Otsingu valikud
Avaleht Meedia Suunaviidad Uuringud & väljaanded Statistika Rahapoliitika Euro Maksed & turud Töövõimalused
Soovitused
Sorteeri

Mis on netofinantsvarade kokkulepe?

Ajakohastatud 24. veebruaril 2023 (algselt avaldatud 5. veebruaril 2016)

Netofinantsvarade kokkulepe (Agreement on Net Financial Assets, ANFA) on sõlmitud euroala riikide keskpankade ja Euroopa Keskpanga (EKP) vahel, mis ühiselt moodustavad eurosüsteemi. Kokkuleppes nähakse ette eeskirjad ja piirangud finantsvaradele, mis on seotud riikide keskpankade riigisiseste ülesannete täitmisega. Riikide keskpankade sellised finantsvarad hõlmavad näiteks nende kapitalireservide ja reservfondi või muude spetsiifiliste kohustuste vastaskirjeid, välisvaluutareserve ning töötajate pensionifonde, aga ka üldise investeerimise eesmärgil hoitavaid varasid.

Rahapoliitikaväliste finantsvarade hoidmine on osa euroala keskpankade tavapärastest funktsioonidest ning seda tehti juba enne euro kasutuselevõttu. Rahaliidu loomisel otsustasid riigid ühendada ainult sellised keskpankade funktsioonid ja ülesanded, mis on vajalikud ühtse rahapoliitika elluviimiseks euroalal. Samal ajal säilitati riikide keskpangad sõltumatute institutsioonidena, kes saavad jätkuvalt täita oma riigisiseseid ülesandeid, tingimusel et need ülesanded ei sega ühtse rahapoliitika rakendamist.

See tähendab, et riikide keskpangad on rahaliselt sõltumatud institutsioonid, kes täidavad nii rahapoliitilisi ülesandeid, mis on seotud eurosüsteemi tasandil püstitatud hinnastabiilsuse säilitamise esmatähtsa eesmärgiga, kui ka riigisiseseid ülesandeid. Netofinantsvarade kokkuleppe eesmärk on kehtestada üldine piirang keskpankade riigisiseste rahapoliitikaväliste ülesannete täitmisega seotud netofinantsvarade kogusummale, et vältida sekkumist rahapoliitika rakendamisse.

EKP nõukogu kiitis 2022. aasta detsembris heaks netofinantsvarade kokkuleppe värskeimad muudatused, millega suurendatakse seonduvate protsesside tõhusust, jättes siiski kokkuleppe sisu suures osas muutmata.

Kuidas netofinantsvarade kokkulepe toimib?

Miks hoiavad riikide keskpangad finantsvarasid, mis ei ole seotud rahapoliitika rakendamisega?

Rahapoliitikaväliseid varasid hoiavad kõigi riikide keskpangad. EKP nõukogu kujundab keskselt kõigi euroala riikide rahapoliitikat. Majandus- ja rahaliidu loomisel sätestasid riikide valitsused Euroopa Liidu lepingus, et rahapoliitikaga seotud ülesandeid hakatakse täitma Euroopa tasandil. Riikide keskpankadele anti luba täita rahapoliitika elluviimise kõrval ka riigisiseseid ülesandeid. See põhimõte on sätestatud EKPSi ja EKP põhikirja artiklis 14.4.

Praegu hoiavad riikide keskpangad varasid, mis ei ole seotud rahapoliitikaga ega eurosüsteemi välisvaluutatehingutega. Need hõlmavad muu hulgas järgmist: 

  • kuld ja välisvaluutareservid;
  • investeerimisportfellid (nt töötajate pensionifondideks);
  • varad, mida hoitakse näiteks välismaiste keskpankade või välisriikide valitsuste hoiuste vastaskirjetena. 

Samal ajal on riikide keskpankadel ka rahapoliitikavälised kohustused, mis hõlmavad välismaiste keskpankade või välisriikide valitsuste hoiuseid, nagu eespool nimetatud. Riikide keskpangad võivad täita riigisiseseid ülesandeid tingimusel, et see ei sega Euroopa Keskpankade Süsteemi (EKPS) eesmärkide ja ülesannete täitmist ning eelkõige rahapoliitika elluviimist. Samamoodi on ka EKP-l enda kapitali ja reservfondiga seotud omavahendite portfell ning töötajate pensionifondi portfell.

Riikide keskpankadel olid eespool nimetatud varaportfellid olemas juba enne eurosüsteemiga ühinemist ning neist saadav tulu moodustab osa keskpankade finantstulemist. Euroala loomisel nähti, et sellised portfellid saavad kaasa aidata euroala pangandussüsteemi likviidsusvajaduse täitmisele, kuna neid võetakse arvesse rahapoliitika operatsioonide kalibreerimisel. Rahapoliitika seisukohalt ei peetud probleemiks, et portfellide haldamist jätkavad rahapoliitika operatsioonide väliselt riikide keskpangad ning et nende portfellide varade maht võib aja jooksul suureneda sama kiiresti (või aeglasemalt) kui pangatähtede nõudlus ja pangandussüsteemi kohustusliku reservi nõuded. EKP nõukogu oli ka seisukohal, et kui rahapoliitikavälised portfellid, millest on maha arvatud rahapoliitikavälised kohustused, peaksid pikema aja jooksul suurenema kiiremini kui likviidsusnõudlus, võib see rahapoliitika ohtu seada. Netofinantsvarade kokkuleppe eesmärk ongi seda kasvu hallata ja piirata.

Mis on netofinantsvarad?

Keskpankade bilansi mõlemal poolel – nii varade kui ka kohustuste poolel – on positsioone, mis ei ole otseselt rahapoliitikaga seotud. Nende poolte positsioonide vahelist erinevust määratletaksegi netofinantsvaradena. Mõistet aitab selgitada eurosüsteemi iganädalane finantsaruanne, mis on koostatud seisuga 1. jaanuar 2023 ning avaldatud EKP veebilehel. Täpne määratlus on esitatud netofinantsvarade kokkuleppe I lisas.

Näitest selgub, et varade poolel hõlmavad netofinantsvarad bilansikirjete 1 kuni 4, 5.6, 6, 7.2, 8 ja 9 summat. Kohustuste poolel hõlmavad netofinantsvarad kirjeid 2.5 ning 3 kuni 12. Kui nende varade summast lahutada kõnealuste kohustuste summa (st allpool oranžiks värvitud vastavad osad), saadaksegi tulemuseks eurosüsteemi netofinantsvarad.

Kui suur on eurosüsteemi netofinantsvarade väärtus?

2023. aasta 1. jaanuari seisuga olid eurosüsteemi netofinantsvarad alates 2014. aastast toimunud pideva languse tulemusena –669 miljardit eurot, kusjuures 2022. aastal olid eurosüsteemi keskmised aastased netofinantsvarad –730 miljardit eurot. See negatiivne arv tuleneb eelkõige eurosüsteemi bilansi kohustuste poole kasvust, mis kaalub täielikult üles vastava positiivse muutuse varade poolel, nagu on eespool selgitatud. Võrdluseks võib märkida, et pangatähtede väärtus ja kohustusliku reservi nõuded kokku on alates 2002. aastast suurenenud keskmiselt 6,7% aastas.

Mis on netofinantsvarade kokkulepe?

Netofinantsvarade kokkulepe on sõlmitud euroala riikide keskpankade ja EKP vahel, mis ühiselt moodustavad eurosüsteemi. Kokkuleppes nähakse ette eeskirjad piirangute arvutamiseks väärtpaberiosalustele, mis on seotud riikide keskpankade riigisiseste ülesannete täitmisega.

Miks on vaja netofinantsvarade mahtu piirata?

Netofinantsvarade kokkuleppega piiratakse riikide keskpankade hoitavate netofinantsvarade mahtu. See on vajalik kindlustamaks, et EKP nõukogul oleks täielik kontroll eurosüsteemi bilansimahu üle ning rahapoliitikat saaks tulemuslikult ellu viia. Enne 2007.–2008. aasta finantskriisi oli rahapoliitika tõhusaim rakendamine tagatud sellega, et pangad pidid likviidsuse saamiseks pöörduma eurosüsteemi poole. Rahapoliitika elluviimine põhines likviidsusvajadusel eurosüsteemi ees ehk likviidsuspuudujäägil. Netofinantsvarade kokkuleppega tagati selle likviidsuspuudujäägi püsimine. Finantskriisi tekkides tuli pankadele pakkuda rohkem likviidsust, kui neil olnuks vaja kohustusliku reservi nõude täitmiseks. Likviidsuspuudujäägi asemel valitseb pangandussüsteemis nüüd ülemäärane likviidsus. Selles olukorras ei kaitsta netofinantsvarade kokkuleppe kaudu enam likviidsuspuudujääki, vaid tagatakse, et ülemäärane likviidsus ei ületaks taset, mida EKP nõukogu peab oma rahapoliitika kursi seisukohalt asjakohaseks.

Kas netofinantsvarade kokkuleppega antakse riikide keskpankadele tõepoolest luba oma suva järgi raha juurde trükkida?

Ei, täpselt vastupidi. Netofinantsvarade kokkuleppega piiratakse riikide keskpankade hoitavaid netofinantsvarasid, et muudatused nende rahapoliitikavälistes finantsvarades ja -kohustustes ei segaks eurosüsteemi rahapoliitika rakendamist.

Mis mõjutab netofinantsvarade kokkuleppega nendele varadele kehtestatud ülempiiri suurust?

Ringluses olevate pangatähtede koguväärtuse kasv ja pankadelt nõutava keskpangas hoitava kohustusliku reservi suurus tekitavad likviidsusvajaduse, mida täidetakse eurosüsteemi rahapoliitika operatsioonide ja riikide keskpankade netofinantsvarade kaudu. Rahapoliitika operatsioonide miinimummahu kehtestamise kaudu määratakse jääkväärtusena kindlaks ka riikide keskpankade netofinantsvarade ülemmäär. Kui EKP nõukogu eesmärk on tekitada likviidsuse ülejääki, piiratakse netofinantsvarade kokkuleppega riikide keskpankade netofinantsvarade mahtu, et likviidsusülejääk ei ületaks teatavat taset.

Miks piiratakse netofinantsvarade kokkuleppega riikide keskpankade neto-, mitte brutofinantsvarasid?

Rahapoliitika tõhusaks rakendamiseks tuleb keskpankade rahapoliitikaväliste operatsioonide kaudu pakutava likviidsuse mahtu kontrollida. Keskpanga bilansis olevad varad loovad keskpangaraha ehk likviidsust ning samal ajal bilansilised kohustused vähendavad seda. Selleks et mõõta, kui suur on keskpanga rahapoliitikaväliste operatsioonide kaudu pakutav likviidsus, tasaarveldatakse kõik rahapoliitikavälised varad ja kohustused.

Kuidas arvutatakse netofinantsvarade maksimumsumma?

Netofinantsvarade ülemmäärade kalibreerimine toimub vähemalt iga kolme aasta järel, kuigi kokkuleppe osapoole taotlusel saab läbi viia sihtotstarbelise kalibreerimise. Iga kalibreerimise korral määrab EKP nõukogu kindlaks vajalikud rahapoliitilised parameetrid. EKP nõukogu otsustab eurosüsteemi asjakohase likviidsustaseme, kehtestab kohustusliku reservi nõude ja määrab kindlaks rahapoliitika otseoperatsioonide portfellide suuruse, et rahapoliitikat saaks ellu viia tõhusaimal viisil. Ühtlasi võtab nõukogu arvesse muutusi ringluses olevate pangatähtede väärtuses. Eespool nimetatud tegurite jääkväärtusena saadakse eurosüsteemi agregeeritud netofinantsvarade uus maksimumsumma.

Kuidas jagatakse eurosüsteemi netofinantsvarade maksimumsumma riikide keskpankade vahel?

Kui eurosüsteemi netofinantsvarade ülemmäär on kindlaks määratud, jaotatakse see riikide keskpankade vahel vastavalt nende osale EKP kapitalis. Seejuures võetakse keskpankade järgneva aasta ülemmäärade kindlaksmääramisel arvesse ka iga keskpanga ajaloolist lähtepositsiooni. Kindlaksmääratud ülemmäär kehtib kuni järgmise kalibreerimiseni, mis toimub hiljemalt kolme aasta pärast.

Netofinantsvarade kokkuleppes on kalibreerimisprotsessi puhul ette nähtud, et kui riigi keskpank ei kavatse enda ülemmäära täies ulatuses kasutada, võib kasutamata jääva osa ajutiselt ümber jaotada teistele keskpankadele, kes soovivad oma ülemmäära tõsta. Kasutamata jääva osa ümberjaotamiseks kasutatakse kokkuleppes kindlaksmääratud keskset mehhanismi. Keskmises aastaarvestuses peavad riikide keskpankade netofinantsvarad jääma neile varadele seatud ülemmäärast allapoole. 

Millist mõju avaldavad erandid?

Erandid võivad mõjutada netofinantsvarade maksimumsumma jaotust eurosüsteemis, kuid ei suurenda siiski maksimaalset ülempiiri, mida eurosüsteemi riikide keskpankade netofinantsvarade kogusumma suhtes kohaldatakse.

Eranditega nähakse ette iga keskpanga miinimumõigus seoses netofinantsvaradega. See tähendab, et igal keskpangal on õigus hoida teatavat osa eurosüsteemi netofinantsvarade kogusummast. Selle suurus määratakse kindlaks vastavalt kõnealuse keskpanga osale EKP kapitalis, kusjuures erandi suuruseks on sellele keskpangale määratud miinimumõigus (võib olla suurem kui summa, mis on arvutatud vastavalt keskpanga osale EKP kapitalis). Kui aga mõni keskpank hoiab talle tehtud erandi alusel sellist netofinantsvarade summat, mis on suurem kui tema kapitaliosa, vähendatakse samal ajal ülejäänud keskpankadele lubatud netofinantsvarade summat nii, et ei ületataks eurosüsteemi netofinantsvarade kogusummat.

Eristatakse kolme liiki erandeid.

  • Ajaloolisest lähtepositsioonist tingitud erand (määratletud netofinantsvarade kokkuleppe III lisas) tagab, et riikide keskpangad ei pea vähendama oma netofinantsvarade mahtu allapoole taset, mis on seotud nende ajaloolise lähtepositsiooniga.
  • Varaspetsiifilise erandiga kaitstakse teatavat liiki varasid (määratletud netofinantsvarade kokkuleppe IV lisas), mida riigi keskpangal ei ole võimalik lepinguliste või muude piirangute tõttu hõlpsalt müüa.
  • Dünaamilise erandiga kohandatakse väikeste keskpankade ajaloolisest lähtepositsioonist tingitud erandit proportsionaalselt sellega, kuidas eurosüsteemi netofinantsvarade maksimumsumma kasvab või kahaneb.

Kolmest erandist kohaldatakse ainult suurimat.

Mida tehakse juhul, kui mõne keskpanga investeeringute summa on null või väiksem kui neile algselt määratud maksimumsumma? Kas järelejäänud summa saab teistele keskpankadele edasi anda?

Kui mõned keskpangad kavatsevad hoida lubatust vähem varasid ja samal ajal teised keskpangad sooviksid hoida rohkem, jaotatakse kasutamata jääv osa ümber, kasutades netofinantsvarade kokkuleppes kindlaksmääratud keskset mehhanismi. Ümberjaotamine toimub riikide keskpankadele kehtestatud ülemmäärade perioodilise kalibreerimise käigus. Kasutamata jäänud osa ümberjaotamine on ajaliselt piiratud ning see arvutatakse järgmise kalibreerimise ajal uuesti. Ümberjaotamine ei mõjuta kõigi euroala riikide keskpankade hoitavate netofinantsvarade agregeeritud maksimumsummat – selle määrab EKP nõukogu kindlaks oma rahapoliitiliste otsustega.

Miks mõned keskpangad kasutavad neile määratud kvooti, mõned aga mitte?

See sõltub institutsioonilistest eelistustest. Mõnes jurisdiktsioonis on sätestatud riikide keskpankade rahapoliitikavälistele investeeringutele konkreetsed õiguslikud piirangud, teistes kehtivad aga õigusnormid, millega kohustatakse keskpanku pärast oma rahapoliitiliste ülesannete täitmist arvesse võtma oma osanike huve. Lisaks sellele on mõne keskpanga bilansi kohustuste poolel klientide ja/või valitsuse mahukad hoiused, mis mõjutavad ka tema rahapoliitikaväliseid portfelle.

Samuti on ka ajaloolised põhjused: enne euro kasutuselevõttu 1999. aastal hoidsid paljud Euroopa keskpangad küllaltki suuri välisvaluutareserve, et juhtida oma vääringu vahetuskurssi (eriti Saksa marga suhtes). See olukord on võrreldav nende ELi liikmesriikide omaga, kes ühinesid euroalaga pärast 1999. aastat. Nende riikide keskpangad hoidsid samuti üsna suuri välisvaluutareserve, et juhtida oma vääringu vahetuskurssi euro suhtes enne eurosüsteemiga ühinemist. Riikide keskpankade erinev lähtepositsioon selgitab märkimisväärseid erinevusi nende bilansi koosseisus. Mõnel juhul on need püsinud veel mitu aastat pärast asjaomase riigi ühinemist euroalaga.

Mida tehakse juhul, kui riigi keskpank ületab talle kohaldatavat netofinantsvarade ülemmäära?

Kui riigi keskpank järjepidevalt ületab talle kohaldatavat netofinantsvarade ülemmäära, võib see mõjutada rahapoliitika rakendamist. Seetõttu kontrollib EKP igal aastal, kas riikide keskpangad järgivad netofinantsvarade kokkuleppe tingimusi. Kooskõlas EKPSi ja EKP põhikirja artikliga 14.4 võib EKP nõukogu vajaduse korral keelata või piirata riikide keskpankade rahapoliitikaväliseid tegevusi, kui need segavad EKPSi eesmärkide ja ülesannete täitmist või eurosüsteemi rahapoliitika rakendamist. Seni ei ole esinenud põhjendamatuid kõrvalekaldeid netofinantsvarade ülemmääradest.

Kõrvalekalle on põhjendatud, kui see tuleneb näiteks rahvusvahelistest kohustustest IMFi ees või erakorralise likviidsusabi andmisest riigi pangandussüsteemile (netofinantsvarade kokkuleppes määratletakse erakorralist likviidsusabi netofinantsvarade osana). Sellisel juhul peab riigi keskpank vähendama oma netofinantsvarade mahtu võimalikult kiiresti, et täita taas netofinantsvarade kokkuleppe nõudeid. Selleks on aega üks aasta, kui nõuete mittetäitmine on tingitud IMFiga seotud kohustustest.

Mida tehakse juhul, kui kõikide keskpankade netofinantsvarade kogusumma jääb arvestatud maksimumsummast allapoole?

Üldjuhul ei tekita see probleeme, kui netofinantsvarad jäävad arvestatud maksimumtasemest allapoole. Tavaliselt see ongi nii. Netofinantsvarad on alates 2014. aastast vähenenud, samal ajal kui ringluses olevate pangatähtede arv üha suureneb. See tähendab, et ringluses olevatest pangatähtedest tingitud likviidsusvajadus euroalal on suurem kui eurosüsteemi netofinantsvaradest tulenev likviidsuspakkumine. Likviidsusvajadus kaetakse selle asemel rahapoliitiliste vahendite kaudu, kasutades eurosüsteemi regulaarseid refinantseerimisoperatsioone või struktuurioperatsioone, nagu rahapoliitilised otseostud või struktuursed pöördtehingud.

Mida tehakse juhul, kui netofinantsvarade kogusumma ületab arvestatud maksimumsummat?

Sellist olukorda ei ole kunagi ette tulnud ja see on väga ebatõenäoline. Netofinantsvarade kokkulepe on riikide keskpankade ja EKP vahel sõlmitud üksmeelne kokkulepe, mis tähendab, et kõik osapooled on võtnud kohustuse seda järgida. Lisaks aitab netofinantsvarade liiga suure kogusumma riski veelgi vähendada konservatiivsete eelduste kasutamine finantsvarade ülemmäära seadmisel. Isegi kui netofinantsvarade maht oleks maksimumtasemest suurem ja seega rahapoliitika operatsioonide maht algselt kavandatust väiksem, oleks soovitud struktuurne likviidsuspositsioon tõenäoliselt siiski olemas. Niisugusel juhul oleks rahapoliitika operatsioonide maht väiksem, kui rahapoliitika tõhusa rakendamise jaoks soovitav, kuid lühiajaliselt ei oleks olukord pingeline ja EKP võtaks parandusmeetmeid. Parandusmeetmete vajaduse korral on EKP nõukogul mitmesuguseid vahendeid, et tagada rahapoliitika operatsioonide asjakohane maht. Näiteks refinantseerimisoperatsioonide mahu puhul võib nõukogu kasutada likviidsust vähendavaid operatsioone või suurendada kohustusliku reservi nõudeid.

Mis juhtub, kui muude tegurite (näiteks pangatähtede) areng on eeldatust erinev?

Netofinantsvarade kokkuleppe perioodilisel kalibreerimisel lähtutakse konservatiivsetest eeldustest. Seega sisaldavad netofinantsvarade ülemmäärad piisavaid puhvreid ettenägematute asjaoludega toimetulekuks. Näiteks eeldatakse ülemmäärade kalibreerimisel, et ringluses olevate pangatähtede väärtus jääb käesoleva aasta kolmandas kvartalis täheldatud keskmisele tasemele.

Millistel tingimustel võivad netofinantsvarad segada rahapoliitika elluviimist?

Netofinantsvarade kokkulepe sõlmiti selleks, et vältida netofinantsvarade sekkumist rahapoliitika rakendamisse. Kui aga netofinantsvarade maht ületab siiski üldist maksimumsummat, võib juhtuda, et rahapoliitika operatsioonide maht on rahapoliitika tõhusaks rakendamiseks liiga väike.

Samamoodi nagu netofinantsvarade suurus, on oluline ka nende koosseis. Näiteks kui üksikud rahapoliitilised tehingud ja rahapoliitikavälised tehingud teineteist tasakaalustavad (nt väärtpaberi ostutehing ja sama väärtpaberi müügitehing), võib see edastada eurosüsteemi rahapoliitiliste kavatsuste kohta vastukäivaid signaale või vähendada rahapoliitika tõhusust. Teine näide on keskpanga välisvaluutatehingud, mis võivad mõjutada vahetuskursse või mida võidakse vääralt tõlgendada kui välisvaluutainterventsioone.

Selleks et need sündmused ei segaks rahapoliitika rakendamist, on EKP vastu võtnud netofinantsvarade kokkulepet täiendavad meetmed, sealhulgas EKP suunise riigi varade ja kohustustega seotud tehingute juhtimise kohta riikide keskpankade poolt (EKP/2019/7, uuesti sõnastatud) ja EKP otsuse avaliku sektori varade järelturult ostmise kava kohta (EKP/2015/10, koos muudatustega). Nimetatud suunisega kontrollitakse riikide keskpankade teostatud operatsioonide netomõju likviidsusele ja otsusega piiratakse muu hulgas avaliku sektori väärtpaberite ostukava raames kõlblike kindlat liiki väärtpaberite hulka, mida hoitakse eurosüsteemi keskpankade kõikides investeerimisportfellides.

Kuidas tagatakse, et investeerimisoperatsioonid ei mõjuta rahapoliitika kurssi?

Netofinantsvarade kokkuleppega kehtestatakse riikide keskpankadele netofinantsvarade maksimumtase. Samal ajal piiratakse sellega riikide keskpankade teostatavate rahapoliitikaväliste tehingute mõju likviidsusele. Teiseks tegutsevad riikide keskpangad ja EKP rahapoliitikaväliseid tehinguid sooritades institutsiooniliste investoritena. Kui riikide keskpangad teostavad rahapoliitikaväliste portfellide oste, järgivad nad sarnaseid kriteeriumeid nagu teised institutsioonilised investorid ja kaaluvad oma otsuseid rahapoliitikast eraldi ning järgivad ka netofinantsvarade kokkuleppes sätestatud eeskirju ja teisi asjakohaseid suuniseid.

EKPd teavitatakse korrapäraselt riikide keskpankade 1) rahapoliitikavälistest tehingutest, millest mõne puhul tuleb taotleda EKP-lt eelnevat heakskiitu, 2) varadest ja kohustustest ning 3) netofinantsvarade eeldatavast ja tegelikust mahust. EKP võib võtta parandusmeetmeid, kui keskpankade rahapoliitikavälised tehingud segavad rahapoliitika kursi elluviimist. EKP nõukogu võib samuti võtta erimeetmeid, mis on riikide keskpankadele siduvad.

Miks on riikide keskpankade rahapoliitikaväliste varade ja kohustuste andmed salajased?

Riikide keskpankade rahapoliitikaväliste varade ja kohustuste andmed avaldatakse kooskõlas riikide ja Euroopa Liidu eeskirjadega. Kooskõlas nende eeskirjadega otsustavad riikide keskpangad, kas nad avalikustavad andmed oma rahapoliitikaväliste varade ja kohustuste ning rahapoliitikaväliste portfellide koosseisu kohta.

Enamik riikide keskpanku avaldab täiendavad üksikasjad aastaaruandes või teistes trükistes ja oma veebilehel, kus esitatakse näiteks varade jaotus valitsussektori võlaks ja valitsussektoriväliseks võlaks. Nagu ka teised investorid, ei avalikusta riikide keskpangad teavet, mis annaks teistele osapooltele võimaluse teha järeldusi nende tulevase investeerimiskäitumise kohta.

Eurosüsteemil ei ole volitusi avalikustada riikide keskpankade rahapoliitikaväliste varade ja kohustuste koosseisu.

Kuidas tagatakse, et rahapoliitikaväliseid portfelle ei väärkasutata ega tarvitata keskpankadepoolseks rahastamiseks, mis on keelatud?

EKP pädevuses on tagada, et EKPSi keskpangad peavad kinni keskpankadepoolse rahastamise keelust, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingus ning Euroopa Keskpankade Süsteemi ja EKP põhikirjas. Seda küsimust ei käsitleta netofinantsvarade kokkuleppes. Kokkulepe puudutab ainult soovitud struktuurset likviidsuspositsiooni, mis on vajalik rahapoliitika elluviimiseks, ning lisaks määratakse selles kindlaks netofinantsvarade maht. Netofinantsvarade kokkulepe ei käsitle rahapoliitikaväliste varade ja kohustuste koosseisu ega nende hankimise viisi.

Keskpankadepoolse rahastamise keelu järgimise kontrollimiseks peavad EKPSi keskpangad teavitama EKPd oma varadest ja EKP tagab, et riikide keskpangad ei rahastaks valitsusi, ostes esmasturult valitsussektori võlakirju. Samuti jälgib EKP järelturult ostmist. Kontrollimise ja hindamise tulemused avaldatakse EKP aastaaruandes.

Mida tehakse juhul, kui keskpankadepoolse rahastamise keeldu rikutakse?

Seda ei käsitleta netofinantsvarade kokkuleppes, vaid Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 123 ja 124 (st Euroopa Liidu kõrgeima astme õiguses). EKP nõukogu kehtestas eeskirjad riikide keskpankade kõikide investeerimisoperatsioonide teostamiseks, et tagada keskpankadepoolse rahastamise keelust kinnipidamine. Valitsussektori võlakirjade ostmine esmasturult on keelatud ja riikide keskpangad peavad teatama kõigist järelturult sooritatud tehingutest. EKP kontrollib keskpankadepoolse rahastamise keelu järgimist ja avaldab kontrollimise tulemused oma aastaaruandes.