Makrotasandi usaldatavusjärelevalve poliitika strateegia

Makrotasandi usaldatavusjärelevalve poliitika peamine eesmärk on säilitada finantsstabiilsus. Seejuures suurendatakse finantssüsteemi vastupidavust ja piiratakse haavatavuste teket, et leevendada süsteemset riski ning tagada finantsteenuste jätkuvalt tõhus pakkumine reaalmajandusele.

Süsteemsete riskide ohjeldamine

Süsteemseid riske võivad põhjustada tõsised makromajanduslikud šokid, finantstasakaalustamatus (nagu ülemäärane laenukasv, finantsvõimendus ja lõpptähtaegade mittevastavus) ning mõjude ülekandumine.

Süsteemsete riskide ohjeldamiseks püütakse makrotasandi usaldatavusjärelevalve poliitika raames:

  • vältida välisteguritest ja turuhäiretest tingitud ülemääraseid riske, et muuta finantstsükkel sujuvamaks (ajaline mõõde);
  • tugevdada finantssektori vastupanuvõimet ja piirata negatiivsete mõjude ülekandumist (läbilõikeline mõõde);
  • toetada kogu süsteemi hõlmavat finantsregulatsiooni väljavaadet, millega luuakse turuosaliste jaoks õiged stiimulid (struktuurne mõõde).

Vahendid

Ühtse järelevalvemehhanismi määrusega antakse makrotasandi usaldatavusjärelevalve volitused nii riikide järelevalveasutustele kui ka EKP-le, kes jagavad seega vastutust makrotasandi usaldatavusjärelevalve poliitika eest (artikkel 5). Makrotasandi usaldatavusjärelevalve poliitika vahenditest võib eristada kolme rühma:

  • kapitalipõhised meetmed,
  • laenuvõtjaga seotud meetmed,
  • likviidsuspõhised meetmed.

Nende vahendite abil saab tugevdada finantssüsteemi vastupidavust, suurendades kapitali- ja likviidsuspuhvreid. Näiteks võib tuua globaalsete süsteemselt oluliste ja muude süsteemselt oluliste krediidiasutuste kapitalipuhvrid, likviidsuskattekordaja ja stabiilse netorahastamise kordaja. Süsteemsete riskide tsüklilise tekke ärahoidmiseks võivad riikide järelevalveasutused ja EKP kehtestada vastutsükliliste puhvrite nõudeid. Kui riigisisesed raamistikud võimaldavad, saavad riikide järelevalveasutused rakendada ka laenuvõtjaga seotud meetmeid, mis piiravad laenuandmist, eelkõige eluasemelaenude andmist üksiku laenuvõtja tasandil.

Seosed teiste poliitikavaldkondadega

Makrotasandi usaldatavusjärelevalve poliitikat ei saa vaadelda eraldi – nii mikro- kui ka makrotasandi usaldatavusjärelevalve ning rahapoliitilised meetmed on omavahel seotud.

Seosed rahapoliitikaga

Rahapoliitika ja makrotasandi usaldatavusjärelevalve poliitika on omavahel seotud peamiselt ühise ülekandekanali kaudu, milleks on finantssüsteem, eelkõige pangandussüsteem. Need kaks poliitikavaldkonda täiendavad üksteist, tagades nii hinna- kui ka finantsstabiilsuse.

Makrotasandi usaldatavusjärelevalve vahendeid saab kasutada valikuliselt ja suunatult, et piirata finantsstabiilsust ohustavaid riske isegi madala inflatsiooni keskkonnas. Euroala institutsiooniline struktuur võimaldab EKP-l saada täit kasu ühisest andmekogust ja järjepidevast analüütilisest raamistikust.

Seosed pangandusjärelevalvega

Mikrotasandi usaldatavusjärelevalve ja makrotasandi usaldatavusjärelevalve poliitika täiendavad üksteist erineva rõhuasetuse kaudu. Kui mikrotasandil suurendatakse üksikute krediidiasutuste vastupidavust, siis makrotasandil tugevdatakse vastupanuvõimet riskidele, mis ohustavad finantssüsteemi tervikuna.

Makrotasandi usaldatavusjärelevalve foorumi raames toimuvad korrapärased kohtumised EKP nõukogu ja järelevalvenõukogu vahel, et säiliks ühine arusaam finantssektori olukorrast.