16.6.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 216/1

1.1.

Ettepandud otsuse aluseks on viie presidendi aruanne, (2) mis soovitas suurendada ühiste seisukohtade kasutamist majandus- ja rahaliidu välissuhetes selle arengus majandus-, finants- ja fiskaalliidu suunas. EKP toetab eesmärki järkjärguliselt tugevdada euroala esindatust välissuhetes IMFga lõppeesmärgiga asutada üks või mitu euroala liikmerühma ja tagada, et euroala väljendab ühtset seisukohta.

1.2.

EKP toetab täielikult euroala poliitika koordineerimise tugevdamist, kuna see on oluline ühtse välisesindatuse eesmärgi jaoks kooskõlas ettepandud otsuse artiklitega 4 ja 9. Kuigi koordineerimine on viimastel aastatel paranenud, on seda siiski vaja veelgi tugevdada ja parandada, et see oleks kooskõlas euroala majanduse juhtimisega (mida on samuti viimastel aastatel tugevdatud) ja oodatava suurema lõimumisega, vastavalt viie presidendi aruandes osutatule.

1.3.

EKP soovib rõhutada, et euroala ühtse ja tulemusliku esindatuse saavutamiseks IMFis on oluline kõikide osapoolte tegutsemine täielikus kooskõlas lojaalse koostöö põhimõttega. Selles osas kohustab Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõige 3 liitu ja liikmesriike Euroopa Liidu lepingust ja Euroopa Liidu toimimise lepingust (edaspidi „aluslepingud”) tulenevate ülesannete täitmisel üksteist austades abistama. See põhimõte kohustab liikmesriike võtma kohaseid meetmeid, et tagada aluslepingutest või liidu institutsioonide õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmine ja vältida meetmeid, mis võiksid ohustada liidu eesmärkide saavutamist. Euroopa Liidu lepingu artikli 13 lõike 2 kohaselt peavad liidu institutsioonid olema omavahelises koostöös üksteisele lojaalsed.

1.4.

EKP märgib, et ettepandud otsus kavandab euroala ühtse esindatuse loomist liidu õiguse alusel, ilma muudatusteta IMFi riikidel põhinevas liikmesusstruktuuris Rahvusvahelise Valuutafondi põhikirja (3) (edaspidi IMFi põhikiri) alusel. Täielikult ühtse euroala esindatuse jaoks IMFis tuleks muuta IMFi põhikirja ja avada liikmesus riigiülestele organisatsioonidele nagu liit/euroala. EKP märgib, et ettepandud otsus ei näe sellist reformi ette. Seetõttu on euroala ühtne esindatus IMFis piiratud poliitika valdkondadega, mis on üle antud liidule.

1.5.

EKP märgib, et eurosüsteemi ja Euroopa Keskpankade Süsteemi (EKPS) keskpankadel (RKPd) on oluline roll oma riikide esindamisel IMFis riikidel põhineva IMFi liikmesusstruktuuri raamistiku alusel. IMFi põhikirja V artikli 1. jao kohaselt peavad kõik liikmesriigid määrama asutuse, mille kaudu nad suhtlevad IMFiga (4). Enamik euroala liikmesriike on selleks asutuseks määranud RKP (5). Lisaks on RKPdel oluline roll liikmesriigi esindamisel IMFi otsuseid tegevates organites. Enamiku euroala liikmesriikide (6) puhul tegutseb RKP president riigi aktsionärina IMFi aktsionäride nõukogus; muude liikmesriikide puhul tegutseb ta IMFi aktsionäride nõukogus asendajana. Lisaks sellele on RKP president mitmel juhul rahvusvahelise raha- ja finantskomitee (International Monetary and Financial Committee, IMFC) asendusliige. Samuti on paljud RKPd tihedalt seotud oma riigi tegevdirektori (asendaja) valikumenetluses ja mõnedel juhtudel teevad valiku RKPd.

IMFi põhikirja kohaselt määrab iga euroala liikmesriik oma keskpanga depositooriumiks seoses tema valuutahoiustega IMFis (7). Lisaks hoiavad ja haldavad eurosüsteemi keskpangad oma riikidele määratud laenueriõigusi seoses osalise staatusega IMFi laenueriõiguste osakonnas (8) ja osalevad vabatahtlikus laenueriõiguste kauplemiskorralduses. Samuti osalevad eurosüsteemi RKPd IMFi finantstehingute kavas, kohustuslikus liikmemaksu kvoodis oma riigi IMFI liikmesuse osas ning annavad IMFile kahepoolselt vabatahtliku krediidiliini kohastel ja vajalikel juhtudel tulenevalt IMFi laenamise üldlepingutest ja uue laenukorraldusest.

1.6.

Liidu õiguse seisukohast võtavad aluslepingud arvesse RKPde ja EKP rolli seoses IMFiga. Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja (edaspidi EKPSi põhikiri) kohaselt võivad EKP ja RKPd luua kohastel juhtudel suhteid rahvusvaheliste organisatsioonidega ja teostada nendega seoses erinevat liiki pangandustehinguid, sealhulgas laenuandmise ja -võtmise tehingud (9). RKPdel on lubatud teha tehinguid, et täita oma kohustusi rahvusvaheliste organisatsioonide ees (10). EKP võib hoida ja hallata Rahvusvahelise Valuutafondi reservipositsioone ja laenueriõigusi ning korraldada nende varade ühendamise (11). Direktorite nõukogu on määranud EKP laenueriõiguste määratud valdajaks kooskõlas IMFi põhikirjaga (12).

1.7.

EKP arusaama kohaselt ei ole ettepandud otsuse eesmärgiks muuta euroala liikmesriikide süsteeme, mis on loodud nende IMFi liikmesusest tulenevate õiguste ja kohustuste täitmise tagamiseks. Nendes piirides on EKP valmis kaasa aitama nõukogu püüdele tagada euroala ühtne esindatus kõikides IMFi organites ja võtta euroala ühtse esindamise roll vastavalt nõukogu otsusele. Aluslepingu artiklil 138 põhinev meede peab arvestama asjaoluga, et selle artikli kohaldamisala on piiratud poliitika valdkondadega, mis on üle antud liidule ning milles EKP ja RKPd teostavad sõltumatult neile aluslepingu ja EKPSi põhikirjaga pandud konkreetseid volitusi (13).

2.1.1.

Nagu eespool osutatud, tuleb euroala ühtse esindatuse eesmärk IMFis saavutada arvestades eelkõige aluslepingu artiklist 127 tulenevat eurosüsteemi pädevust ning eelkõige aluslepingu artiklist 130 ja EKPSi põhikirja artiklist 7 tulenevat eurosüsteemi sõltumatust. Liidu õiguses sätestatud sõltumatuse põhimõtte eesmärgiks on eelkõige kaitsta eurosüsteemi igasuguse poliitilise surve eest, et ta saaks tulemuslikult täita oma eesmärke ja ülesandeid ja teostada sõltumatult talle sel otstarbel liidu õigusega antud eripädevust (14).

2.1.2.

Aluslepingu artikli 138 lõikega 2 ei saa piirata eurosüsteemi sõltumatust. Olemaks „asjakohane” aluslepingu artikli 138 lõike 2 tähenduses peab ettepandud otsus seega tagama, et eurosüsteemi ülesannete ja volituste sõltumatut teostamist kaitstakse sel teel, et leitakse IMFis euroala ühtse esindatuse korraldamiseks optimaalne mudel. Eurosüsteemi sõltumatuse põhimõttega kaitstud eesmärgid, ülesanded ja eripädevused on jätkuvas arengus, allpool kirjeldatakse neist kõige olulisemaid.

2.1.3.

Eurosüsteemi peamine eesmärk on säilitada hindade stabiilsus (aluslepingu artikli 127 lõike 1 esimesed laused, EKPSi põhikirja artikkel 2 ja aluslepingu artikli 282 lõike 2 teine lause). Selle eesmärgi püstitamisega on olemuslikult seotud eurosüsteemile suure sõltumatuse andmine, kuivõrd see aluslepingus sätestatud keskpanga sõltumatuse nõue kajastab üldtunnustatud seisukohta, et hinnastabiilsust kui esmast eesmärki teenib kõige paremini keskpanganduse süsteemi täielik sõltumatus koos täpselt määratletud volitustega (15). Aluslepingu artikli 282 lõike 1 teise lause kohaselt teostab eurosüsteem liidu rahapoliitikat. Aluslepingu artikli 3 lõike 1 punkti c ning artikli 282 lõike 1 teise lause kontekstis ei tuleks mõistet „rahapoliitika” tõlgendada kitsalt ega tehniliselt justkui see tähistaks vaid eurosüsteemi põhiülesannet, millele viidatakse aluslepingu artikli 127 lõike 2 esimeses taandes. Selline kitsas vaade ei ole põhjendatud ega eesmärgipärane. EKP leiab, et „rahapoliitika” on aluslepingu kolmanda osa VIII jaotise 2. peatüki pealkiri ning seega hõlmab see EKP hinnangul kõiki vastavates aluslepingu sätetes, eelkõige artiklites 127 ja 128 kirjeldatud euroga seotud eripädevusi (16).

2.1.4.

Eurosüsteemile on pandud ka teiseseid eesmärke: ilma et see mõjutaks hinnastabiilsuse eesmärki, toetab eurosüsteem liidu üldist majanduspoliitikat, et aidata kaasa Euroopa Liidu lepingu artiklis 3 sätestatud liidu eesmärkide saavutamisele (vt ka aluslepingu artikli 127 lõike 1 teine lause, artikli 282 lõike 2 kolmas lause ning EKPSi põhikirja artikkel 2). Euroopa Liidu lepingu artiklis 3 sätestatud eesmärke täpsustatakse aluslepingu artiklites 119 kuni 127.

2.1.5.

Lõpetuseks, lisaks aluslepingus sätestatud eesmärkidele aitab eurosüsteem artikli 127 lõike 5 kohaselt kaasa pädevate asutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve ning rahandussüsteemi stabiilsusega seotud pädevate asutuste poliitika tõrgeteta teostamisele. EKP eesmärgiks on tagada krediidiasutuste turvalisus ja usaldusväärsus tulenevalt talle nõukogu poolt aluslepingu artikli 127 lõike 6 alusel pandud eriülesannetest, mis käsitlevad krediidiasutuste, usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalvet. Alates novembrist 2014 täidab EKP neid ülesandeid ühtse järelevalvemehhanismi (SSM) raames, mis hõlmab EKPd ja riikide pädevaid asutusi. Sellega seoses on EKP-l ka ametisaladuse hoidmise kohustus (17) ning ta peab tegutsema sõltumatult vastavalt määruse (EL) nr 1024/2013 artiklile 19.

2.2.1.

EKP on ainus Euroopa Liidu lepingu artikli 13 lõikes 1 loetletud liidu institutsioon, millele on antud rahvusvahelise juriidilise isiku staatus (18). EKPSi põhikirja artiklites 6.1 ja 6.2 on sätestatud, et rahvusvahelises koostöös otsustab EKP seoses EKPSi ülesannetega, kuidas EKPSi esindatakse ning kas EKP ja tema heakskiidul ka riikide keskpangad võivad osaleda rahvusvahelistes rahaasutustes. EKPSi põhikirja artiklis 6.3 on sätestatud, et need artiklid ei piira nõukogu poolt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 138 lõike 2 aluselt võetud meetmete kohaldamist euroala ühtse esindamise tagamiseks rahvusvahelistes finantsasutustes ja konverentsidel.

EKP-l peab euroala esindamisel IMFs olema juhtroll, st roll, mille puhul võetakse täielikult arvesse asjaolu, et eurosüsteem täidab sõltumatult talle aluslepinguga ja EKPSi põhikirjaga pandud erivolitusi, nagu ka EKP seoses talle määrusega (EL) nr 1024/2013 antud volitustega. Seetõttu peab see roll hõlmama vähemalt neid õigusi, mis EKP-l kui eurosüsteemi esindajal praegu on IMFis vaatlejana, st õigust käsitleda ja esitada kirjalikke seisukohti IMFi organitele. Kui ühtse esindatuse korraldus toob kaasa euroala õiguste suurenemise IMFs, võib osutuda vajalikuks selle rolli suurendamine. Seda arvestades leiab EKP, et IMFs euroala ühtse esindatuse eesmärki on võimalik saavutada vaid siis, kui täielikult austatakse EKP välise esindamise erivolituste sõltumatu teostamise mõju. Euroala arvamusi ja neist tulenevaid seisukohti tuleks hoolikalt koordineerida ning ühehäälselt väljendada. Ent see tähendab, et ühtse esindatuse korraldus peab võtma täielikult arvesse liidu eri institutsioonide pädevuste sisemist jaotust ning vastavaid volitusi ning samuti aluslepingul põhinevaid sõltumatuse tagatisi, mille eesmärgiks on kaitsta eurosüsteemi igasuguse poliitilise surve eest, et ta saaks tulemuslikult täita oma ülesannetega seotud eesmärke.

2.2.2.

Lisaks, nagu eespool märgitud, peab ühtne esindatus olema korraldatud täielikult järgides liidu institutsioonide lojaalse koostöö põhimõtet (Euroopa Liidu lepingu artikli 13 lõige 2). Seetõttu eeldab EKP, et komisjon ja nõukogu annavad oma panuse euroala ühtse esindatuse eesmärkide saavutamiseks kooskõlas eurosüsteemi volitustega ja pädevusega. Eeldatakse, et see ühtne esindatus järgib pikaaegset praktikat teha keskpankadega tihedat koostööd euroala ühiste seisukohtade kujundamisel IMFi otsustusmenetluses ning eurosüsteemi RKPde osalemist neis menetluses, arvestades nende kogemusi IMFi tegevusvaldkondades.

2.2.3.

EKP on praegu püsivalt esindatud kahes IMFi organis. EKP president on vaatleja IMFCs. Lisaks on EKP-l vaatlejastaatus IMFi direktorite nõukogus tema volitustega seotud küsimustes (19). Eeskätt on EKP kutsutud saatma oma esindaja IMFi direktorite nõukogu koosolekutele, kui neil arutatakse järgmisi küsimusi: a) euroala poliitikaküsimused IV artiklis ette nähtud konsultatsioonide kontekstis liikmesriikidega; b) IV artiklis ette nähtud järelevalve üksikute euroala liikmete poliitikaküsimuste üle; c) euroala roll rahvusvahelises valuutasüsteemis; d) maailma majandusväljavaated; e) ülemaailmse finantsstabiilsuse aruanded; f) maailma majandus- ja turuarengud. Lisaks on EKP kutsutud saatma oma esindaja IMFi direktorite nõukogu koosolekutele seoses päevakorrapunktidega, mille puhul esineb nii EKP kui ka IMF huvi kummagi volituste teostamisel. EKP vaatlejastaatus tähendab, et esimehe nõusolekul võib EKP esindaja pöörduda suuliselt ja kirjalikult IMFi direktorite nõukogu poole küsimustes, mille arutamisele EKP on kutsutud, samas kui õigus esineda ja teha otsuseid kõikides IMFis arutusel olevates küsimustes on jäetud liikmesriikidele.