Kõne EKP uue hoonekompleksi pidulikul avamisel

EKP presidendi Mario Draghi kõne,
Frankfurt am Main, 18. märts 2015

Kokkuvõte

EKP uus hoonekompleks on kui võrdkuju, mis näitab, mida võib saavutada Euroopa ühistöö tulemusel. Samas osutab see sümbolina vajadusele hoida alati kokku ning mitte üksteisest kaugeneda.

Kriis paneb proovile Euroopa ühtsuse. On neid – nagu paljud tänasedki meeleavaldajad –, kelle arvates on probleem selles, et Euroopa ei pinguta piisavalt. Teised, näiteks mitmel pool Euroopas tekkivad populistlikud parteid, leiavad, et Euroopa teeb liiga palju.

Vastus ei ole seega lõimumisest loobumises ega ka ebarealistlike integratsioonisihtide püstitamises. Meie eesmärgid peaksid olema ambitsioonikad ja nende saavutamise vahendid pragmaatilised. Tuleb leida tasakaal majandusliku lõimumise ehk tõhususe ja lõimumise poliitiliste aspektide ehk võrdsete võimaluste vahel. Paindlike turgude loomise ja bürokraatia vähendamise kõrval on reformikavas võrdselt suur tähtsus haridusel ja väljaõppevõimaluste pakkumisel.

Mida rohkem liigub majandusotsuste tegemine Euroopa tasandile, seda enam peab ka demokraatia liikuma samas suunas. Seepärast tuleb tugevdada Euroopa demokraatlikku legitiimsust ja selle kanaleid, sealhulgas Euroopa Parlamenti. Mõningasest formaalsest suveräänsusest loobudes võidetakse samas tegeliku suveräänsuse näol. Rahvas annab mandaadi euroala eest tervikuna vastutavatele institutsioonidele, kes suudavad tegeleda kiireloomuliste tööhõive- ja kasvuprobleemidega. Nii saavad inimesed oma igapäevaelu puudutavates küsimustes edaspidi senisest rohkem kaasa rääkida.

***

Austatud asepeaminister Al-Wazir,

austatud härra Peter Feldmann, Frankfurdi ülemlinnapea,

austatud härra Jean-Claude Trichet, EKP endine president,

lugupeetud EKP nõukogu endised ja praegused liikmed,

lugupeetud proua Petra Roth, Frankfurdi endine ülemlinnapea,

lugupeetud härra Friedrich von Metzler, Frankfurdi aukodanik,

austatud härra Salomon Korn, Frankfurdi juudi kogukonna esimees,

austatud härra Konrad Elsässer, Grossmarkthalle arhitektide perekonna esindaja,

austatud härra Wolf Prix, EKP uue hoonekompleksi peaarhitekt,

daamid ja härrad!

Mul on hea meel tervitada teid täna Euroopa Keskpanga uue peakorteri ametlikul avamisel.

Soov rajada EKP-le uus kodu sai alguse juba EKP loomisel. Sobiva ehituskrundi otsingud algasid 1998. aastal ning aastal 2001 leiti see Grossmarkthalle asukohas. Aasta hiljem kuulutati välja rahvusvaheline konkurss parima kavandi leidmiseks ning selle võitis Wolf Prix oma meeskonnaga. 2010. aastal pandi nurgakivi ning algasid ehitustööd. Paljud inimesed – mõned neist viibivad ka täna meie hulgas – on näinud selle aja jooksul väsimatult vaeva, et kavandist saaks tegelikkus. Tänan teid kõiki hindamatute jõupingutuste eest!

Meie ühisraha euro on muutunud Euroopa lõimumise kõige käegakatsutavamaks sümboliks – see moodustab osa Euroopast, mis on kättesaadav ja väärtuslik meie igaühe jaoks. Sellest hoonekompleksist kujuneb euro kodu, mis on aluseks EKP eesmärgile säilitada kõigi euroala kodanike huvides hinnastabiilsus.

See on kui võrdkuju, mis näitab, mida võib saavutada Euroopa ühistöö tulemusel. Samas osutab see sümbolina vajadusele hoida alati kokku ning mitte üksteisest kaugeneda.

EKP uus peakorter paikneb kohas, kus 1920. aastatel asus moodsas funktsionaalses hoones Frankfurdi puu- ja köögiviljade hulgimüügiturg. Suurel määral on see ehituse käigus säilinud ja uude struktuuri sulandatud. Aastatel 1941–1945 küüditati sellest paigast rohkem kui 10 000 Frankfurdist ja selle lähiümbrusest pärit juuti koonduslaagritesse. Hoone idatiivas paiknev mälestusmärk jääb meile ja järeltulevatele põlvkondadele meenutama tegusid, mida ei tohi kunagi unustada.

Sellest ajaloo dramaatilisest peatükist saadud kogemused kinnitavad, kui tähtis on säilitada lõimunud, demokraatlik ja rahumeelne Euroopa. Vahepeal on käidud pikk tee, kuid ühtki saavutust ei tohi pidada iseenesestmõistetavaks.

Euroopa ühtsus on sattunud löögi alla ning käes on keerulised ajad. Eurobaromeetri hiljutine uuring paljude riikide kodumajapidamiste toimetuleku kohta kriisiolukorras näitas, et kõigi vastajate sissetulekud on vähenenud ning enamik neist leidis, et elukvaliteet on kriisi algusest saati halvenenud.

ELi institutsioonina, kes on kogu kriisi vältel etendanud keskset osa, on EKP kerkinud olukorraga rahulolematute jaoks tähelepanu keskmesse. See ei pruugi olla õiglane – oleme ju tegutsenud eesmärgiga leevendada majandust tabanud šokkide mõju. Kogu euroala huve esindava keskpangana peame oma kodanike sõnumit siiski väga tähelepanelikult kuulama.

On neid – nagu paljud tänasedki meeleavaldajad –, kelle arvates on probleem selles, et Euroopa ei pinguta piisavalt. Nad soovivad näha Euroopa suuremat lõimumist ja riikide vahel rohkem rahanduslikku solidaarsust.

Teised – näiteks mitmel pool Euroopas tekkivad populistlikud parteid – leiavad, et Euroopa teeb liiga palju. Nende vastus on majandus uuesti natsionaliseerida ja taastada majanduslik sõltumatus.

Selline muudatuste soov on mulle mõistetav, kuid paraku ei paku kumbki stsenaarium praegusele olukorrale tegelikku lahendust.

Solidaarsuse põhimõte on Euroopa lõimumise keskmes ning kriisi ajal on riigid tõepoolest üksteist toetanud. Kuid euroala ei ole siiski poliitiline liit, kus mõned riigid kannavad pidevalt teiste kulusid.

On alati olnud selge, et iga riik suudab endaga ise toime tulla ja vastutab oma poliitika eest. Keeruline kohanduste aeg, millest mõned riigid on pidanud läbi tulema, on eelkõige nende enda seniste otsuste tagajärg.

Iseseisev toimetulek ei tähenda siiski üksijäämist. Majanduste taasnatsionaliseerimine ei paku samuti lahendust.

See ei muudaks midagi majandusprobleemides, millega Euroopa riigid praegu silmitsi seisavad – meie ühiskond vananeb ning kasvu saavutamiseks tuleb esmajoones suurendada tootlikkust. Ka ei paraneks kodanike majanduslik kindlustunne. Maailmas pole ühtegi riiki, kes kogeks majanduslikku õitsengut isoleeritud keskkonnas.

Ühtse turu loomine algatati just seetõttu, et eraldi tegutsedes ei suutnud Euroopa riigid luua üha avatumas maailmas piisavalt töökohti. See protsess jõudis välja rahaliiduni, sest – nagu näitas vahetuskursimehhanismi kriis 1990. aastate alguses – riigid mõistsid, et osalisest integreerumisest ei ole võimalik saada täit kasu. 2008. aastal alanud finants- ja riigivõlakriis üksnes kinnitasid seda tõsiasja.

Vastus ei ole seega lõimumisest loobumises ega ka ebarealistlike integratsioonisihtide püstitamises. Selle asemel tuleks liikuda täieliku rahaliidu poole valdkondades, kus see on vajalik ja võimalik. Meie eesmärgid peaksid olema ambitsioonikad ja nende saavutamise vahendid pragmaatilised.

Seda on juba kinnitanud kriisi ajal loodud solidaarsus- ja stabiilsusmehhanismid, samuti on märkimisväärseks saavutuseks pangandusliit. Nüüd on vaja teha edusamme muudes pooleliolevates valdkondades, keskendudes eelkõige majanduslikule ja institutsioonilisele lähenemisele.

Samas möönan, et meie liidu ees seisvaid küsimusi ei saa vaadelda üksnes majanduslikust perspektiivist. Ehkki majanduslik lõimumine aitab kokkuvõttes luua töökohti ja edendada majanduskasvu, ei paku see täit lahendust probleemile, mis tekitab rahulolematust euro ja Euroopa Liidu suhtes. Lisaks jääb jaotamise küsimus: kes sellest protsessist võidab ja kes kaotab?

Näiteks töötajate suurem liikuvus riikide vahel võib küll vähendada tööpuudust, kuid tekitada samal ajal sisserändega seotud kartusi ja ebakindlust madala kvalifikatsiooniga töötajate seas. Seni kaitstud sektori avamine võib alandada tarbijate kulusid, kuid tekitada selle töötajates kindlusetust tuleviku suhtes.

Seega kui soovime kujundada püsivat kindlustunnet Euroopa Liidu suhtes, tuleb leevendada pingeid ning leida tasakaal majandusliku lõimumise ehk tõhususe ja lõimumise poliitiliste aspektide ehk võrdsete võimaluste saavutamise vahel.

Tegu on keerulise küsimusega, kuid selle lahendus taandub siiski kvalifikatsioonile ja suutlikkusele.

Nii teoreetilised kui ka empiirilised uuringud näitavad, et hiljuti aset leidnud tehnoloogilised muutused on kvalifikatsioonipõhised. Teisisõnu on tootmistehnoloogias aset leidnud muudatuste tulemusel eelisolukorras oskustööjõud, kelle suhteline tööviljakus suureneb ja kelle järele ka nõudlus kasvab.

Seepärast tõhustab töötajate väljaõpe majandust ning loob uusi töövõimalusi. Samuti annab see võimalikult paljudele kodanikele võrdsed võimalused nendest pakkumistest kinni haarata.

Seetõttu peab reformikavas olema paindlike turgude loomise ja bürokraatia vähendamise kõrval võrdselt suur tähtsus ka haridusel ja väljaõppevõimalustel.

Kuid tasakaal lõimumisega seotud majanduslike ja poliitiliste aspektide vahel tuleb leida veel teiselgi viisil. Mida rohkem liigub majandusotsuste tegemine Euroopa tasandile, seda enam peab ka demokraatia liikuma samas suunas.

Mitte ainult seetõttu, et demokraatia on üks ELi põhiväärtusi, vaid seetõttu, et poliitikat ei saa teha ilma piisava esindatuse ja aruandekohustuseta. Korraga tuleb tugevdada nii majanduslikku kui ka poliitilist liitu, sealhulgas ka Euroopa demokraatlikku legitiimsust ja selle kanaleid, näiteks Euroopa Parlamenti.

Paratamatult muutub Euroopa demokraatia teistsuguseks. Üksiku liikmesriigi valijad võivad esialgu tunda, et nad saavad otsustes senisest vähem kaasa rääkida. Olen siiski veendunud, et mõningasest formaalsest suveräänsusest loobudes võidetakse samas tegeliku suveräänsuse näol. Seda on kinnitanud kogemused rahapoliitika valdkonnas.

Nii antakse euroala eest tervikuna vastutavatele institutsioonidele võimalus lahendada tööhõive ja majanduskasvuga seotud kiireloomulisi probleeme ning iga kodaniku hääl saab muuta tema elutingimusi tegelikult rohkem kui praegu.

Usun, et sel viisil suudame aidata neil, kes tunnevad end kõrvalejäetuna, kaasa arvatud paljudel sel nädalal Frankfurdis kogunevatel meeleavaldajatel, võtta osa lõimumisprotsessist, mis on pakkunud Euroopas nii palju hüvesid juba kolmele põlvkonnale.

Lubage mul kokkuvõtteks öelda, et see hoone on tänutäheks kõigile neile, kes on näinud vaeva selle teokssaamise nimel. See on Frankfurdi linna teetähiseks ja muljetavaldav uus kodu EKP-le, et ta saaks täita oma volitusi.

Kuid see on ka Euroopa lõimumise jõuline sümbol, mis meenutab meile, kust me oleme tulnud ja kuhu oleme jõudnud – meenutab meile hirmuäratavaid tagajärgi, mis võivad olla üksteisest kaugenemisel, ja tohutuid edusamme, mida võime saavutada, kui töötame üheskoos.

Seega ärgem lõhkugem seda, mille oleme juba saavutanud. Ärgem takerdugem minevikku, vaid toetugem saadud õppetundidele, et ühendada jõud ja luua tõeline liit, mis suudaks pakkuda vajalikku stabiilsust ja jõukust.

Keskpangana anname selles protsessis oma panuse, tagades ühisraha terviklikkuse ja usaldusväärsuse. Ühisraha on vastastikuse usalduse kõige käegakatsutavam sümbol. Nagu ütles EKP esimene president Wim Duisenberg 16 aastat tagasi euro kasutuselevõtmisel:

„Vääring on palju enamat kui pelgalt maksevahend... Vääring on osa inimeste identiteedist. See peegeldab nende ühisosa, nüüd ja tulevikus.”

Tänan tähelepanu eest!

Kontaktandmed