Sõnavõtud lahkumisüritusel

EKP president Jean-Claude Trichet’ kõne 19. oktoobril 2011 Maini-äärses Frankfurdis

Sehr geehrte Frau Bundeskanzlerin,

austatud Euroopa Parlamendi president,

Euroopa Ülemkogu eesistuja,

Euroopa Komisjoni president,

eurogrupi eesistuja,

lugupeetud president Giscard d’Estaing,

lugupeetud kantsler Helmut Schmidt,

ministrid, ekstsellentsid, keskpankade presidendid,

EKP töötajad,

daamid ja härrad!

Euroopa Keskpanga asutamisest on möödunud üle kolmeteistkümne aasta ja euro kasutuselevõtust peaaegu kolmteist aastat. Nüüd, mil mu ametiaeg EKP presidendina hakkab läbi saama, tunnen – ja kogu kaheksa-aastase ametiaja jooksul olen tundnud –, kui suur on Euroopa demokraatlike riikide usaldus EKP suhtes. Oma peamise ülesande – säilitada hinnastabiilsus – ja oma sõltumatuse selle ülesande täitmisel oleme saanud erinevatest rahvustest koosnevate ja erinevate vaadetega Euroopa rahvastelt.

Oma ülesannet täites austame liikmesriikide demokraatlikku tahet.

Mina ja minu viis kolleegi juhatuses ja kakskümmend kaks kolleegi nõukogus peame ning pühendunud EKP töötajad peavad ellu viima Euroopa rahvaste pikaajalise ja ambitsioonika idee.

Ühisraha on väga vana idee, mille juured ulatuvad sügavale ajalukku. Ma ei hakkaks rääkima kaugetest Rooma impeeriumi või karolingide keisririigi aegadest, ent juba näiteks kuus sajandit tagasi tegi Böömimaa valitseja Georg von Podebrad üleskutse võtta kasutusele Euroopa ühisraha.

Ammu enne Werneri aruande avaldamist nelikümmend aastat tagasi kutsusid kõigi Euroopa rahvaste suured mõtlejad üles ühtsusele, mille väljenduseks pidid saama ühisturg, ühine majandus ja ühisraha. Need ajaloolised juured aitavad mõista euro kui uue vääringu saavutusi, euroala praeguseid probleeme ning Euroopa majandus- ja rahaliidu tulevikku.

Euro kui vääringu saavutusi tuleb hinnata lähtuvalt selle põhifunktsioonist. Peaaegu kolmeteistkümne aasta jooksul ja mitmetele üleilmsetele majandus- ja finantsvapustustele vaatamata on keskmine aastainflatsioon olnud 332 miljoni kaaskodaniku jaoks 2,0%. Hoolimata nafta- ja toorainehindade tõusust on tegu sellise pikkusega perioodi parima tulemusega, võrreldes mis tahes Euroopa suurriigiga viimase viiekümne aasta jooksul. Saksamaal on keskmine aastainflatsioon kolmeteistkümne aasta jooksul olnud 1,6%, mis on euroeelse ajaga võrreldes parem tulemus.

Sama tähtis on inflatsiooniootuste madal tase. EKP nõukogu on viimase kümne aasta jooksul pakkunud hinnatabiilsusele väga kindlat pidepunkti, mis vastab täielikult meie arusaamale, mille kohaselt inflatsioon peab olema alla 2%, kuid selle lähedal.

Euro kui kindel vääring on osutunud väga heaks väärtuse säilitajaks, millel on tugevad põhinäitajad.

Viimased kaheksa aastat võib jagada kaheks võrdse pikkusega perioodiks.

Esimesed neli aastat olid keerulised, ent keskpankuri jaoks siiski üsna tavapärased. EKP pidi tagama stabiilsuse pärast internetimulli lõhkemist ning kõrgete ja volatiilsete nafta- ja energiahindade tingimustes. Me nägime kurja vaeva, et säilitada eelarve juhtimine euroala riikides ajal, mil kolm suurimat riiki tahtsid nõrgendada stabiilsuse ja kasvu pakti. Nagu alati, pidime võtma vastutuse oma otsuste eest, sealhulgas intressimäärade tõstmise eest, mis ei olnud meelt mööda paljudele valitsustele, turuosalistele ega rahvusvahelistele finantsinstitutsioonidele. EKP on olnud sõltumatu ja jääb selleks ka edaspidi.

Neli aastat hiljem algas finants- ja majanduskriis.

See ei sarnane kriisidega, mida oleme kogenud viimase viiekümne aasta jooksul. See ei ole võrreldav esimese naftakriisiga, mis vallandus 1973. aastal, ega ka teise naftakriisiga, mis tekkis 1980. aastal. Tegu ei ole ka sündmusega, mille puhul võiks tõmmata paralleele 1980. aastate ja 1990. aastate alguse riigivõlakriisidega. Praegune kriis ei sarnane ka Aasia kriisiga ega 2000. aastate alguses lõhkenud internetimulliga.

2007. aasta augustist saadik oleme silmitsi sootuks uut laadi kriisiga. Tegu on üleilmse nähtusega, mille sarnast pole sisult ega ulatuselt täheldatud Teisest maailmasõjast saadik. Esmakordselt 66 aasta jooksul oli üleilmse kriisi epitsentriks arenenud riikide finantssüsteem.

Kriisi mõju reaalmajandusele võinuks võtta Suure Depressiooni mõõtmed, kui keskpangad ja muud ametivõimud ei oleks reageerinud kiiresti ja otsustavalt.

Sellest ajast saadik kui 9. augustil 2007 algasid finantsturgudel tormilised sündmused, on EKP nõukogu kohaldanud nn eralduspõhimõtet. Nõukogu eraldas standardsed meetmed – intressimäärad, mille eesmärgiks on tagada hinnastabiilsus keskmise pikkusega perspektiivis – mittestandardsetest meetmetest, mille ülesandeks on aidata taastada meie standardsete meetmete mõju parem ülekandumine turuhäirete ajal.

Kriisi ajal on suudetud tagada euro usaldusväärsus ja inflatsiooniootuste kindel fikseerimine järgmiseks kümneks aastaks. Põhjus seisneb selles, et tänu oma intressipoliitikale oleme jäänud kindlaks võetud suunale – hinnastabiilsusele –, ent samas oleme võtnud ka mittestandardseid meetmeid nagu likviidsuse täielik jaotus fikseeritud intressimääraga, tagatud võlakirjade ostmine ning väärtpaberituruprogramm. Rõhutan veelkord, et kõik nõukogu otsused on tehtud täiesti sõltumatult.

Kriisi vallandumisest saadik olen võrreldnud keskpankadelt oodatavat käitumist kahe tuntud eetilise voorusega, mille Max Weber pakkus välja sadakond aastat tagasi. Nendeks on veendumuseetika ja vastutuseetika.

Pakkusin välja analoogia, mille kohaselt standardsed meetmed võrduvad veendumuseetikaga ja mittestandardsed meetmed vastutuseetikaga. Samavõrd tähtis on säilitada kavatsuse ja tegutsemise ning tegutsemise ja tagajärgede vaheline terviklikkus. Eralduspõhimõte võimaldab säilitada mõlema paari terviklikkuse.

Max Weber ütles: „Das bedeutet nicht, dass eine Gesinnungsethik gleichzusetzen ist mit Verantwortungslosigkeit oder dass eine Verantwortungsethik gleichzusetzen ist mit prinzipienlosem Opportunismus […]. Die Gesinnungs- und die Verantwortungsethik sind keine Gegensätze, sondern ergänzen einander.” „See ei tähenda, et veendumuseetika võrduks vastutustundetusega või et vastutuseetika võrduks põhimõttelageda oportunismiga [...]. Veendumuseetika ja vastutuseetika ei ole vastandid. Nad täiendavad teineteist.”

Kriis on toonud esile kõigi suuremate arenenud riikide majandusnõrkused. Nende riikide keskmise pikkusega ja pikaajalised strateegiad on kahtluse alla seatud. Euroopa ja eelkõige euroala konsolideeritud põhinäitajad – eelkõige üldine eelarveseisund ning tasakaal sise- ja välismajanduse vahel – on olnud positiivsed. Ent riigiti vaadatuna seisneb majandus- ja rahaliidu peamine nõrkus majandusliidu ebapiisavas valitsemises, samas kui rahaliit on talle pandud ootusi täitnud.

Kriisi esimeseks õppetunniks on vajadus tugevdada majandusvalitsust. Nõukogu nimel olen korduvalt kutsunud üles astuma märkimisväärseid samme majandusvalitsuses. Äsja heaks kiidetud kuuest õigusaktist koosnev pakett on oluline samm. Seda, kas tegu on märkimisväärse edasiminekuga, näitab rakendamine. President Buzek, ma hindan otsustavust, mida Euroopa Parlament näitas üles ülemkoguga peetud arutelude käigus.

Nüüd on vaja täpsustada kriisijuhtimist kolmes mõõtmes: EFSFi võimekuse suurendamine finantstabiilsuse tagamiseks, tuginedes riikide veenvale eelarve- ja struktuuripoliitikale; Euroopa pankade bilansside tugevdamine; ning toimiva lahenduse leidmine Kreeka olukorrale keskmise pikkusega perspektiivis.

Sellega on väga kiire. Leian, et olukorra võtavad tabavalt kokku Jean Monnet’ kuulsad sõnad „Les hommes n’acceptent le changement que dans la nécessité et ils ne voient la nécessité que dans la crise” ehk „inimesed on võimelised aktsepteerima muutusi, kui nad on silmitsi vajadusega, ent vajadust mõistavad nad alles siis, kui kriis on käes”. Üleilmne kriis on tõepoolest käes. Minu lahkumine annab põhjust meenutada seda, mis oli ja on, aga ka võimaluse mõelda sellele, mis seisab ees.

Äsja oli meil võimalus kuulata kaht Euroopa Rahasüsteemi – eurooplaste ühisraha eelkäija – asutajat. Olen väga tänulik, et nad jagasid meiega oma kogemusi ja suuri teadmisi.

Tahaksin siinkohal väljendada mõningaid isiklikke seisukohti, mis ei kajasta tingimata EKP nõukogu omi. Pikas ajaloolises perspektiivis kutsutakse Euroopat üles lõpule viima majandus- ja rahaliidu rajamine. Sellel tulevasel majandus- ja rahaliidul on ühisturg, ühisraha ja ühine keskpank. Kas ettepanek lisada neile ka täitevvõim kõlab liialt julgena? Tegu ei pea tingimata olema rahandusministeeriumiga, mis haldab suurt föderaaleelarvet. Ent igal juhul peaks tegemist olema üksusega, millel on ülesanded vähemalt kolmes valdkonnas: esiteks jõuline järelevalve nii eelarve- kui ka konkurentsipoliitika üle koos volitusega teha erakorralistel asjaoludel otsuseid, mis on viivitamata kohaldatavad konkreetse riigi suhtes, mis seab euroala finantsstabiilsuse ohtu; teiseks kõik liidu lõimitud finantssektoriga seotud tavalised täitevvõimu volitused, mis kaasnevad finantsteenuste täieliku lõimumisega; kolmandaks liidu esindamine rahvusvahelistes finantsinstitutsioonides.

Jean Monnet on kirjutanud järgmist: „Personne ne peut encore dire aujourd’hui la forme qu’aura l’Europe que nous vivrons demain, car le changement qui naîtra du changement est imprévisible”. „Mitte keegi ei oska öelda, missuguseks kujuneb Euroopa institutsionaalne raamistik homme, sest tulevased muutused, mida kujundavad tänased muutused, on ettearvamatud.”

Usun, et tänased muutused, mille on esile kutsunud üleilmne kriis, on just sellised, mis Jean Monnet’ arvates peaksid tooma kaasa uue institutsionaalse raamistiku loomise.

Igatahes on tegu otsustega, mille võivad langetada üksnes meie riigid ja Euroopa rahvad, kelle ees me vastutust kanname.

Mida tulevik ka ei tooks, võite olla kindlad, et EKP nõukogu jääb truuks oma peamisele ülesandele ning et EKP ja eurosüsteem seisavad ka edaspidi stabiilsuse ja usalduse tagamise eest.

Ma soovin kõige paremat oma järeltulijale Mario Draghile, kes on viimastel aastatel toetanud EKP nõukogu oma teadmiste ja kogemustega. Ta on meie kõigiga koos teinud kollektiivseid otsuseid. Olen kindel, et tänu tema suurepärastele omadustele kujuneb tema ametiaeg Euroopa rahapoliitika meeskonna, sealhulgas juhatuse ja nõukogu eesotsas väga edukaks.

Lõpetuseks tahaksin tänada kõiki inimesi, kellega olen aastate jooksul töötanud Euroopa majandus- ja rahaliidu projekti kallal. Eelkõige tahaksin tänada oma EKP kolleege ning praeguse ja endise juhatuse, nõukogu ja üldnõukogu liikmeid. Ma tänan kõiki EKP töötajaid. Kõik töötajad on olnud täis otsustavust täita meie põhieesmärki. Nad on ära teeninud suure tänu oma pühendumuse, professionaalsuse ja väga suure vaeva eest.

Olevik nõuab viivitamatut tegutsemist. Tulevik nõuab arusaama sellest, kuhu oleme teel – suunataju.

Mis puutub viivitamatusse tegutsemisse, siis Goethelt pärineb tuntud ütlus: „Wissen ist nicht genug; wir müssen es anwenden. Wollen ist nicht genug; wir müssen es tun!”

„Teadmisest üksi ei piisa – me peame teadmisi rakendama. Tahtest üksi ei piisa – me peame tegutsema.” Ma arvan, et see kirjeldab väga tabavalt seda arusaama, millest Euroopa peaks edaspidi juhinduma.

Veel mõned sõnad suunataju kohta. Jean Monnet ütles tuleviku kohta järgmist: „Continuez, continuez, il n’y a pas pour les peuples d’Europe d’autre avenir que dans l’union”. „Jätkake, jätkake. Liiduta pole Euroopal tulevikku." Alcide De Gasperi on öelnud: „è la volontà politica di realizzare l'Unione che deve essere il fattore determinante, la forza di propulsione”. „Ülimaks teguriks on poliitiline tahe liit üles ehitada.”

Tänan tähelepanu eest!

Speaking engagements

Kontaktandmed