Mida peab riik tegema selleks, et ühineda euroalaga?

23. mai 2018

Esmalt peab riik kuuluma Euroopa Liitu – euro kasutuselevõtmine on ELi liikmesuse tähtis etapp.

Euro võeti kasutusele 1. jaanuaril 1999 ja see on nüüdseks asendanud 28st ELi liikmesriigist 19 riigi vääringud. Ühisraha on seaduslik maksevahend 340 miljonile ELi elanikule, kes saavad piiriülesel töötamisel ja reisimisel kasu stabiilsena püsivatest hindadest. Euroopa Liidu toimimise lepingu (alusleping) järgi on üheksast ELi liikmesriigist seitse – Taanil ja Ühendkuningriigil on eristaatus – kohustatud euro kasutusele võtma, mis tähendab, et nad peavad püüdma täita lähenemiskriteeriumeid. Mis on lähenemiskriteeriumid?

Alusleping näeb ette, et liikmesriigid peavad enne euroalaga ühinemist saavutama püsiva majandusliku lähenemise kõrge taseme. See tähendab, et nende majandused peavad suutma sammu pidada euroala riikidega. Majandusliku lähenemise hindamisel mõõdetakse edusamme järgmistes valdkondades:

  • hindade areng, st inflatsioon,
  • eelarve tasakaal ja valitsussektori võlakoormus,
  • vahetuskursid,
  • pikaajalised intressimäärad.

Lisaks võetakse arvesse muid majandusliku lõimumise ja lähenemise seisukohalt olulisi tegureid, näiteks riigi institutsioonilise keskkonna tugevust.

Lähenemine peab olema jätkusuutlik. Seega ei piisa majandusliku lähenemise kriteeriumite täitmisest vaid ühel kindlal ajahetkel – neid tuleb täita kestvalt. See on ühisraha kasutavate riikide jaoks väga oluline. Nad peavad tagama oma majanduse vastupidavuse, et rahaliit saaks toimida tõrgeteta ja kõik liikmesriigid saaksid kasu rahapoliitilisest stabiilsusest.

Peale selle on sätestatud õigusnõuded, näiteks peavad riikide õigusaktid olema vastavuses aluslepingute ning eelkõige Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirjaga.

Majandusliku lähenemise kriteeriumid

Hindade areng

Hindade areng ehk inflatsioon kajastab muutusi kaupade ja teenuste hindades teatava aja jooksul. Majanduse toimimise ja majandusliku heaolu seisukohalt on oluline, et hinnad ei tõuseks liiga kiiresti, vaid oleksid pigem stabiilsed ja muutuksid aja jooksul ainult järk-järgult. Kui hinnad püsivad stabiilsena, säilivad ka raha väärtus ja inimeste ostujõud. Üldisemalt tähendab see, et raha täidab oma põhifunktsiooni ehk on stabiilne maksevahend ja väärtuse säilitaja.

Riik täidab hinnastabiilsuse kriteeriumit, kui tema keskmine inflatsioonimäär vaadelduna ühe aasta kestel ei ületa rohkem kui 1,5 protsendipunkti võrra kolme kõige paremaid tulemusi saavutava liikmesriigi inflatsioonimäära.

Eelarve tasakaalu ja valitsussektori võlakoormuse areng

Aluslepingu kohaselt loetakse liikmesriigi üldine finantsolukord jätkusuutlikuks kahe kriteeriumi alusel:

  • valitsussektori kulud ei ületa tulusid liiga suurel määral (st aastane eelarvepuudujääk ei ole suurem kui 3% SKPst),
  • valitsussektori koguvõlg ei ole suurem kui 60% SKPst.

Nende kriteeriumite eesmärk on tagada riigi rahanduse jätkusuutlikkus ja valitsuse suutlikkus hallata oma võlakoormust. Samal ajal pakub alusleping nende kahe kriteeriumiga seoses siiski mõningat paindlikkust ja lõpliku hinnangu annab ECOFINi nõukogu, kuhu kuuluvad ELi liikmesriikide majandus- ja rahandusministrid.

Vahetuskursi areng

Riik peab säilitama oma vääringu stabiilse vahetuskursi. See on oluline ettevõtete ja eraisikute jaoks, kes saavad teha tulevikuplaane, olles kindlad, et ekspordi- ja impordihinnad püsivad stabiilsed.

Vahetuskursi stabiilsuse hindamisel analüüsitakse, kas riigi vääringu vahetuskurss on püsinud Euroopa vahetuskursimehhanismi (ERM2) kehtestatud kõikumisvahemike piires vähemalt kahe aasta jooksul enne hindamist, ilma et oleks toimunud vääringu devalveerimist euro suhtes.

Pikaajaliste intressimäärade areng

Vaadelduna ühe aasta kestel enne hindamist ei tohi riigi pikaajaline intressimäär ületada rohkem kui 2 protsendipunkti võrra kolme kõige paremaid tulemusi saavutava liikmesriigi määra. Intressimäära mõõdetakse pikaajaliste riigi võlakirjade või nendega võrreldavate väärtpaberite alusel. See kriteerium näitab riigi lähenemise kestvust ja jätkusuutlikkust.

Kes hindab ELi liikmesriigi valmisolekut euro kasutuselevõtuks?

EKP ja Euroopa Komisjon annavad vähemalt kord iga kahe aasta jooksul või sellise liikmesriigi taotlusel, kes ei ole veel eurot kasutusele võtnud, Euroopa Liidu Nõukogule aru edusammudest, mida euroalavälised liikmesriigid on teinud Maastrichti lepingus sätestatud lähenemiskriteeriumite täitmisel. Neid aruandeid nimetatakse lähenemisaruanneteks.

Lähenemisaruannete täielik loetelu

Peale lähenemisaruande koostamise jälgivad nii EKP kui ka Euroopa Komisjon korrapäraselt riikide edusamme kogu vaatlusaluse aasta vältel.

Lõpliku otsuse selle kohta, kas liikmesriik võib euro kasutusele võtta, teeb Euroopa Liidu Nõukogu. Kõikide ELi riikide esindajad võtavad vastu otsuse Euroopa Komisjoni ettepaneku alusel ja pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga.