Fookuses finantsstabiilsus

24. mai 2016 (uuendatud 15. august 2016)

Finantsstabiilsuse mõiste on finantskriisi tekkimisest saati pälvinud üha suuremat tähelepanu. Eksperdid võivad seda küll veidi erinevalt määratleda, kuid üldjoontes omistatakse sellele suurt tähtsust. EKP seisukohalt tähendab finantsstabiilsus seda, et finantssüsteem suudab šokkidele suuremate tõrgeteta vastu seista.

See tähendab, et eraisikutel säilib juurdepääs oma pangakontodele, ettevõtted saavad teha ja vastu võtta makseid, investorid jätkavad kauplemist ning pankadel on võimalik end refinantseerida, võttes laenu üksteiselt või keskpangalt.

Mida see tähendab?

Stabiilsuse võtmesõnaks on tasakaal. Finantssüsteemis on põimunud palju omavahel seotud ja vastastikku sõltuvaid tegureid. Pangad ja kindlustusseltsid toimivad vahendajana, kes suunavad laenuandjate ja investorite vahendeid nendeni, kes soovivad laenu võtta. Laenuandjaid ja -võtjaid toovad vahetult kokku ka finantsturud, näiteks võlakirja- ja rahaturud. Samal ajal tagavad maksesüsteemid ja väärtpaberiarveldussüsteemid finantsturgu toetavate kanalitena raha ja finantsvarade turvalise liikumise.

Riskid võivad tekkida eri tasanditel ja kujul. Majanduskasvu üldise aeglustumisega kaasneb koduomanike suur võlakoormus ja kinnisvara väärtuse langus, samal ajal kui kinnisvaralaene andnud pangad võivad seista silmitsi klientidega, kes ei suuda enam oma laenu tagasi maksta. Majanduslangus arenevatel turgudel võib majandust kahjustada näiteks seeläbi, et kaupade nõudlus väheneb ja alaneb tööhõive asjaomastes tööstusharudes. Samuti võib kaasneda ootamatu massiivne müük võlakirja-, aktsia- ja valuutaturgudel, tekitades ettevõtetele rahastamisraskusi ja pärssides majanduskasvu.

Seega võib ühte tegurit mõjutavatel riskidel ja nõrkustel olla laiaulatuslikum mõju, mis viib kogu süsteemi tasakaalust välja ja ohustab finantsstabiilsust tervikuna.

EKP ülesanne

EKP jälgib pidevalt finantssüsteemi olukorda, et tuvastada potentsiaalsed riskid ja haavatavused võimalikult varakult ning kaaluda vastumeetmeid. Makrotasandi usaldatavusjärelevalve poliitika kaudu saab selliseid riske tõrjuda nii riigi, sektori kui ka finantsasutuse tasandil. Näiteks kinnisvaramulli vältimiseks võivad riikide ametiasutused nõuda euroala pankadelt laenustandardite karmistamist, mis tähendab, et klientidelt eeldatakse eluasemelaenu võtmisel suuremat omafinantseeringut. Sellistest meetmetest tuleb teada anda EKP-le, kes võib vajaduse korral esitada vastuväiteid. Samuti võib EKP nõuda, et pangad hoiaksid võimalike šokkidega toimetulekuks rohkem kapitali, kui eeldatakse ELi eeskirjades sätestatud miinimumnõuetes.

Need meetmed keskenduvad finantssüsteemile tervikuna. Finantsstabiilsust Euroopas aitab aga edendada seegi, et EKP uus pangandusjärelevalve funktsioon tagab järelevalve üksikute pankade üle, suurendades seeläbi pangandussektori turvalisust.