Mis on ülemäärane likviidsus ja miks see on oluline?

28. detsember 2017

Seoses finantskriisiga on EKP ja euroala riikide (eurosüsteemi) keskpangad andnud pankadele piiramatus mahus laene. Ühtlasi on eurosüsteem ostnud turuosalistelt võlakirju. Selle tulemusel on pangandussüsteemis tervikuna vajaminevast rohkem raha ehk likviidsust. Seda nimetatakse ülemääraseks likviidsuseks.

Mida see endast kujutab ja milleks pangad seda kasutavad? On need pelgalt tulutult seisvad vahendid, mis ei too kasu ei majandusele ega üksikisikutele, nagu mõnikord väidetakse?

Mis on ülemäärane likviidsus?

Vaatame esmalt, mida peetakse likviidsuseks ja millist rolli täidab keskpank selle pakkumisel. Elujõulised pangad võivad hoida pikaajalisi varasid, nagu eluasemelaenud, makstes samal ajal välja väga lühiajalisi nõudeid – näiteks raha sularahaautomaatidest. Lisaks vajavad pangad likviidsust reservinõuete täitmiseks. Lühiajalise likviidsuse saamiseks võivad maksevõimelised pangad pöörduda keskpanga poole. Ülemääraseks likviidsuseks nimetatakse pangandussüsteemis kättesaadavat likviidsust, mis ületab pankade vajadusi.

Mida saavad pangad sellega teha?

Kommertspankadel on arvelduskontod keskpankades. Kogu (ülemäärast) likviidsust hoitakse nendel arvelduskontodel või hoiustamise püsivõimalusena. Seega hoitakse ülemäärast likviidsust tegelikult keskpangas. Konkreetne pank saab oma ülemäärast likviidsust vähendada, andes näiteks laenu teistele pankadele, ostes varasid või kandes klientide nimel üle vahendeid. Pangandussüsteem tervikuna aga seda teha ei saa, likviidsus liigub ühest pangast teise ja jõuab lõpuks keskpanga arvelduskontole. Tegemist on isetoimiva ehk suletud süsteemiga. Likviidsus ei saa isegi väljuda euroalalt, välja arvatud füüsiliselt pangatähtedena.

Kui euroalal tegutsev investor soovib investeerida Ameerika Ühendriikide ettevõtete võlakirjadesse, tuleb raha esmalt konverteerida USA dollariteks. Selleks peab investor müüma oma eurod USA dollarite vastu, mida ta võib teha mõne Ameerika Ühendriikide panga euroalal tegutsevas filiaalis. Seejärel saab dollareid kasutada Ühendriikide võlakirjadesse investeerimiseks. Eurod aga jäävad USA panga Euroopa filiaali kontole. Sellel filiaalil on ühtlasi arvelduskonto riigi keskpangas.

Miks võimaldab EKP ülemäärase likviidsuse olemasolu?

Enne finantskriisi algust rahuldas EKP euroala pangandussüsteemi likviidsusvajaduse peaaegu täpselt. Pangandussüsteemi likviidsusvajadust hinnati igal nädalal ja vajaminev summa anti pankadele laenudena. Pangad konkureerisid nende laenude saamiseks enampakkumisel ja EKP tagas laenusummade vastavuse kogu pangandussüsteemi vajadustele. Süsteemisiseselt jaotati likviidsus pankadevaheliste laenude kaudu ümber tulenevalt iga panga vajadustest.

2008. aasta oktoobris pärast investeerimispanga Lehman Brothers kokkuvarisemisele järgnenud tõsise finantskriisi algust läks EKP üle piiramatu mahuga likviidsuse pakkumisele. See tähendab, et pangad saavad piisava kõlbliku tagatise vastu laenata nii palju likviidsust, kui neil vaja on. Selle muutuse põhjuseks oli asjaolu, et pangad ei jaotanud enam pankadevaheliste laenude kaudu likviidsust ümber, nagu seda tehti enne kriisi. Sellest tingitud usalduse kadumine ümberjaotusmehhanismi vastu oleks viinud olukorrani, kus pankadel tulnuks likviidsuse saamiseks enampakkumistel agressiivselt konkureerida, mis oleks tõstnud nende laenude intressimäärasid. Kuna piiramatu mahuga likviidsuse pakkumine kehtib endiselt, siis neid riske ei eksisteeri, sest pangad võivad saada nii palju likviidsust, kui nad vajavad.

Sellele süsteemile ülemineku järel leidsid pangad, et parem on küsida vajaminevast veidi rohkem, kui liiga vähe. Seega küsis kogu pangandussüsteem rohkem likviidsust, kui üldsuse sularahanõudluse rahuldamiseks ja reservinõuete täitmiseks tegelikult vaja läks. Tagajärjeks oli ülemäärase likviidsuse teke pangandussüsteemis.

Ülemäärase likviidsuse tõttu on turuintressimäärad püsinud madalad. Seega on ettevõtetel ja üksikisikutel odavam raha laenata, mis omakorda aitab majandusel taastuda finantskriisist ja võimaldab pangandussüsteemil moodustada likviidsuspuhvreid.

Ülemäärast likviidsust on veelgi suurendanud EKP varaostukava, mis on täiendavalt toetanud rahapoliitika kurssi olukorras, kus intressimäärasid ei saanud enam palju alandada.

Kas kogu see keskpangas hoitav raha seisab siis tulutult?

Asjaolu, et (elektrooniline) raha ja ülemäärane likviidsus jõuavad lõpuks alati keskpanka, ei tähenda, et seda majanduses ei kasutataks. Vaatame ühte näidet.

Ülemäärane likviidsus Ülemäärane likviidsus

Ettevõte 1 soovib investeerida uutesse seadmetesse ja võtab selleks laenu oma pangalt (pank 1, kellel on ülemäärane likviidsus). Ettevõte 1 saab laenu, kuid niikaua, kuni ta seda raha ei kasuta, seisab see ettevõtte arvelduskontol pangas 1. Pangal 1 on arvelduskonto keskpangas, kus hoitakse tema ülemäärast likviidsust. Laen iseenesest ei ole muutnud panga 1 ülemäärast likviidsust. Ettevõte 1 ostab nüüd uued seadmed ettevõttelt 2 ja palub pangal 1 teha rahaülekanne ettevõtte 2 panka (pank 2, kellel on ülemäärane likviidsus). Pangal 2, kes saab ülekande pangalt 1, on samuti arvelduskonto keskpangas. Ettevõtte 1 tehtud makse uute seadmete eest vähendab ülemäärast likviidsust pangas 1, suurendades seda pangas 2. Kokkuvõttes ei muuda saadud laen ja seadmete ost ülemäärast likviidsust pangandussüsteemis. Võetud laenu on kasutatud majandusse investeerimiseks.

Samal ajal ei näita ülemäärane likviidsus laenamise hulka majanduses. Pankade laenutegevuse arengut saab jälgida EKP avaldatavate pankade laenutegevuse kuiste näitajate ja laenuandmise kasvumäärade kaudu.

Mis vahe on ülemäärase likviidsuse hoidmisel hoiustamise püsivõimalusena ja keskpanga arvelduskontol?

Praegu ei olegi neil vahet. Varem said pangad hoiustamise püsivõimaluse kasutamise eest intressi. Pärast seda, kui EKP otsustas kehtestada hoiustamise püsivõimaluse negatiivse intressimäära, käsitletakse pankade arvelduskontosid (mis ületavad kohustusliku reservi nõudeid) ja hoiustamise püsivõimalust ühtemoodi.