Korduma kippuvad küsimused ELi laienemise ning majandus- ja rahaliidu (EMU) kohta

Millised riigid on Euroopa Liiduga ühinenud pärast EKP asutamist 1998. aastal?
Tšehhi Vabariik, Eesti, Küpros, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinesid Euroopa Liiduga 1. mail 2004. Bulgaaria ja Rumeenia astusid ELi liikmeks 1. jaanuaril 2007 ning Horvaatia ühines 1. juulil 2013. Ametlikke kandidaatriike on praegu viis: Albaania, Põhja-Makedoonia, Montenegro, Serbia ja Türgi. Kõigi kandidaatriikide jaoks kehtivad samad liitumiskriteeriumid, mis määrati kindlaks 1993. aastal toimunud Kopenhaageni Euroopa Ülemkogul.
Kas pärast ELiga ühinemist võetakse uutes liikmesriikides automaatselt kasutusele euro?
Ei võeta. Eeldatakse, et riigid võtavad euro kasutusele pärast seda, kui nad on täitnud Maastrichti lähenemiskriteeriumid. Erinevalt Taanist ja Ühendkuningriigist puudub uutel ELi liikmesriikidel õigus ühisraha kasutuselevõtust loobuda.
Kas euro kasutuselevõtuks uutes liikmesriikides on kindel ajakava?
Vastavalt EKP nõukogu 2003. aasta 18. detsembri seisukohale ühinevate riikidega seotud vahetuskursiküsimuste kohta („Policy position of the Governing Council of the ECB on exchange rate issues relating to the acceding countries”) ei ole uutel liikmesriikidel euro kasutuselevõtmisel ette nähtud kindlat ajakava. Euro kasutuselevõtmiseks peavad nad saavutama püsiva majandusliku lähenemise kõrge taseme. Seda hindab ELi Nõukogu, lähtudes komisjoni ja EKP aruannetest kõnealuste riikide edukuse kohta Maastrichti lähenemiskriteeriumide täitmisel. Aruanded koostatakse vähemalt iga kahe aasta järel või kui seda taotleb liikmesriik, kes soovib euro kasutusele võtta.
Millised on lähenemiskriteeriumid?
Euro kasutuselevõtuks peavad liikmesriigid saavutama püsiva majandusliku lähenemise kõrge taseme. Seda hinnatakse lähenemiskriteeriumide alusel, mis on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 140 ning mida selgitatakse üksikasjalikumalt lepingule lisatud protokollis. Kriteeriumid hõlmavad järgmist:
  • Hindade stabiilsuse kõrge taseme saavutamine. See tähendab, et liikmesriigil on püsiva stabiilsustasemega hinnanäitajad ning keskmine inflatsioonimäär vaadelduna ühe aasta kestel enne kontrollimist ei ületa rohkem kui 1,5 protsendipunkti võrra kolme kõige paremaid tulemusi saavutava liikmesriigi määra;
  • Riigi rahanduse stabiilsus. See tähendab, et kontrollimise ajal ei tohi liikmesriigil olla nõukogu hinnangu kohaselt ülemäärast eelarvepuudujääki. Nõukogu teeb otsuse võimaliku ülemäärase eelarvepuudujäägi kohta, võttes aluseks järgmised kriteeriumid:
    1. kavandatud või tegeliku eelarvepuudujäägi suhe SKPsse turuhindades ei tohi ületada 3%, ning
    2. valitsussektori võla suhe SKPsse turuhindades ei tohi ületada 60%.
    Eelarvedistsipliini nõuete täitmise hindamisel võetakse siiski arvesse ka teisi tegureid, näiteks saavutatud edu eelarvelise tasakaalustamatuse vähendamisel ja/või erandlikke ja ajutisi tegureid, mis võivad sellise tasakaalustamatuse tekkimisele kaasa aidata. Pidades silmas stabiilsuse ja majanduskasvu pakti muudatusi, mis kehtivad alates 2011. aasta lõpust, võetakse hindamisel arvesse ka eelarve juhtimise tõhustatud eeskirjade täitmist. Muu hulgas eeldatakse, et liikmesriigid, kelle valitsussektori võla suhe SKPsse ületab 60%, peavad seda piisava kiirusega kontrolltasemele lähendama kooskõlas hiljuti vastu võetud võla vähendamise kontrollväärtusega.
  • Kinnipidamine Euroopa Rahasüsteemi vahetuskursimehhanismiga ettenähtud normaalsetest kõikumispiiridest vähemalt kahe aasta jooksul, devalveerimata oma vääringut euro suhtes. Selle kriteeriumi täitmise hindamisel pööratakse tähelepanu sellele, kas vääringu vahetuskurss on olnud lähedal selle keskkursile euro suhtes vähemalt kahe aasta jooksul ilma tõsiste pingeteta, arvestades ühtlasi tegureid, mille tõttu vahetuskurss võis kallineda.
  • Saavutatud vastastikuse lähenemise [...] püsikindlus, mis peegeldub tema pikaajaliste intressimäärade tasemes. See tähendab, et vaadelduna ühe aasta kestel enne kontrollimist on liikmesriigil olnud keskmine nominaalne pikaajaline intressimäär, mis ei ületa hinnastabiilsuse poolest rohkem kui 2 protsendipunkti võrra kolme kõige paremaid tulemusi saavutava liikmesriigi määra. Intressimäärasid mõõdetakse pikaajaliste riigi võlakirjade või nendega võrreldavate väärtpaberite alusel, võttes arvesse riiklike määratluste erinevust.
  • Hindamisel võetakse arvesse ka mitmeid teisi tegureid, näiteks turgude integratsiooni tulemusi, maksebilansi jooksevkonto seisundit ja kujunemist ning tööjõuühikukulude ja muude hinnaindeksite arengut.
Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 140 vaadeldakse lähenemise hindamisel iga vaatlusaluse liikmesriigi siseriiklike õigusaktide, kaasa arvatud nende keskpankade põhikirjade vastavust aluslepingu artiklitele 130 ja 131 ning EKPSi ja EKP põhikirjale.
Millal ja mis tingimustel ühinevad uued liikmesriigid vahetuskursimehhanismiga (ERM2)?
Vahetuskursimehhanismi ERM2 käsitlevas resolutsioonis sätestatakse, et euroalast väljaspool asuvate liikmesriikide jaoks on vahetuskursimehhanismis osalemine vabatahtlik. Siiski võib eeldada, et liikmesriigid, kelle suhtes kehtib erand, otsustavad mehhanismiga ühineda. Liikmesriik, kes ei osale vahetuskursimehhanismis algusest peale, võib sellega hiljem ühineda. Konkreetseid liitumistingimusi ei ole, kuid tuleb saavutada ühine kokkulepe keskkursi ja kõikumisvahemiku kohta. Samal ajal, nagu eespool nimetatud (vt küsimus 4), on üheks euro kasutuselevõtu kriteeriumiks osalemine vahetuskursimehhanismis (ERM2) vähemalt lähenemise hindamisele eelneva kahe aasta jooksul (vt ka 18. detsembril 2003 avaldatud EKP nõukogu seisukoht „Policy position of the Governing Council of the ECB on exchange rate issues relating to the acceding countries”).
Milline on EKP roll, kui ERM2 raames määratakse kindlaks uute liikmesriikide vääringute keskkursid euro suhtes?
Kooskõlas Euroopa Ülemkogu poolt Amsterdamis 16. juunil 1997 vastu võetud resolutsiooniga tehakse vahetuskursimehhanismis ERM2 kasutatavaid keskkursse käsitlevad otsused vastastikusel kokkuleppel euroala liikmesriikide rahandusministrite, EKP ning uues mehhanismis osalevate euroalast väljaspool asuvate liikmesriikide rahandusministrite ja keskpankade presidentide vahel, järgides ühist menetlust, milles osaleb Euroopa Komisjon, ning olles eelnevalt konsulteerinud majandus- ja rahanduskomiteega. Menetlusse on kaasatud ka nende liikmesriikide rahandusministrid ja keskpankade presidendid, kes ei osale ERM2s, kuid neil puudub hääleõigus. Kõigil vastastikuse kokkuleppe pooltel, sealhulgas EKP-l, on õigus algatada konfidentsiaalne menetlus keskkursside ülevaatamiseks (vt ka 18. detsembril 2003 avaldatud EKP nõukogu seisukoht „Policy position of the Governing Council of the ECB on exchange rate issues relating to the acceding countries”).
Millist majanduslikku kasu toob euroala laienemine?
Euro kõrvaldab vahetuskursiriskid euro kasutusele võtnud riikide vahel, alandab intressimäärasid ning tagab hindade stabiilsuse, mis on EKP esmane eesmärk. Ühtlasi sillutab euro teed ulatusliku, likviidse ja integreeritud kapitalituru loomiseks euro kasutusele võtnud riikide vahel. Euroalal reisides ei pea enam vahetama raha ega maksma sellega seotud teenustasusid. Selleks, et neid eeliseid täiel määral ära kasutada, peab riik olema valmis euro kasutuselevõtuks. Riigi valmisolekut hinnatakse Maastrichti lähenemiskriteeriumide alusel.
Kas EKP-l on majandus- ja rahaliidu laienemise suhtes kaasarääkimisõigus?
EKP ja Euroopa Komisjon koostavad lähenemisaruanded iga kahe aasta järel või sellise liikmesriigi taotluse korral, kelle suhtes on kehtestatud erand. Nende aruannete alusel otsustab ELi Nõukogu, kas asjaomane liikmesriik on täitnud euro kasutuselevõtmiseks vajalikud tingimused. EKP lähenemisaruanded on kättesaadavad käesoleval veebilehel rubriigis Väljaanded. Lisaks lähenemisaruannete koostamisele teeb EKP koostööd ka uute liikmesriikide keskpankadega, et hõlbustada nende tõrgeteta integreerumist eurosüsteemi operatsioonilisse raamistikku.
Millistesse EKP organitesse hakkavad uute ELi liikmesriikide keskpangad kuuluma? Millistesse organitesse hakkavad uute liikmesriikide keskpangad kuuluma pärast euro kasutuselevõttu nendes riikides?
Uute ELi liikmesriikide keskpangad on Euroopa Keskpankade Süsteemi (EKPS) täisliikmed ning nende keskpankade presidendid on üldnõukogu täisliikmed. Samuti on liikmesriikide keskpankade ekspertidel täisliikme staatus EKPSi komiteedes, kui need kogunevad EKPSi tasandil, st kui osalevad kõik ELi liikmesriikide keskpangad, mitte ainult euroala riikide keskpangad. Pärast seda, kui uued liikmesriigid on kasutusele võtnud euro, saavad nende riikide keskpankade presidendid EKP nõukogu liikmeks ning keskpankade eksperdid EKPSi komiteede liikmeks, kui need kogunevad eurosüsteemi tasandil (st osalevad kõik euroala liikmesriikide keskpangad).
Kas uued liikmesriigid võivad enne eurosüsteemiga ühinemist võtta euro kasutusele paralleelselt oma vääringuga („eurostumine”)?
Eurostumine on vastuolus majandus- ja rahaliidu oluliste põhimõtetega, mille kohaselt euro võetakse kasutusele alles mitmepoolse lähenemisprotsessi lõppetapis. Ühepoolse eurostumise kaudu ei ole võimalik kõrvale hoida Euroopa Liidu toimimise lepingu kohastest euro kasutuselevõtu etappidest.
Kas ELi liikmesriik võib ERM2-ga ühinedes säilitada oma valuutakomitee süsteemi?
ERM2 on mitmepoolne mehhanism, mille raames euroalast väljaspool asuvate liikmesriikide vääringud seotakse euroga ning otsused tehakse asjaomaste poolte vastastikusel kokkuleppel. Liikmesriik võib ERM2 raames ühepoolse kohustusena säilitada europõhise valuutakomitee süsteemi, kui on saavutatud vastastikune kokkulepe, et valuutakomitee süsteemis kehtiv fikseeritud vahetuskurss on asjakohane ja seda võib ERM2 raames kasutada selle vääringu keskkursina. Valuutakomiteed, mis ei põhine eurol, ei ole ERM2s osalemise tingimustega kooskõlas. Üldiselt suhtub EKP nõukogu valuutakomitee süsteemi kasutuselevõtmisse neutraalselt. Sellist süsteemi ei saa siiski käsitleda alternatiivina kaheaastasele osalusele ERM2s (vt 18. detsembril 2003 avaldatud EKP nõukogu seisukoht „Policy position of the Governing Council of the ECB on exchange rate issues relating to the acceding countries”).
Kuidas mõjutab laienemine EKP otsustusorganite struktuuri?
EKP üldnõukogu täisliikmeteks on kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide keskpankade presidendid ning EKP president ja asepresident.
Kui uutes liikmesriikides võetakse kasutusele euro, saavad nende riikide keskpankade presidentidest EKP nõukogu liikmed. Hääleõiguste piirarv EKP nõukogus on 21 – juhatusel on alaliselt kuus häält ning riikide keskpankade presidentidel 15 häält, mida kasutatakse rotatsioonipõhimõttel. Kõigil hääleõiguslikel liikmetel on üks hääl kooskõlas põhimõttega „üks hääl ühe isiku kohta”. Kõigil liikmetel on osavõtu- ja sõnaõigus.
Kas EKPSis osalevad uued liikmesriigid märgivad EKP kapitali?
Jah, märgivad küll. Kooskõlas EKPSi põhikirjaga märgivad kõik EKPSis osalevate riikide keskpangad EKP kapitali vastavalt oma riigi osatähtsusele Euroopa Liidu elanikkonnas ja SKPs. Nende riikide keskpangad, kes ei ole veel eurot kasutusele võtnud, peavad siiski tasuma ainult 3,75% enda märgitud kapitalist.