31.1.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 34/5

1.1.1.

Ettepandud muudatuste eesmärk Baseli III raamistiku (3) 2. samba nõuete rakendamiseks kapitalinõuete direktiivis (4) on saavutada liidus suuremat järelevalvealast ühtsust kapitalihierarhia elementide täpsustamise kaudu ning kehtestades 2. samba juhised täiendavate omavahendite kohta ning samuti karmistades tingimusi, mille kohaselt pädevad asutused võivad oma järelevalvevolitusi selles kontekstis kasutada.

1.1.2.

Ehkki EKP toetab üldiselt järelevalve ühtlustamist, ei ole ettepanek töötada välja regulatiivsed tehnilised standardid täiendavate omavahendite nõuete kohta kohane vahend selle eesmärgi saavutamiseks.

Esiteks on 2. samba nõuded subjektipõhised, mis nõuab pädevatelt asutustelt järelevalvealase kaalutluse kasutamist. Kui tugineda ainult Euroopa Pangandusjärelevalve regulatiivsetele tehnilistele standarditele või kasutada neid osade riski elementide puhul, siis ei oleks tulemuseks subjekti- ja riskipõhine lähenemine, mis võtab arvesse asutuste erinevaid riskiprofiile, ning see võib tegelikult takistada pädevatel asutustel riskide ja valdkondlike arengutega kaasas käia.

Teiseks kujutavad Euroopa Pangandusjärelevalve suunised järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessi ühtsete menetluste ja meetodite kohta (SREP) (5) endast juba ühtset alust selle korra järjekindlaks rakendamiseks liidus, võimaldades kohasel määral järelevalvealaseid kaalutlusi ning mida on lubatud täiendada Euroopa Pangandusjärelevalve eksperdihinnangute kasutamisega. Viimastel aastatel on ühtlustatus tänu nende suuniste (6) ja EKP järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessi metoodika, mida kohaldatakse järjekindlalt kogu ühtse järelevalvemehhanismi (SSM) (7) raames, rakendamisele märkimisväärselt paranenud.

Neid positiivseid arenguid arvestades on EKP seisukohal, et praegune raamistik on piisav ning et ühisturg saab ühtlustamise osas jätkuvalt ära kasutada olemasolevaid vahendeid, mida saab täiendada Euroopa Pangandusjärelevalve eksperthinnangute kasutamisega.

1.1.3.

Lisaks antakse kapitalinõuete direktiivi ettepandud muudatustega krediidiasutustele, mitte järelevalveasutustele, pädevus teatavates piirides otsustada 2. samba nõuete täitmiseks hoitavate omavahendite koosseis ning välistada võimalus kehtestada 2. samba nõuded selliselt, et need täidetakse täielikult esimese taseme põhiomavahenditega. EKP on seisukohal, et järelevalveasutustele peaksid jääma volitused kehtestada täiendavate omavahendite koosseisu nõudeid ning nõuda, et täiendavate omavahendite nõuded tuleb täita täielikult esimese taseme põhiomavahenditega. Usaldatavusnõuete täitmise seisukohast on panganduskriis ja viimased turusündmused näidanud, et võib ilmneda märkimisväärseid väljakutseid seoses nt täiendavate esimese taseme omavahendite instrumentidega, mille kahjumikatmisvõime ei ole sama tõhus kui esimese taseme põhiomavahenditel ning millega seotud kulud võivad veelgi kahjustada krediidiasutuste kasumlikkust. Lisaks on EKP praktikaks olnud alates EKP usaldatavusjärelevalve ülesannete täitmise algusest kehtestada 2. samba nõuded nii, et need tuleb täita esimese taseme põhiomavahenditega. Liidu seadusandlikud asutused on eelistanud kõrgeima kvaliteediga kapitali nõudes puhvrite täitmist ainult esimese taseme põhiomavahenditega. Praktika muutmine tähendaks krediidiasutustele väiksemat ennustatavust ja ebavõrdseid tingimusi.

1.1.4.

Kapitali osas juhiste andmise ühtse aluse kehtestamine aitab küll kaasa selliste juhiste järjepidevale rakendamisele kogu liidus, ent EKP leiab, et kapitalinõuete direktiivi ettepandud muudatused peaksid selgemalt kajastama paindlikkuse vajadust 2. samba suuniste kindlaksmääramisel. Eeskätt tuleks arvesse võtta seost stressitesti künnise ja 2. samba suuniste kindlaksmääramise vahel. Kuna järelevalvealased stressitestid on lähtekohaks 2. samba suuniste kehtestamisele, peaksid kapitalinõuete direktiivi ettepandud muudatused kooskõlas kaasaegse parima rahvusvahelise praktikaga samuti võimaldama pädevatel asutustel kohaldada kõikide krediidiasutuste puhul stressitestide fikseeritud künnist, mis võib olla madalam kui SREPi kogukapitalinõue. Paindlik võimalus kasutada fikseeritud künnist peaks olema muutmatu võimalus. Lisaks peaks SREPi kogukapitalinõude kasutamine kokku langema asjaomases stressitestis kasutatava metoodikaga. Näiteks SREPi kogukapitalinõude künnise kasutamine negatiivse stsenaariumi korral nõuab dünaamilist lähenemist bilansile. Lisaks tuleks kapitalinõuete direktiivi ettepandud muudatustele lisada kolmeaasta jooksul läbivaatamise säte.

1.1.5.

Lisaks tuleks täiendavalt selgitada, kuidas 2. samba suunised toimivad koos kombineeritud puhvri nõuetega. Eelkõige tuleks vältida võimalikke vastuolusid poliitikaeesmärgiga rakendada vastutsüklilist kapitalipuhvrit. Selleks tuleks hoiduda viitamisest „majanduse tsüklilisele kõikumisele“ kui 2. samba suuniste poliitikaeesmärgile. Lisaks, ehkki 2. samba suuniste ja 2. samba nõuete kattumist tuleks vältida, on kapitalinõuete direktiivi ettepandud muudatustes vaja selgitada, et kui stressitesti käigus tuvastatakse täiendavat liiki krediidiriske hüpoteetilistes olukordades ning need on 2. samba nõuete osa, jääb pädevatele asutustele võimalus kohaldada meetmeid selliste riskide suhtes 2. samba juhistes.

1.1.6.

Kapitalinõuete direktiivi ettepandud muudatused piiravad pädevate asutuste volitusi nõuda krediidiasutustelt neile täiendava või sagedasema teabe esitamist. Ehkki EKP toetab täielikult selle aluseks olevat eesmärki vältida topeltaruandlust ja vähendada aruandluskulusid, on võimalus nõuda ad hoc granulaarseid andmeid oluline, et hinnata kohaselt krediidiasutuste riskiprofiile muu hulgas järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessi raames. Neid riske on keeruline täielikult eelnevalt tuvastada ühtlustatud aruandluse alusel, eelkõige krediidiasutuste tegevuse ja riskide arengu tõttu. Lisaks on pädevatel asutustel alati vaja koguda täiendavat granulaarset teavet, et kohaselt hinnata krediidiasutuste tugevusi ja nõrkusi seoses konkreetsete riskide või varaklassidega, näiteks viivislaenude osas. Seetõttu on EKP seisukohal, et kapitalinõuete direktiivi ettepandud muudatustest tuleks need piirangud kõrvaldada.

1.1.7.

Pädevatel asutustel tuleks lubada kehtestada omavahendite nõudeid alati, kui intressimäärarisk on olulise probleemi allikas, ning mitte ainult siis, kui riskid ületavad teatavat eelnevalt kindlaksmääratud piirmäära. Euroopa Pangandusjärelevalvele antavast volitusest määratleda teatavad mõisted, mis käsitlevad krediidiasutuste kauplemisportfellivälisest tegevusest tulenevat intressiriski, tuleneb arusaam, et silmas on peetud ammendavat loetelu olukordadest, milles on intressimäärade võimalike muutuste tõttu nõutavad järelevalvemeetmed (8). EKP on seisukohal, et pädevatele asutustele tuleks võimaldada suurem paindlikkus järelevalvemeetmete kohaldamisel.

1.1.8.

Kapitalinõuete direktiivi ettepandud muudatustes nõutakse pädevatelt asutustelt konsulteerimist kriisilahendusasutustega enne mis tahes täiendavate kapitalinõuete kehtestamist (9). EKP toetab eesmärki saavutada tõhus koostöö kriisilahendusasutustega, ent ettepandud formaalne konsulteerimine kriisilahendusasutustega enne täiendavate kapitalinõuete kehtestamist või juhiste andmist vastavalt kapitalinõuete direktiivis määratletule, oleks praktikas ebamõistlikult koormav ja kohatult formalistlik, ilma et see sisuliselt praegust korda parandaks. Lisaks tagab tõhusa koostöö juba ka praegune EKP ja ühtse kriisilahendusnõukogu vastastikuse mõistmise memorandum, (10) mida rakendati esimest korda 2016. aasta järelevalvealase läbivaatamise ja hindamise protsessi otsuste väljatöötamisel. Võttes arvesse kapitalisuuniste mittesiduvat iseloomu, peaks selliste suuniste kehtestamine jääma väljapoole ühiste otsuste raamistikku ning selle suhtes tuleks kohaldada vaid teabevahetust kolleegiumi liikmete vahel.

1.3.1.

Üldiselt EKP toetab pädevatele asutustele võimaluse loomist loobuda juhtumipõhiselt usaldatavusnõuete kohaldamisest tütarettevõtja suhtes, mille peakontor asub tema emaettevõtjast erinevas liikmesriigis, mis on kooskõlas ühtse järelevalvemehhanismi ja pangandusliidu loomisega.

1.3.2.

Täiendavad usaldatavusnõuete tagatised ning tehnilised täiendused võiksid anda vastuse võimalikele finantsstabiilsuse probleemidele, mis tulenevad loobumisreeglite kohaldamisest pangandusliidule, mille lõpuleviimine on endiselt pooleli. Eelkõige võiks sätestada kaks täiendavat eeltingimust, et tütarettevõtjad saaksid loobumist kasutada: a) erandikõlbulikud tütarettevõtjad ise ei või ületada SSMR määruses sätestatud olulisuse künnist; ja b) erandi alampiir peaks olema 75 %, st omavahendite miinimumnõuet võiks vähendada 8 %-lt 6 %-le koguriskipositsioonist. Sellega seoses oleks garantiid vaja ainult seoses selle omavahendite nõude summaga, millest on tegelikult loobutud. Lisaks soovitab EKP, et need tingimused tuleks läbi vaadata kolm aastat pärast nende jõustumist ja eelkõige tuleks kaaluda alampiiri edasist langetamist, võttes arvesse pangandusliidu arengut.

1.3.3.

Ettepanek CRR muutmiseks peaks täiendavalt selgitama, et emaettevõtja poolt tütarettevõtjale antud tagatis peab kohaselt kajastuma emaettevõtja suhtes kohaldatavates krediidiriski usaldatavusnõuetes. Eelkõige peab emaettevõtjale kuuluma 100 % tütarettevõtja hääleõigusest.

1.3.4.

Lõpetuseks, kehtestada tuleb kohane üleminekukord piiriüleste kapitalierandite kohta, võttes arvesse kavandatud pangandusliidu arengut, mille kokkuvõte on teatises Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Keskpangale, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele pangandusliidu väljakujundamise kohta (13) (edaspidi „Teatises pangandusliidu väljakujundamise kohta“).

1.9.1.

Kuigi teisestes õigusaktides on põhjalikult selgitatud krediidi-, turu- ja tegevusriski modelleerimist, puudub selline üksikasjalik käsitlus endiselt vastaspoole krediidiriski osas. EKP soovitab kapitalinõuete määruse muutmist nii, et Euroopa Pangandusjärelevalve kohustatakse välja töötama regulatiivsete tehniliste standardite konkreetsete hindamiskriteeriumidega sisemudeli meetodi ja täiendatud krediidiväärtuse korrigeerimise meetodi kohta. Nendes regulatiivsetes tehnilistes standardites tuleks üksikasjalikumalt käsitleda mudeli muutuste ja laienduste olulisuse hindamist nii sisemudeli meetodi kui ka täiendatud krediidiväärtuse korrigeerimise meetodi osas. Lõpuks tuleks lisada säte, milles nõutakse krediidiasutustelt täiendatud krediidiväärtuse korrigeerimise meetodi kohaldamiseks loa saamist pädevalt asutuselt.

1.9.2.

Krediidiasutused, mis on juba sisemudeli meetodi rakendanud, ei kasuta ainult seda ning kasutavad mõne oma riskipositsioonide arvutamiseks teisi (mittesise-) meetodeid. See tekitab probleemi, et suur hulk krediidiasutusi ei pruugi olla võimelised järgima nõuet, et sisemudeli meetodit ei tohi kohaldada kombineeritult teiste meetoditega. Seetõttu tuleks kapitalinõuete määrust muuta ja lubada krediidiasutustel taotleda luba sisemudeli meetodi kasutamiseks vastaspoole krediidiriski osas püsival osalisel alusel, mida on lubatud teha ka seoses teiste riskiliikidega.

1.9.3.

Lisaks tuleks praegusi kapitalinõuete määruse eeskirju tähtaja parameetri kindlaksmääramise kohta laiendada, et hõlmata tuletisinstrumentide ja väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutest tulenevaid riskipositsioone ja määramata tähtaegadega tehinguid.

1.9.4.

Komisjoni poolt vastaspoole krediidiriski hindamise uueks standardmeetodiks pakutud mõiste „järelevalveline delta“ määratlus tuleks viia vastavusse matemaatiliselt täpsete Baseli pangajärelevalve komitee (BCBS) standarditega.

1.10.1.

EKP toetab finantsvaldusettevõtjate ja segafinantsvaldusettevõtjate järelevalve ühtlustamist ja tõhustamist. On tähtis, et konsolideeritud järelevalve toiminguid oleks võimalik vahetult suunata pangagrupi emaettevõtjale, olgu selleks siis krediidiasutus/investeerimisühing või valdusettevõtja. Sellega seoses on järelevalve põhimõtteline eesmärk tagada, et emaettevõtja suunab ja koordineerib oma tütarettevõtjaid viisil, mis aitab tõhusalt kaasa konsolideeritud järelevalvele. Üldiselt peaks uus kord võimaldama finantsvaldusettevõtjate ja segafinantsvaldusettevõtjate eriomaduste ning nende grupisisese rolli piisavat arvessevõtmist, et vältida grupi tegevuse liigset häirimist.

1.10.2.

Mõned kapitalinõuete direktiivi ja kapitalinõuete määruse ettepandud muudatuste aspektid vajaksid parandamist või täpsustamist. Näiteks on vaja täpsustada seda, kuidas ettepandud muudatused finantsvaldusettevõtjatele ja segafinantsvaldusettevõtjatele lubade andmise kohta on seotud oluliste osaluste järelevalve olemasolevate eeskirjadega. Lisaks ei nähtu kapitalinõuete direktiivi ja kapitalinõuete määruse ettepandud muudatustest piisava selgusega, milliseid praegusi sätteid, milles viidatakse „krediidiasutusele“ tuleks mõista nii, et need hõlmavad konsolideeritud järelevalve osas ka finantsvaldusettevõtjaid ja segafinantsvaldusettevõtjaid. Samuti oleks vaja täpsustada jooksvaid järelevalvemeetmeid, mida konsolideeritud järelevalve asutusel on lubatud kohaldada finantsvaldusettevõtjatele ja segafinantsvaldusettevõtjale.

1.10.3.

Lisaks on vaja kaaluda ettepandud muudatuste mõju kapitalinõuete direktiivi artiklile 111. Eelkõige on probleemiks, et konsolideeritud järelevalve asutus võib asuda asjaomase finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja omast erinevas jurisdiktsioonis. Sellisel juhul peab konsolideeritud järelevalve asutus tagama, et teises liikmesriigis asuv finantsvaldusettevõtja või segafinantsvaldusettevõtja järgib konsolideerimisnõudeid. CRD muudatusettepanekud peaksid sisaldama sätteid, mis sätestaksid täpsemalt piiriülese koostöö sellistel juhtudel.

1.10.4.

Lõpetuseks, CRD muudatusettepanekud peaksid sisaldama sätteid, mis selgitaksid nende sätete alla jäävate praeguste finantsvaldusettevõtjate ja segafinantsvaldusettevõtjate käsitlemist.

1.12.1.

Ühtse järelevalvemehhanismi määrusega on EKP-le antud krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga seotud eriülesanded eesmärgiga aidata kaasa krediidiasutuste turvalisusele ja toimekindlusele ning finantssüsteemi stabiilsusele. Neid ülesandeid täites tuleb võtta täielikult arvesse siseturu terviklikkust ja krediidiasutuste võrdset kohtlemist ning vältida õigusnormide erinevuste ärakasutamist (25). Sel eesmärgi peab EKP kohaldama kogu asjakohast liidu õigust ja kui kõnealusteks liidu õigusaktideks on direktiivid, neid direktiive riigi õiguses ülevõtvaid õigusakte, (26) eriti mis puudutab kapitalinõuete direktiivi ja pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse direktiivi (27). Ent mõnda järelevalvevolitust ei ole liidu õiguses konkreetselt nimetatud ning erinevused riigi õigusaktides tingivad EKP järelevalvevolituste asümmeetria osalevates liikmesriikides.

1.12.2.

Sellega seoses on EKP juba analüüsinud olemasolevate järelevalvevolituste kohaldamisala ja ulatust ning on välja töötanud lähenemise EKP volituste ühetaolisele tõlgendamise tagamiseks. Vaatamata EKP pädevuste selgitusele, nendele olemasolevatele järelevalvevolitustele liidu õiguses ühtse aluse kehtestamisest tuleneks nõue nende ülevõtmiseks riigi õigusse ning see aitaks selgemalt tõlgendada, kas riigi õiguses antud konkreetne volitus on hõlmatud EKP-le antud konkreetse ülesandega. Lisaks tugevdaks see tänu pädevate asutuste järelevalvevolituste ühtlustamisele võrdset kohtlemist liidu pangandusjärelevalves. Selle saavutamiseks tuleks liidu õigusse lisada selge viide täiendavatele järelevalvevolitustele mitmes valdkondades, et vältida õiguskindlusetust EKP otseste järelevalvevolituste osas ning tagada seoses järelevalvevolitustega võrdsed võimalused kogu pangandusliidus. Nendeks valdkondadeks on peamiselt vara omandamine kolmandates riikides, ühinemised, vara ülekandmine ja muud strateegilised otsused, krediidiasutuste põhikirjade ja nende aktsionäride lepingute muutmine hääleõiguse kasutamise osas, krediidi andmine seotud isikutele, krediidiasutuste poolt tegevuste sisseostmine, välisaudiitoritega seotud järelevalvevolitused ning krediidiasutustele lubade andmisega seotud täiendavad volitused.

1.13.1.

Praegu ei ole kapitalinõuete direktiivis sätestatud nõudeid menetluse kohta, mida pädevad asutused peaksid kasutama juhtorganite liikmete hindamiseks. Seetõttu erinevad riigisisene praktika märkimisväärselt hindamise aja, tähtaegade ning selle osas, kas hindamine toimub enne või vahetult pärast ametisse määramist. EKP soovitab liidu õiguse täiendamist, et veelgi ühtlustada „sobivuse ja nõuetekohasuse“ hindamist.

1.13.2.

Võtmefunktsioonide täitjatel on oluline mõju krediidiasutuste igapäevasele juhtimisele ning nende juhtimisstruktuurile tervikuna. EKP soovitab täiendada liidu õigust, lisades sellesse võtmefunktsiooni täitja mõiste ning täpsustades kõrgema juhtkonna määratlust. Lisaks tuleks riigisiseste lähenemiste ühtlustamiseks lisada säte pädevate asutuste volituste kohta oluliste krediidiasutuste võtmefunktsiooni täitjate hindamisel.

1.16.1.

Liikmesriikide valikuvõimalused ja kaalutlusõigused seoses usaldatavusnõuetega takistavad liidu tasandil ühtse reeglistiku koostamist ning tekitavad täiendavat keerukust ja täiendavaid kulusid, luues samas võimalusi õigusnormide erinevuste ärakasutamiseks. Eeskätt tekitavad liikmesriikide valikuvõimalused takistusi ühtse järelevalvemehhanismi tõhusale toimimisele, kuna arvesse tuleb võtta erinevaid regulatsioone osalevates liikmesriikides. Selliste valikuvõimaluste üheaegne ja erinev kasutamine tekitab regulatiivse ebaühtluse, mis võib takistada EKP järelevalve tõrgeteta toimimist osalevates liikmesriikides ning seoses kolmandate riikide suhtes võetud riskipositsioonidega.

1.16.2.

Mõnel juhul mõjutavad need lahknevused ka järelevalvevolitusi. Seetõttu tuleks need soovimatud valikuvõimalused ja kaalutlusõigused, mis ei ole usaldatavusnõuete seisukohast põhjendatud, ühtlustada vahetult esmatasandi õigusaktides. Samamoodi tuleks vältida uute valikuvõimalused ja kaalutlusõiguste kehtestamist, nagu seda on tehtud näiteks kapitalinõuete määruse ettepandud muudatustes fondidesse tehtavate omakapitaliinvesteeringute valdkonnas.

2.1.1.

EKP toetab finantsvõimenduse määra nõude kehtestamist liidu õiguses ja selle kindlaksmääramist 3 %-le, mis on kooskõlas Baseli pangajärelevalve komitee standarditega ja Euroopa Pangandusjärelevalve soovitustega (30). EKP soovitab finantsvõimenduse määra standardid rakendada liidus, võttes arvesse rahvusvahelise arutelu tulemusi, eelkõige BCBS arutelu ja muu rahvusvahelise arengu tulemusi.

2.1.2.

Kapitalinõuete määruse ettepandud muudatused välistavad pädevate asutuste praeguse kaalutlusõiguse arvata finantsvõimenduse määra riskipositsiooni näitajast välja mis tahes kontsernisisesed riskipositsioonid, mis on juba välja arvatud riskikaaludest ja riskipositsioonidest, mis tulenevad vahendatud reguleeritud hoiustest, (31) ning selle asemel on ette nähtud automaatne riskipositsioonide väljaarvamine (32). EKP on seisukohal, et krediidiasutused võiksid need riskipositsioonid finantsvõimenduse määrast välja jätta ainult pädeva asutuse eelneval loal, kui finantsvõimenduse alusriske on hinnatud praeguse kehtiva liidu õiguse kohaselt (33).

2.1.3.

Kui kasutatakse ametlikult toetatavatest ekspordikrediitidest (34) tulenevate riskipositsioonide väljaarvamist, võib seda teha ainult vajalikus ulatuses, kui see vajadus on liiduülene ja mitte riigisisene eelistus, kuna see on kõrvalekalle BCBS standarditest. Ka tugilaenudest tulenevate riskide automaatne väljaarvamine (35) kaldub kõrvale Baseli pangajärelevalve komitee standarditest ning on vastuolus finantsvõimenduse määra kui riskil mittepõhineva näitaja põhjendusest. Lisaks ei ole selline automaatne väljaarvamine kooskõlas Euroopa Pangandusjärelevalve soovitustega ning takistab finantsvõimenduse määrade tõhusat turuülest võrdlust. Lisaks võimaldab mitme erandi sõnastus, mis on nõutavate tingimuste osas tihti ebaselge, krediidiasutustel tõlgendada neid erandeid erinevalt, mille tulemuseks võib olla avar kohaldamine ja suunamine erijuhtudest kaugemale.

2.1.4.

EKP toetab finantsvõimenduse määra lisa kehtestamist globaalsetele süsteemselt olulistele ettevõtjatele, mis peaks põhinema selliste nõuete ülesehitust ja määrasid käsitlevatele rahvusvahelistele standarditele, kui need on lõplikult kindlaks määratud. Globaalsete süsteemselt oluliste ettevõtjate lisanõuded peaksid kajastama nende süsteemset olulisust ning võimaldama täiendavat kahjumikatmisvõimet, mis on vajalik tagamaks täiendav kaitse nende võimaliku maksejõuetuse vastu.

2.1.5.

Kapitalinõuete määruse ettepandud muudatustes nähakse samuti ette alustamise tagatiste tasaarveldus selliste tuletisinstrumentide riskide korral, mis on seotud kliendi kliiringuga, mis on veel üks Baseli pangajärelevalve komitee standarditest lahknev element. Nende tehingute alustamise tagatiste kohtlemine on tundlik teema, mis on praegu läbivaatamisel rahvusvahelisel tasandil. Selle rakendamine liidus peaks kajastama selle läbivaatamise lõplikke tulemusi (36).

2.1.6.

CRR muudatusettepanekud jäävad praeguse meetodi juurde, mille puhul arvestatakse finantsvõimenduse määr bilansi alusel kvartali lõpus (37). EKP soovitab sätte läbivaatamist, võttes arvesse praegust rahvusvahelist arutelu finantsvõimenduse määra arvutamise vaatlusperioodi osas.

2.1.7.

Keskpanga reservide küsimus finantsvõimenduse riskipositsiooni arvutamise eesmärgil on samuti tundlik teema, mida praegu rahvusvahelisel tasandil käsitletakse. Finantsvõimenduse määra rakendamine liidu õiguses peaks selle arutelu tulemusi arvesse võtma.

2.1.8.

EKP nõustub EBA soovitustega, et kesksete vastaspoolte suhtes ei tohiks finantsvõimenduse määra kohaldada, isegi kui neil on panganduse tegevusluba mõnes liikmesriigis. Kesksete vastaspoolte vabastus finantsvõimenduse määrast on põhjendatud eritagatistega, mida nende suhtes kohaldatakse määruse (EL) nr 648/2012 alusel, ja asjaoluga, et kesksete vastaspoolte kohustused, näiteks hoiustena hoitavad tagatised, on kogutud peamiselt riskijuhtimise eesmärgil, mitte investeerimistegevuse rahastamiseks.

2.2.1.

Kapitalinõuete määruse ettepandud muudatustes kaldutakse kõrvale Baseli pangajärelevalve komitee standarditest 1. taseme kõrge krediidikvaliteediga likviidsete varade käsitlemise osas, kohaldades 0 % suurust nõutava stabiilse rahastamise tegurit ja mitte 5 % suurust tegurit (38). EKP teeb ettepaneku 1. taseme kõrge krediidikvaliteediga likviidsete varade osas säilitada stabiilse rahastamise nõue (välja arvatud sularaha ja keskpanga reservide osas, millele kohaldataks 0 % suurust nõutava stabiilse rahastamise tegurit), kuna nende varade suhtes valitseb üheaastasel ajahorisondil mõningane hinnarisk isegi stressistsenaariumi puudumisel. Likviidsuskattekordajaga samasuguse kohtlemise kehtestamine ei ole kohane, võttes arvesse nende kahe standardi erinevaid ajaraamistikke.

2.2.2.

Samuti lahknevad kapitalinõuete määruse ettepandud muudatused Baseli pangajärelevalve komitee standarditest tuletisinstrumentide lepingute tulevase rahastamise riski osas (39). EKP toetab Euroopa Pangandusjärelevalvele antud volitust esitada komisjonile aruanne selle kohta, kas on võimalik kehtestada riskitundlikum näitaja, (40) kuivõrd Baseli pangajärelevalve komitee standardid ei ole piisavalt riskitundlikud (41). Ent ettepandud üleminekukorras on teatavad kontseptuaalsed puudused, mis võimaldavad õigusnormide erinevuste ärakasutamist, ning nende mõju krediidiasutustele ei ole veel hinnatud. Seetõttu teeb EKP ettepaneku kuni kohasema metoodika määratlemiseni juhinduda üleminekuperioodil BCBS standarditest.

2.2.3.

Tagatud laenuandmistehingute osas on kapitalinõuete määruse ettepandud muudatustes kohaldatud Baseli pangajärelevalve komitee standarditega võrreldes madalamat nõutava stabiilse rahastamise tegurit sellistele tagatud ja tagamata tehingutele finantsvastaspooltega, mille järelejäänud tähtaeg on väiksem kui kuus kuud (42). Põhjaliku analüüsi alusel tuleks läbi viia kõikide stabiilse netorahastamise kordajaga hõlmatud tagatud tehingute terviklik läbivaatus, et otsustada, kas tagatistega ja tähtaegadega seotud tegurid on kalibreeritud kohaselt. EKP soovitab kuni sellise läbivaatuseni kohaldada Baseli pangajärelevalve komitee standardites ära toodud nõutava stabiilse rahastamise tegureid.

2.2.4.

Kapitalinõuete määruse ettepandud muudatused näevad ette vabastuse stabiilse netorahastamise kordaja nõudest selliste varade ja kohustuste osas, mis on vahetult seotud üldiste pandikirjadega, mis vastavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/65/EÜ (43) ning edasilükatava tagasimaksega või tingimuslike vahendatud maksetega pandikirjade suhtes, mis vastavad teatavatele sissenõudmise tähtaja saabumise kriteeriumidele (44). EKP toetab Euroopa Pangandusjärelevalve soovitust, et vabastust võib kohaldada ainult täielikult vastava rahastusega edasilükatava tagasimaksega pandikirjade suhtes, kuivõrd need ei kujuta endast mingit riski need emiteerinud pangale (45). Seevastu soovitab EKP mitte anda muude pandikirjade suhtes vabastust stabiilse netorahastamise kordajast, kuna neil pandikirjadel nagu ka muudel pikaajalistel kohustustel on märkimisväärsed rahastamisriskid, mida nende struktuuri erijooned ei leevenda. Kui arvestada pandikirjade tähtsust pankade rahastamisel, siis oleks enamike tasumata pandikirjade de facto vabastamise tulemuseks usaldatavusnõuete standardite märkimisväärne lahjendamine.

2.3.1.

EKP toetab ettepanekut rakendada liidu õiguses uus Baseli pangajärelevalve komitee standard kauplemisportfelli põhjalikust läbivaatamisest (FRTB) tuleneva tururiski kohta (46). EKP soovitab, et FRTB standardi rakendamine liidus, eelkõige kohane üleminekukord, võtaks kohaselt arvesse praeguse rahvusvahelise arutelu, eelkõige BCBS, ja muu rahvusvahelise arengu tulemusi. Praegu ette nähtud 2-aastane rakendustähtaeg võib osutuda ebapiisavaks, et krediidiasutused/investeerimisühingud saaksid tõendada oma vastavust näidisnõuetele ja et järelevaatajad saaksid kohaselt hinnata ja heaks kiita tururiske mudeleid. See tuleneb ka asjaolust, et sisemudeli meetodi mitmete tähtsate aspektide tehniline spetsifikatsioon sätestatakse regulatiivsetes tehnilistes standardites, mis on kättesaadavad alles palju hiljem pärast CRR muudatusettepanekute jõustumist. Seetõttu oleks soovitav rakendusetappi pikendada.

2.3.2.

Problemaatiline on ettepandud üleminekukord, milles nähakse ette märkimisväärne FRTB kapitalinõuete vähendamine (35 % võrra) kolmeaastase tähtaja jooksul, kuna selle tulemuseks võivad olla tururiskiga seotud kapitalinõuded märkimisväärselt allpool konkreetsete krediidiasutuste praegust taset. Kuigi üleminekuperiood võib leevendada mõju krediidiasutuste kapitalinõuetele, teeb EKP ettepaneku, et üleminekukalibreeringust tuleks loobuda järkjärgult vastavalt eelnevalt kindlaks määratud graafikule, mis kombineeritakse alammääraga, et vältida tururiski kapitalinõuete langemist praeguses allapoole.

Seoses tururiski raamistiku täiendavate muudatustega, mille eesmärk on saavutada suurem proportsionaalsus, leiab EKP, et kapitalinõuete määruse ettepandud muudatused, mis lubavad väikese kauplemisportfelliga krediidiasutustel kasutada lihtsustatud meetodeid, on kohane lisandus, kui nende kohaldamise künnised jäävad ettepanekus määratud tasemele. Siiski peaks ettepandud lihtsustatud standardmeetod olema piisavalt riskitundlik ja tooma kaasa kapitalinõuded, mis on piisavad võrreldes suurematele krediidiasutustele kohaldatavate uute meetoditega. Selleks tuleks kapitalinõuete määruse tulevaste muudatuste juures arvesse võtta asjakohaseid arenguid Baseli pangajärelevalve komitee tasandil.

2.3.3.

Kapitalinõuete määruse ettepandud muudatused ei sätesta esmatasandi õigusaktis mõningaid Baseli pangajärelevalve komitee standardite võtmeelemente, nagu näiteks kasumi ja kahjumi omistamise kriteeriumite määratlus, ja jätab selle edaspidiseks delegeeritud õigusloomeks. EKP soovitab lisada need elemendid vahetult kapitalinõuete määrusse, jättes tehnilistesse standarditesse rakendamiseks ainult tehnilised täpsustused.

2.3.4.

Kapitalinõuete määruse ettepandud muudatused võimaldavad krediidiasutustele märkimisväärset modelleerimisvabadust, mis võib kaasa tuua oluliselt erineva järelevalvepraktika ja riskide modelleerimise. EKP soovitab selle ärahoidmiseks hõlmata kapitalinõuete määrusse modelleerimise piirangud, mis on välja töötatud võrdlevate uuringute alusel FRTB osana.

2.3.5.

Erinevalt Baseli pangajärelevalve komitee standarditest võimaldavad kapitalinõuete määruse ettepandud muudatused krediidiasutustel ilma piiranguteta valida, milliste kauplemisüksuste suhtes nad taotlevad sisemudeli heakskiitmist ja milliste suhtes kohaldavad standardmeetodit. Õigusnormide erinevuste ärakasutamise vältimiseks peaks pädevatel asutustel olema võimalik, tulenevalt krediidiasutuste poolt võrreldavatele kauplemisüksustele valitud meetoditest, otsustada, millised kauplemisüksused tuleb nende hinnangul hõlmata sisemudeli meetodite kohaldamisalasse.