi kohaselt ületab 2026. ja 2027. aastal kontrollväärtust, väheneb piisavalt, et tagada eelarvepuhvrite kättesaadavus võimaliku tulevase majanduslanguse puhuks. Kõikides vaatlusalustes riikides ületas 2025. aasta puudujääk selgelt pandeemiaeelset taset. Liikmesriigid peaksid vähendama majanduskasvu soodustaval viisil oma eelarvepuudujääki nii kiiresti kui võimalik alla 3% kontrollväärtuse või hoidma selle kontrollväärtusest madalamal, ning looma vajalikud puhvrid, et võimaldada automaatsetel stabilisaatoritel toimida ja suurendada vastupanuvõimet negatiivsetele šokkidele. Kõik riigid peavad tagama, et nad täidavad muudetud stabiilsuse ja kasvu pakti soovitusi. Konservatiivne eelarvepoliitika on vajalik, et tulla toime eelarveprobleemidega, mis on seotud suuremate kaitsekulutuste vajaduse, rohepöörde ja ebasoodsa demograafilise arenguga. Tugevaid riiklikke eelarveraamistikke, mis on täielikult kooskõlas ELi eeskirjadega, tuleks tõhusalt rakendada, et toetada eelarve konsolideerimist ja piirata riiklike kulutuste suurenemist, aidates samal ajal ära hoida makromajandusliku tasakaalustamatuse taasteket. Eelarvestrateegiates tuleks seada prioriteediks riigi rahanduse jätkusuutlikkus, strateegilised investeeringud ja majanduskasvu toetavad struktuurireformid.

3.3 Vahetuskursi kriteerium

Aruande avaldamise ajal ei osalenud ükski käesolevas aruandes vaadeldud riikide vääringutest ERM II-s. Neli vääringut kauplesid paindliku vahetuskursi süsteemis, samas kui Rumeenia leu kauples juhitava ujuvkursi süsteemis. Enamiku vääringute vahetuskurss kõikus suhteliselt palju. Selle peamine põhjus oli investorite meelestatuse kõikumine valuutaturgudel kiiresti muutuva geopoliitika taustal ja riigipõhised tegurid, mis osaliselt välistegureid süvendasid. Rumeenia leu volatiilsus oli suhteliselt väike tänu juhitavale ujuvkursi süsteemile ja hoolimata märkimisväärsest odavnemisest nii 2025. aasta kui ka 2026. aasta mais. Ungari forint kallines tugevalt pärast 2026. aasta aprilli keskel toimunud parlamendivalimisi. Selle tulemusena kauples käesoleva aruande avaldamise ajal ainult Rumeenia leu allpool oma 2024. aasta juuni taset, mida kasutatakse ERM II keskkursi puudumise korral illustratiivsetel eesmärkidel võrdlusalusena, samas kui kõik teised vääringud olid alates 2024. aasta juunist euro suhtes kallinenud (joonis 3.9).^[154]

Joonis 3.9.

Riikide vääringute ja euro kahepoolsed vahetuskursid

(indeks: 2024. aasta juuni keskmine = 100; päevased andmed; 1. juuni 2024 kuni 17. juuni 2026)

3.4 Pikaajalise intressimäära kriteerium

2025. aasta juunist 2026. aasta maini väldanud vaatlusperioodil olid viiest vaatlusalusest riigist kolmes keskmised pikaajalised intressimäärad üle 5,1% kontrollväärtuse (joonis 3.10). 12 kuu keskmine pikaajaline intressimäär oli madalaim Rootsis (2,6%). Tšehhis oli keskmine pikaajaline intressimäär samuti kontrollväärtusest madalam (4,5%), kuid Poolas oli see kõrgem (5,4%). Kõrgeim keskmine pikaajaline intressimäär registreeriti Ungaris ja Rumeenias (mõlemas 6,7%). Viies riigis kõikusid pikaajaliste intressimäärade 12 kuu keskmised näitajad 2024. aasta lähenemisaruande avaldamisega alanud vaatlusperioodil väga vähe. Samal ajal on kuised pikaajalised intressimäärad tõusnud viiest riigist kolmes. Sellele on kaasa aidanud üleilmne areng, aga ka sisetegurid, nagu kiirem inflatsioon ning mõnel juhul jõuline majanduskasv ja leebem eelarvepoliitika. Poolas püsisid need stabiilsena ajavahemikul, mil inflatsioon oli tagasihoidlikum, majanduskasv püsis vastupidav ja eelarvepoliitika leevenes, samas kui Ungaris registreeriti nende järsk, 1,2 protsendipunkti suurune langus. Sealjuures toimus valdav osa langusest pärast 2026. aasta aprilli parlamendivalimisi.

Joonis 3.10

Pikaajalised intressimäärad

(aasta keskmised protsentides)

Alates 2024. aasta lähenemisaruandest on pikaajaliste intressimäärade ja euroala keskmise vahe suurenemine olnud enamikus vaatlusalustes riikides üldjoontes üpris heterogeenne. Pikaajaliste intressimäärade erinevused osutavad nii erinevustele riikide tsüklilises positsioonis kui ka finantsturgude hinnangule nende väliste ja sisemiste haavatavuste kohta, sealhulgas eelarve tulemuslikkuse arengu ja jätkusuutliku lähenemise väljavaate kohta. Ungaris langes pikaajaline intressimäär pärast 2026. aasta aprilli keskel toimunud valimisi kahe päevaga 0,5 protsendipunkti võrra ja jätkas seejärel langust, olgugi et aeglasemalt. 2026. aasta mai seisuga oli selle erinevus euroala keskmise intressimäära suhtes vähenenud vaatlusperioodi jooksul kokku 1,2 protsendipunkti. Ka Poolas ja Rumeenias vähenes intressimäärade vahe vaatlusperioodil vastavalt 0,3 ja 0,2 protsendipunkti võrra. Viimasena suurenes intressimäärade vahe Tšehhis 0,3 ja Rootsis vaid 0,1 protsendipunkti võrra. Alates sõja puhkemisest Lähis-Idas 2026. aasta veebruari lõpus on pikaajaliste intressimäärade vahe suurenenud ainult Tšehhis ja Poolas: vastavalt 0,2 ja 0,4 protsendipunkti. Ungaris on see vähenenud 1,2 protsendipunkti võrra, samas kui Rumeenias ja Rootsis on langus olnud palju väiksem (vastavalt –0,1 ja –0,2 protsendipunkti).

3.5 Muud olulised tegurid

Euroopa Komisjoni andmetel püsib mure kulude konkurentsivõimele avalduva surve pärast. Oma 2026. aasta häiremehhanismi aruandes rõhutas komisjon jätkuvat konkurentsisurvet vaatlusalustes Kesk- ja Ida-Euroopa riikides, mis kajastab endiselt kõrgeid tööjõu nominaalsete ühikukulude kasvumäärasid, märkimisväärseid kumulatiivseid inflatsioonierinevusi ja tööturu pingelist olukorda. Euroopa Komisjon jõudis järeldusele, et põhjalik analüüs oli õigustatud Ungaris, Rumeenias ja Rootsis. Ungari puhul juhtis komisjon tähelepanu tööjõu ühikukulu kiirele kasvule, hoogsale alusinflatsioonile, märkimisväärsele eelarvelisele haavatavusele, sealhulgas valitsemissektori suurele eelarvepuudujäägile ja võlaga seotud riskidele, ning tõususurvele, mis eluasemeturul uuesti tekkis. Rumeenia puhul rõhutas komisjon märkimisväärseid välise jätkusuutlikkusega seotud riske ja püsivaid konkurentsivõime probleeme tööjõu ühikukulu väga kiire kasvu, suure jooksevkonto puudujäägi ja märkimisväärse eelarve tasakaalustamatuse kontekstis. Rootsi puhul tuvastas komisjon jätkuvalt haavatavuse, mis on seotud kõrgete kinnisvarahindade ning kodumajapidamiste ja ettevõtete suure võlakoormusega. Ehkki Euroopa Komisjon ei tuvastanud teistes käesolevas aruandes käsitletud riikides tasakaalustamatust, esineb neiski majandusprobleeme, nagu on kirjeldatud asjaomastes riike käsitlevates peatükkides. Komisjon kinnitas oma 2026. aasta Euroopa poolaasta kevadpaketis, et Ungaris esineb endiselt tasakaalustamatusi. Samuti leiti, et Rumeenias esinevad ülemäärased tasakaalustamatused, kuna eelarve- ja jooksevkonto puudujääkidega seotud haavatavused on endiselt väga suured, hoolimata viimasel ajal täheldatud paranemisest, kulude konkurentsivõime aga on jätkuvalt halvenenud.

Enamiku vaatlusaluste riikide välispositsioonid on viimastel aastatel paranenud, kuid hiljutine energiahindade šokk ja sellega seonduv volatiilsus võivad olukorda uuesti halvendada. Makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse tulemustabelist selgub, et jooksevkonto saldode kolme aasta keskmine paranes 2025. aastal enamikus Kesk- ja Ida-Euroopa riikides (tabel 3.2), kajastades kaubandustingimuste paranemist ja sisenõudluse vähenemist. 2025. aastal ületas aga kolme aasta keskmine jooksevkonto puudujääk soovituslikku künnisväärtust –4,0% SKPst Rumeenias, kus suur eelarvepuudujääk on aidanud viimastel aastatel kaasa märkimisväärse maksebilansi tasakaalustamatuse tekkele. Kõik vaatlusalused riigid on energia netoimportijad, ehkki erineval määral ja energiaimpordi eriomase geograafilise hajutatusega, mis teeb nende välispositsiooni hiljutise energiahinnašoki ja sellega seotud volatiilsuse suhtes eriti haavatavaks.

Enamikus vaatlusalustes riikides on negatiivse rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni suhe SKPsse paranenud, kuid püsinud suur. 2025. aastal ületas rahvusvahelise netoinvesteerimispositsiooni suhe SKPsse Rumeenias soovituslikku kontrollväärtust ehk –35% SKPst. Netoväliskohustused olid väiksemad Ungaris (32,4% SKPst), Poolas (29,5% SKPst) ja Tšehhis (9,8% SKPst), kuid Rootsis oli rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon jätkuvalt positiivne (54,7% SKPst). Nelja Kesk- ja Ida-Euroopa riigi netoväliskohustused koosnesid peamiselt välismaistest otseinvesteeringutest, mida peetakse üldjoontes portfelli- või võlavoogudest stabiilsemaks rahastamisvormiks. Samas on välismaiste otseinvesteeringute sissevool mitmes vaatlusaluses riigis viimastel aastatel aeglustunud võrreldes tasemega enne Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse. Praeguses geopoliitilises olukorras ja üleilmsetel finantsturgudel suurenenud ebakindluse taustal on märkimisväärsed väliskohustused jätkuvalt haavatavuse allikaks negatiivsete šokkide korral, mis mõjutavad investorite kindlustunnet või välisrahastamise tingimusi.

Enamikus vaatlusalustes riikides on püsivad hinna- ja kulupõhise konkurentsivõime probleemid. ÜTHI deflaatoriga kohandatud reaalne efektiivne vahetuskurss on viimase kolme aasta jooksul enamikus vaatlusalustes riikides erineval määral kallinenud, ületades Ungaris, Poolas ja Rumeenias soovituslikku 10% kontrollväärtust. Kõigis riikides, välja arvatud Rootsis, kiirenes samal ajavahemikul tööjõu ühikukulu kolme aasta kasvumäär, ületades 2025. aastal soovituslikku 12% kontrollväärtust. Tööjõu ühikukulu kasv oli endiselt eriti kiire Ungaris, Poolas ja Rumeenias, kus kumulatiivne kasv ületas künnisväärtust enam kui kaks korda. See areng kajastab suurel määral viimaste aastate nominaalpalga jõulist ja tootlikkuse tagasihoidlikumat kasvu. Hoolimata kulupõhise konkurentsivõime näitajate halvenemisest püsis eksport arenenud majandusega riikidega võrreldes 2025. aastal kolme aasta vaates üldjoontes vastupidav. Seda toetasid osaliselt ekspordi tootmisvõimsuse paranemine ja kaubandusstruktuuri muutused. Tulevikku vaadates võivad energiahindade uus tõus ja suurem kulusurve praeguses geopoliitilises keskkonnas konkurentsivõimet veelgi pärssida, kui need põhjustavad püsivaid inflatsioonierinevusi võrreldes kaubanduspartneritega.

Vaatlusaluste riikide majandus on kaubandus- ja finantssuhete kaudu euroalaga endiselt hästi lõimitud. Euroala on endiselt kõigi vaatlusaluste riikide peamine kaubandus- ja finantspartner (joonis 3.11). 2025. aastal varieerus kaupade eksport euroalale vahemikus 41% (Rootsi) kuni 63,4% (Tšehhi) koguekspordist, samal ajal kui import euroalalt varieerus vahemikus 50,6% (Rumeenia) kuni 56,5% (Tšehhi) koguimpordist. Finantssidemed euroalaga on samuti märkimisväärsed. Euroala osakaal välismaistes otseinvesteeringutes oli Tšehhis, Rumeenias ja Poolas üle 70%, samas kui Tšehhis oli euroala osakaal portfelliinvesteeringute kohustustes rohkem kui 60%. Nii otseinvesteeringute kui ka portfelliinvesteeringute puhul oli euroalale investeeritud välisvarade osakaal suurim Rumeenias, millele järgnes Tšehhi. Lisaks kaubandus- ja finantsosalusele on need riigid tihedalt lõimitud ka euroala väärtusahelatesse, osaledes suurel määral piiriülestes tootmisvõrgustikes, eelkõige töötlevas tööstuses. See tugevdab nõudlus- ja pakkumisšokkide ülekandumist euroala ja asjaomaste riikide vahel. Lisaks sellele on euroalal asuvate finantsasutuste omanduses olevatel pankadel endiselt oluline roll mitme vaatlusaluse Kesk- ja Ida-Euroopa riigi pangandussüsteemis, eriti Tšehhis ja Rumeenias. Samal ajal on Rootsi pankadel mõnes euroala riigis keskne roll. Nende majandussidemete sügavus toetab vaatlusaluste riikide majandustsüklite vastavusse viimist euroala omaga.

Joonis 3.11

Kaubandus- ja finantssidemed euroalaga

a) Euroalaga toimuva kaubavahetuse osakaal	b) Investeerimispositsioon euroala suhtes
(protsentides kogunäitajast)	(protsentides kogunäitajast)

Kinnisvaraga seotud riskid on eluasemehindade ja laenude kasvu tingimustes mitmes riigis suurenenud. Pärast 2022.–2023. aastal täheldatud korrektsiooni on olukord elamukinnisvaraturgudel enamikus vaatlusalustes riikides taas paranenud. Alates 2024. aastast on eluasemehinnad Ungaris ja Tšehhis märgatavalt tõusnud. Aastane kasvumäär on jõudnud kahekohalise arvuni (joonise 3.12 osa a) ja standardsed hindamisnäitajad osutavad põhinäitajatega võrreldes ülehindamisele. Ka Rumeenias on eluasemehindade kasv kiirenenud, ehkki vähemal määral, ning standardsed väärtusnäitajad osutavad sellele, et hinnad jäävad allapoole hinnangulist tasakaalutaset. Kõigis vaatlusalustes riikides on kodumajapidamistele antavate laenude kasv viimastel aastatel kiirenenud. Sellest hoolimata on kodumajapidamiste võlakoormus Kesk- ja Ida-Euroopa riikides euroala keskmisega võrreldes suhteliselt väike (joonise 3.12 osa b), mis leevendab süsteemseid riske. Seevastu on haavatavus endiselt märgatavam Rootsis, kus erasektori võlatase püsib kõrge, olgugi et see on viimastel aastatel mõnevõrra vähenenud, ning pangandussektoril on märkimisväärsed kinnisvarasektoriga seotud riskipositsioonid. Edaspidi tuleb mõnes vaatlusaluses riigis hindade ja laenude jätkuvalt kiiret kasvu tähelepanelikult jälgida, eelkõige juhul, kui rahastamistingimused karmistuvad või tööturu väljavaated halvenevad.

Joonis 3.12

Eluasemeturu areng ja erasektori võlakoormus

a) Eluasemehinnad ja kodumajapidamistele antud laenud	b) Erasektori võlg
(aastane muutus protsentides)	(protsentides SKPst)

Riiginõuded kodumaises pangandussektoris on viimastel aastatel suurenenud, ehkki pangandussektoril on endiselt tugevad kapitalipuhvrid. Riiginõuded on viimastel aastatel kasvanud kõigis vaatlusalustes Kesk- ja Ida-Euroopa riikides ning on endiselt palju suuremad kui euroalal (joonise 3.13 osa a). See võib võimendada haavatavust eelarvestressi või riigi maksejõuetuse riski ümberhindamise korral, mis võib mõjutada pankade bilansse, rahastamistingimusi ja laenupakkumist. Kuigi välisvaluuta riskipositsioonid on mõnes riigis endiselt suured, näivad sellega seotud riskid olevat mõõdukad, sest ettevõtete välisvaluutalaenud on peamiselt koondunud ekspordile suunatud sektoritesse, millel on eurodes nomineeritud tulude kaudu loomulik riskimaandus, ning kodumajapidamiste eurokasutus on endiselt piiratud. Hoolimata kinnisvaraturu arengu ja suurenevate riiginõuetega seotud haavatavusest on vaatlusaluste riikide pangandussektoril jätkuvalt tugev kapitalipositsioon ja likviidsuspuhvrid, stabiilne juurdepääs rahastamisele ja piisav kasumlikkus. Viivislaenude suhtarv on veelgi vähenenud või jäänud ajalooliselt madala taseme lähedale (joonise 3.13 osa b), ehkki enamikul juhtudel jääb see euroala keskmisest kõrgemale.

Joonis 3.13

Riiginõuded ja viivislaenud pangandussektoris

a) Pankade riigivõlakirjapositsioonid	b) Viivislaenud
(protsentides koguvarast)	(protsentides kõikidest laenudest)

Finantssektori poliitika peaks kaitsma finantsstabiilsust, aidates seeläbi kaasa jätkusuutlikule majanduskasvule ja hinnastabiilsuse säilitamisele. Usaldusväärsete järelevalve- ja makrotasandi usaldatavusjärelevalve raamistike säilitamine on endiselt oluline, et leevendada kodumajapidamiste või ettevõtete suure võlakoormuse, riiginõuete ja kinnisvaraturu arenguga seotud haavatavust. Selleks et finantssüsteemi usaldusväärsust veelgi suurendada, peaksid riiklikud pädevad asutused jätkama järelevalvetavade tugevdamist, sealhulgas rakendades rahvusvaheliste ja Euroopa asutuste asjakohaseid soovitusi ning tehes järelevalvekolleegiumide raames tihedat koostööd teiste ELi järelevalveasutustega.

Tööturutingimused on enamikus vaatlusalustes riikides jäänud pingeliseks. Ehkki töötuse määr on viimastel aastatel mõnevõrra tõusnud, püsib see ajalooliselt madala taseme lähedal ja kõikides riikides (v.a Rootsi) euroala keskmisest allpool (joonise 3.14 osa a). Mitmes tööturusegmendis on endiselt tööjõupuudus, mis avaldab palkadele jätkuvalt tõususurvet. Samal ajal on tööjõupakkumise ebapiisavust osaliselt leevendanud suurenev rände netosissevool, sealhulgas kolmandatest riikidest pärit töötajate ja Ukraina pagulaste saabumine. Sellest hoolimata on ebasoodsad demograafilised suundumused endiselt struktuurseks probleemiks, sest tööealine elanikkond väheneb endiselt mitmes Kesk- ja Ida-Euroopa riigis, mis on tingitud rahvastiku vananemisest ja varasemast väljarändest (joonise 3.14 osa b). Muude struktuursete probleemide hulka kuuluvad suhteliselt vähene tööturul osalemine mõnes riigis ja püsiv oskuste mittevastavus tööturu vajadustele. Keskpikas perspektiivis kujutavad demograafilised takistused ja tööturu struktuursed piirangud endast peamist väljakutset edasisele reaalsele lähenemisele euroalaga.

Joonis 3.14.

Tööturunäitajad

a) Töötuse määr	b) Tööealine elanikkond
(protsentides tööjõust)	(muutus protsentides)

Üks oluline tegur majandusliku lõimumise ja lähenemise hindamisel on institutsioonilise keskkonna tugevus. Tugevam juhtimine ja institutsioonide kvaliteet on seotud ettevõtluskeskkonna parandamise, tõhusama avaliku halduse, suurema läbipaistvuse ja vastutuse, tugevama õigusriigi ning parema digitaalse ja haldussuutlikkusega. Enamikus vaatlusalustes riikides aitaks institutsioonilise kvaliteedi edasine täiustamine kõrvaldada jäikust ja takistusi tootmistegurite tõhusal jaotamisel, tugevdades seeläbi potentsiaalset majanduskasvu. Tugevam institutsiooniline raamistik võib tootlikkust ja potentsiaalset toodangut suurendades toetada ka võla jätkusuutlikkust ja hõlbustada poliitikameetmete tõhusat rakendamist.

Institutsioonide parem kvaliteet ja juhtimine võivad tuua olulist majanduslikku kasu, eriti Ungaris ja Rumeenias. Nende valdkondade tugevdamine võib parandada majanduslikku vastupanuvõimet ja toetada lähenemise jätkusuutlikkust. Ehkki sellistes valdkondades nagu õigusriik, õigusaktide kvaliteet ja korruptsiooni kontrollimine esineb endiselt probleeme, on mõni riik teinud aja jooksul stabiilselt edusamme (joonis 3.15).^[155] Rumeenia ja Ungari saavad institutsiooniliste probleemide lahendamiseks keskenduda oma taaste- ja vastupidavuskavades sätestatud reformide ja vahe-eesmärkide tulemuslikule rakendamisele. See töö on juhtimisraamistike tugevdamisel ja õigusriigi edendamisel keskse tähtsusega.

Joonis 3.15.

ELi riigid institutsioonide kvaliteedi alusel

a) Ülemaailmsed valitsemistavade näitajad	b) Korruptsiooni tajumise indeks
(indeks; x-telg: tase 2000. aastal; y-telg: tase 2024. aastal)	(indeks; x-telg: tase 1999. aastal; y-telg: tase 2025. aastal)

Ulatuslikud struktuurireformid toetaksid lähenemisprotsessi, tugevdades potentsiaalset majanduskasvu ja konkurentsivõimet. Institutsioonide kvaliteedi ja juhtimise parandamine ning ettevõtluskeskkonna tugevdamine koos ELi rahastatavate investeerimis- ja reformiprogrammide tõhusama rakendamisega toetaks tootlikkuse kasvu. Sellega seoses aitaks riigiettevõtete juhtimise ja tõhususe tugevdamine ning konkurentsi suurendamine reguleeritud ja võrgusektorites, sealhulgas energia- ja transpordisektoris, vähendada turule sisenemise tõkkeid, parandada ressursside jaotamist ja soodustada erainvesteeringuid, toetades seeläbi kestlikku lähenemist.

4 Riikide kokkuvõtted

4.1 Tšehhi

2026. aasta mais oli Tšehhi 12 kuu keskmine ÜTHI-inflatsioonimäär 1,9%, st hinnastabiilsuse kriteeriumi 2,7% kontrollväärtusest tunduvalt madalam. Eeldatavasti kerkib see määr lähikuudel järk-järgult, mis on tingitud peamiselt kõrgematest toormehindadest ja Lähis-Ida sõjaga seotud kasvavast inflatsioonisurvest. Samal ajal püsivad tööturutingimused leevenemise märkidest hoolimata pingelised ja kiire palgakasv soodustab inflatsioonisurvet. SKP elaniku kohta ja hinnatase jäävad alla euroala keskmise, kuigi need on võrreldes teiste vaatlusaluste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega suhteliselt kõrged. Kui nominaalse vahetuskursi kallinemine seda ei tasakaalusta, võib elaniku kohta arvestatava SKP ja hinnataseme edasine järelejõudmise protsess põhjustada euroalaga võrreldes positiivseid inflatsioonierinevusi, eriti kui sellega kaasneb laenukulu ja varahindade jätkusuutmatu areng.

Nõukogu ei ole praegu teinud Tšehhi suhtes otsust ülemäärase eelarvepuudujäägi olemasolu kohta. Tšehhi valitsemissektori eelarvepuudujääk oli 2025. aastal 2,1% SKPst, st 3% kontrollväärtusest väiksem, ja selle võla suhe SKPsse oli 44,3% ehk kontrollväärtusest (60%) väiksem.

Kaheaastase vaatlusperioodi jooksul 18. juunist 2024 kuni 17. juunini 2026 ei osalenud Tšehhi kroon ERM IIs, vaid vääringuga kaubeldi paindliku vahetuskursi süsteemis. Vaatlusperioodi jooksul kõikus Tšehhi krooni keskmine vahetuskurss euro suhtes suhteliselt suurel määral. 17. juunil 2026 oli krooni vahetuskurss euro suhtes 24,147 ehk 2,5% tugevam kui 2024. aasta juunis keskmiselt.

2025. aasta juunist 2026. aasta maini väldanud vaatlusperioodil olid Tšehhi pikaajalised intressimäärad keskmiselt 4,5% ja seega madalamad kui intressimäära lähenemiskriteeriumi 5,1% kontrollväärtus. Tšehhi pikaajaliste intressimäärade ja euroala (SKPga kaalutud) intressimäärade vahe kasvas mõningal määral, olles vaatlusperioodi lõpus 1,4 protsendipunkti. Tšehhi kapitaliturud on väiksemad ja palju vähem arenenud kui euroala turud.

Tšehhi õigusaktid ei vasta kõigile keskpanga sõltumatuse, laenukeelu ja eurosüsteemiga õigusliku lõimumise nõuetele. Tšehhi on Euroopa Liidu liikmesriik, mille suhtes on kehtestatud erand, ning ta peab seetõttu täitma kõiki aluslepingu artiklis 131 sätestatud kohandamisnõudeid.

4.2 Ungari

2026. aasta mais oli Ungari 12 kuu keskmine ÜTHI-inflatsioonimäär 3,3%, st tunduvalt kõrgem kui hinnastabiilsuse kriteeriumi 2,7 kontrollväärtus. Eeldatavasti kerkib see määr lähikuudel järk-järgult, mis on tingitud peamiselt kõrgematest toormehindadest ja Lähis-Ida sõjaga seotud kasvavast inflatsioonisurvest. Samal ajal püsivad tööturutingimused leevenemise märkidest hoolimata pingelised ja sealjuures on jõuline palgakasv osaliselt tingitud avaliku sektori palkade ja miinimumpalga tõusust. Ungari inflatsiooni lähenemise pikemaajaline jätkusuutlikkus valmistab muret. Kui nominaalse vahetuskursi kallinemine seda ei tasakaalusta, võib elaniku kohta arvestatava SKP ja hinnataseme edasine järelejõudmise protsess põhjustada euroalaga võrreldes positiivseid inflatsioonierinevusi, eriti kui sellega kaasneb laenukulu ja varahindade jätkusuutmatu areng.

Ungari suhtes on alates 2024. aastast kohaldatud ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust. Ungari valitsemissektori eelarvepuudujääk oli 2025. aastal 4,7% SKPst, st 3% kontrollväärusest tunduvalt suurem, ja selle võla suhe SKPsse oli 74,6% ehk üle kontrollväärtuse (60%). Ungari peaks kõrvaldama ülemäärase eelarvepuudujäägi 2026. aastaks. 2026. aasta juunis peatas Euroopa Komisjon Ungari ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse ajutiselt.

Kaheaastase vaatlusperioodi jooksul 18. juunist 2024 kuni 17. juunini 2026 ei osalenud Ungari forint ERM IIs, vaid vääringuga kaubeldi paindliku vahetuskursi süsteemis. Vaatlusperioodil kõikus Ungari forinti keskmine vahetuskurss euro suhtes suhteliselt suurel määral. 17. juunil 2026 oli forinti vahetuskurss euro suhtes 349,68, st 11,4% kõrgem kui 2024. aasta juunis keskmiselt. Ungari keskpank sõlmis 2020. aasta juunis EKPga tagasiostutehingute kokkuleppe, mille alusel sai ta laenata kuni 4 miljardit eurot kvaliteetsete eurodes nomineeritud tagatiste vastu, et pakkuda Ungari finantsasutustele eurodes likviidsust. See leping jäi vaatlusperioodi jooksul kehtima, kuna seda pikendati 2025. aasta jaanuaris taas kaheks aastaks.

2025. aasta juunist 2026. aasta maini väldanud vaatlusperioodil olid Ungari pikaajalised intressimäärad keskmiselt 6,7% ja seega kõrgemad kui intressimäära lähenemiskriteeriumi 5,1% kontrollväärtus. Ungari pikaajaliste intressimäärade ja euroala (SKPga kaalutud) intressimäärade vahe vähenes oluliselt, olles vaatlusperioodi lõpus 2,2 protsendipunkti. Ungari kapitaliturud on väiksemad ja palju vähem arenenud kui euroala turud.

Ungari õigusaktid ei vasta kõigile keskpanga sõltumatuse ja laenukeelu, euro ühtse kirjapildi ning eurosüsteemiga õigusliku lõimumise nõuetele. Ungari on Euroopa Liidu liikmesriik, mille puhul on kehtestatud erand, ning ta peab seetõttu täitma kõiki aluslepingu artiklis 131 sätestatud kohandamisnõudeid.

4.3 Poola

2026. aasta mais oli Poola 12 kuu keskmine ÜTHI-inflatsioonimäär 2,9%, st kõrgem kui hinnastabiilsuse kriteeriumi 2,7% kontrollväärtus. Eeldatavasti kerkib see määr lähikuudel järk-järgult, mis on tingitud peamiselt kõrgematest toormehindadest ja Lähis-Ida sõjaga seotud kasvavast inflatsioonisurvest. Samal ajal avaldavad tööturu pingelised tingimused leevenemisest hoolimata ka edaspidi inflatsioonile tõususurvet. Kui nominaalse vahetuskursi kallinemine seda ei tasakaalusta, võib elaniku kohta arvestatava SKP ja hinnataseme edasine järelejõudmise protsess põhjustada euroalaga võrreldes positiivseid inflatsioonierinevusi, eriti kui sellega kaasneb laenukulu ja varahindade jätkusuutmatu areng.

Poola suhtes on alates 2024. aastast kohaldatud ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust. Poola valitsemissektori eelarvepuudujääk oli 2025. aastal 7,3% SKPst, st 3% kontrollväärusest tunduvalt suurem, ja selle võla suhe SKPsse oli 59,7% ehk kontrollväärtusest (60%) väiksem. Poola peaks ülemäärase eelarvepuudujäägi kõrvaldama 2028. aastaks. 2026. aasta juunis peatas Euroopa Komisjon Poola ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse ajutiselt.

Kaheaastase vaatlusperioodi jooksul 18. juunist 2024 kuni 17. juunini 2026 ei osalenud Poola zlott ERM IIs, vaid vääringuga kaubeldi paindliku vahetuskursi süsteemis. Vaatlusperioodil kõikus Poola zloti keskmine vahetuskurss euro suhtes suhteliselt suurel määral. 17. juunil 2026 oli zloti vahetuskurss euro suhtes 4,241, st 1,9% kõrgem kui 2024. aasta juunis keskmiselt.

2025. aasta juunist 2026. aasta maini väldanud vaatlusperioodil olid Poola pikaajalised intressimäärad keskmiselt 5,4% ja seega kõrgemad kui intressimäära lähenemiskriteeriumi 5,1% kontrollväärtus. Poola pikaajaliste intressimäärade ja euroala (SKPga kaalutud) intressimäärade vahe vähenes ja oli vaatlusperioodi lõpus 2,3 protsendipunkti. Poola kapitaliturud on väiksemad ja palju vähem arenenud kui euroala turud.

Poola õigusaktid ei vasta kõigile keskpanga sõltumatuse, konfidentsiaalsuse, laenukeelu ja eurosüsteemiga õigusliku lõimumise nõuetele. Poola on Euroopa Liidu liikmesriik, mille puhul on kehtestatud erand, ning ta peab seetõttu täitma kõiki aluslepingu artiklis 131 sätestatud kohandamisnõudeid.

4.4 Rumeenia

2026. aasta mais oli Rumeenia 12 kuu keskmine ÜTHI-inflatsioonimäär 8,4%, st tunduvalt kõrgem hinnastabiilsuse kriteeriumi 2,7% kontrollväärtusest. Eeldatavasti kerkib see määr lähikuudel järk-järgult, mis on tingitud peamiselt kõrgematest toormehindadest ja Lähis-Ida sõjaga seotud kasvavast inflatsioonisurvest. Samal ajal avaldavad 2025. aasta kaudsete maksude ja kodumaise elektrihinna tõusust tulenev soodne baasefekt koos nõrga eratarbimisega lähiajal tõenäoliselt inflatsioonimäära langetavat mõju. Rumeenia inflatsiooni lähenemise pikemaajaline jätkusuutlikkus valmistab muret. Kui nominaalse vahetuskursi kallinemine seda ei tasakaalusta, võib elaniku kohta arvestatava SKP ja hinnataseme edasine järelejõudmise protsess põhjustada euroalaga võrreldes positiivseid inflatsioonierinevusi, eriti kui sellega kaasneb laenukulu ja varahindade jätkusuutmatu areng.

Rumeenia suhtes on alates 2020. aastast kohaldatud ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust. Rumeenia valitsemissektori eelarvepuudujääk oli 2025. aastal 7,9% SKPst, st 3% kontrollväärusest tunduvalt suurem, ja selle võla suhe SKPsse oli 59,3% ehk kontrollväärtusest (60%) väiksem. Rumeenia peaks kõrvaldama ülemäärase eelarvepuudujäägi 2030. aastaks. 2026. aasta juunis peatas Euroopa Komisjon Rumeenia ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse ajutiselt.

18. juunist 2024 kuni 17. juunini 2026 kestnud vaatlusperioodi jooksul ei osalenud Rumeenia leu ERM IIs. Vääringuga kaubeldi paindliku vahetuskursi süsteemis juhitava ujuvkursi alusel. Vaatlusperioodil kõikus Rumeenia leu keskmine vahetuskurss euro suhtes vähesel määral. 17. juunil 2026 oli see 5,232 leud euro kohta, st 5,1% nõrgem kui 2024. aasta juunis keskmiselt. Rumeenia keskpank sõlmis 2020. aasta juunis EKPga tagasiostutehingute kokkuleppe, mille alusel võis ta laenata kuni 4,5 miljardit eurot kvaliteetsete eurodes nomineeritud tagatiste vastu, et pakkuda Rumeenia finantsasutustele eurodes likviidsust. See leping jäi vaatlusperioodi jooksul kehtima, kuna seda pikendati 2025. aasta jaanuaris taas kaheks aastaks.

2025. aasta juunist 2026. aasta maini väldanud vaatlusperioodil olid Rumeenia pikaajalised intressimäärad keskmiselt 6,7% ja seega kõrgemad kui intressimäära lähenemiskriteeriumi 5,1% kontrollväärtus. Rumeenia pikaajaliste intressimäärade ja euroala (SKPga kaalutud) intressimäärade vahe vähenes pisut, olles vaatlusperioodi lõpus 2,7 protsendipunkti. Rumeenia kapitaliturud on palju väiksemad kui euroala omad ja endiselt vähe arenenud.

Rumeenia õigusaktid ei vasta kõigile keskpanga sõltumatuse, laenukeelu ja eurosüsteemiga õigusliku lõimumise nõuetele. Rumeenia on Euroopa Liidu liikmesriik, mille puhul on kehtestatud erand, ning ta peab seetõttu täitma kõiki aluslepingu artiklis 131 sätestatud kohandamisnõudeid.

4.5 Rootsi

2026. aasta mais oli Rootsi 12 kuu keskmine ÜTHI-inflatsioonimäär 2,2%, st madalam kui hinnastabiilsuse kriteeriumi 2,7% kontrollväärtus. See määr peaks lähikuudel järk-järgult langema, mis kajastab peamiselt toiduainete madalamat käibemaksu ja vahetuskursi kallinemise mõju edasikandumist 2025. aastal. Tõenäoliselt tasakaalustavad seda langust siiski osaliselt kõrgemad toormehinnad ja Lähis-Ida sõjast tingitud kasvav inflatsioonisurve. Inflatsioon peaks Rootsis jääma 2026. ja 2027. aastal allapoole Rootsi keskpanga eesmärki. Edaspidi peaks Rootsi rahapoliitika ja stabiilsusele orienteeritud institutsiooniline raamistik jätkuvalt toetama hinnastabiilsuse saavutamist.

Nõukogu ei ole praegu teinud Rootsi suhtes otsust ülemäärase eelarvepuudujäägi olemasolu kohta. Rootsi valitsemissektori eelarvepuudujääk oli 2025. aastal 1,3% SKPst, st 3% kontrollväärusest tunduvalt väiksem, ja selle võla suhe SKPsse oli 35,1% ehk kontrollväärtusest (60%) tunduvalt väiksem.

Kaheaastase vaatlusperioodi jooksul 18. juunist 2024 kuni 17. juunini 2026 ei osalenud Rootsi kroon ERM IIs, vaid vääringuga kaubeldi paindliku vahetuskursi süsteemis. Kahe aasta jooksul kõikus Rootsi krooni keskmine vahetuskurss euro suhtes suurel määral. 17. juunil 2026 oli krooni vahetuskurss euro suhtes 10,891, st 3,5% kõrgem kui 2024. aasta juunis keskmiselt. EKP ja Rootsi keskpanga vahel kehtis vaatlusperioodil vahetustehingute kokkulepe kuni kümne miljardi euro laenamiseks Rootsi kroonide eest, mis sõlmiti 20. detsembril 2007.

2025. aasta juunist 2026. aasta maini väldanud vaatlusperioodil olid Rootsi pikaajalised intressimäärad keskmiselt 2,6% ja jäid seega tunduvalt madalamaks kui intressimäära lähenemiskriteeriumi 5,1% kontrollväärtus. Rootsi pikaajaliste intressimäärade ja euroala intressimäärade vahe kasvas väga vähe, olles vaatlusperioodi lõpus –0,7 protsendipunkti. Rootsi kapitaliturud on võrreldes euroala turgudega väga arenenud.

Rootsi õigusaktid ei vasta kõigile keskpanga sõltumatuse, laenukeelu ja eurosüsteemiga õigusliku lõimumise nõuetele. Rootsi on Euroopa Liidu liikmesriik, mille suhtes on kehtestatud erand, ning ta peab seetõttu täitma kõiki aluslepingu artiklis 131 sätestatud kohandamisnõudeid. Aluslepingu kohaselt on Rootsi alates 1. juunist 1998 olnud kohustatud võtma vastu riiklikud õigusaktid õiguslikuks lõimumiseks eurosüsteemiga.

Tänuavaldused
Selle lähenemisaruande koordineeris ja koostas EKP majanduse peadirektoraat ning selles on kasutatud teiste EKP tegevusharude, eelkõige õigusteenuste, rahapoliitika ja statistika peadirektoraatide sisendandmeid, märkusi ja ettepanekuid. Oleme väga tänulikud ELi liikmesriikide keskpankade ja eelkõige 2026. aasta juuni lähenemisaruande toimetajate rühma liikmete märkuste eest. EKP üldnõukogu kiitis lähenemisaruande heaks 19. juunil 2026. Majandust käsitlevad osad koostasid Ursel Baumann, Martin Bijsterbosch, Alexandra Olivia Coldea, Matteo Falagiarda, Michael Fidora, Christine Gartner, Nadine Leiner-Killinger, Christiane Nickel, Steffen Osterloh, Philipp Rother, Gábor Vincze, Giovanni Vitale ja Caroline Willeke. Täiendava panuse andsid Ginevra Aguiari, Miguel Ampudia, Ana Bairrao, Klára Bakk Simon, Nicolai Benalal, Othman Bouabdallah, Francesco Chiacchio, Livia Chitu, Roberta De Stefani, Virginia Di Nino, Martin Eiglsperger, Patrick Grussenmeyer, Stephan Haroutunian, Jürgen Herr, Stanimira Kosekova, Dimitrios Laskos, Elena Lourenço, Christophe Madaschi, Silvia Márquez Thibaut, Antonio Moreno, Ralica Müller, Carolin Nerlich, Jerzy Niemczyk, Hans Olsson, Elvira Rosati ja Martina Viggiano. Õiguslikud osad koostasid Axel-Johannes Korb, Christian Kroppenstedt ja Chiara Zilioli. Täiendava panuse andsid David Baez Seara, Alina Grosu, Karen Kaiser, Justyna Kurzela, Simona Lambrinoc, Sarah Levy, Fabian von Lindeiner, Margot Littlefair ja Marta Szablewska.