FACTS slides

  • Slide 1
  • Slide 2
  • Slide 3
  • Slide 4
  • Slide 5
  • Slide 6
  • Slide 7
  • Slide 8
  • Slide 9
0/0
  • Slide 1
  • Slide 2
  • Slide 3
  • Slide 4
  • Slide 5
  • Slide 6
  • Slide 7
  • Slide 8
  • Slide 9
  • Euroopa lõimumine

    Euroopa lõimumise edusammud

    Tänapäeva Euroopa Liit (EL) sai alguse 1952. aastal, mil asutati Euroopa Söe- ja Teraseühendus (ESTÜ). ESTÜ asutajaliikmesriigid olid Belgia, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Luksemburg ja Madalmaad. Ühenduse mõte oli muuta maailmasõdades kasutatud olulised ressursid – süsi ja teras – üksikutest riikidest sõltumatuks, et tagada kestev rahu.

    Edust julgustatuna otsustasid need kuus riiki peagi ühendada ka majanduse muud sektorid, nagu põllumajanduse, eesmärgiga eemaldada kaubandustõkked ja luua ühisturg. 1958. aastal asutasid need riigid Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) ja Euroopa Aatomienergiaühenduse (EURATOM). 1967. aastal liideti kolme ühenduse institutsioonid. Aja jooksul liitusid toonase Euroopa Ühenduse (EÜ), alates Maastrichti lepingust (1993) Euroopa Liiduga mitme laienemise käigus ka teised Euroopa riigid.

    Lissaboni leping, mis on pigem olemasolevaid lepinguid muutev, mitte konstitutsiooniline leping, jõustus 1. detsembril 2009. Sellega muudetakse Euroopa Liidu lepingut (Maastrichti leping) ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut (Rooma leping). Lissaboni lepingus sätestatakse uus institutsiooniline raamistik, mille eesmärk on muuta Euroopa Liit demokraatlikumaks, läbipaistvamaks ja tõhusamaks. Lisaks soovitakse lepinguga suurendada ELi tegevuse sidusust ja nähtavust maailmas.

    Lõimumine tähendab siin, et riigid teevad ühiseid otsuseid paljudes küsimustes, st rakendavad ühist poliitikat väga erinevates valdkondades – põllumajandusest kultuurini, tarbijakaitsest konkurentsini, keskkonnast ja energeetikast transpordi ning kaubanduseni.

    Ühisturu väljakujundamine lõpetati ametlikult 1992. aasta lõpus, kuid mõningates valdkondades, näiteks täielikult ühtse finantsteenusteturu loomisel tuleb siiski tööd jätkata.

    Allikas: www.europa.eu

    Täpsemalt Lissaboni lepingu kohta vt http://europa.eu/lisbon_treaty.

    EI.001 01/12

  • Euroopa lõimumine

    Euroopa Liidu laienemine

    1952: Belgia, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Luksemburg ja Madalmaad

    Esimene samm Euroopa lõimumise suunas tehti 1952. aastal, mil kuus riiki rajasid söe ja terase ühisturu. Eesmärk oli kindlustada rahu Euroopa rahvaste vahel pärast Teist maailmasõda. Ühisturul tegutsesid riigid võrdsete partneritena, tehes koostööd ühistes institutsioonides.

    1973: Taani, Iirimaa ja Ühendkuningriik

    Taani, Iirimaa ja Ühendkuningriik otsustasid Euroopa ühendustega liituda ja neile anti liikmestaatus. Esimene laienemine kuuest liikmesriigist üheksani toimus 1973. aastal. Samal ajal võtsid ühendused endale uusi ülesandeid ning kehtestasid uue sotsiaal-, regionaal- ja keskkonnapoliitika.

    1981 ja 1986: Kreeka, Hispaania ja Portugal

    1981. aastal ühines Kreeka, 1986. aastal liitusid Hispaania ja Portugal. Majandusarengu erinevuste vähendamiseks tollase 12 liikmesriigi vahel käivitati struktuuriprogrammid, näiteks esimesed Integreeritud Vahemereprogrammid (Integrated Mediterranean Programmes, IMP).

    1995: Austria, Soome ja Rootsi

    Need kolm riiki liitusid ELiga 1. jaanuaril 1995.

    2004: Tšehhi Vabariik, Eesti, Küpros, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia

    Nende kümne riigi ühinemine 1. mail 2004 tähistas suurimat laienemist ELi senises ajaloos.

    2007: Bulgaaria ja Rumeenia

    2007. aasta 1. jaanuaril, mil Euroopa Liiduga ühinesid Bulgaaria ja Rumeenia, kasvas ELi liikmesriikide arv 27ni.

    2013: Horvaatia

    Horvaatiast sai 2013. aasta 1. juulil Euroopa Liidu 28. liikmesriik pärast Horvaatia ühinemislepingu allkirjastamist 2011. aasta detsembris ning selle ratifitseerimist kõikide liikmesriikide, sh Horvaatia poolt.

    Kandidaatriigid

    ELi kandidaatriigid on Island, endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, Montenegro, Serbia ja Türgi. Potentsiaalsed kandidaatriigid on Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina ning Kosovo.[1]

    Allikas: www.europa.eu.


    [1] Vastavalt ÜRO Julgeolekunõukogu 10. juuni 1999. aasta resolutsioonile nr 1244.

    EI.002 01/13

  • Euroopa lõimumine

    Majandus- ja rahaliidu ettevalmistamine

    1960. aastatel, mil majanduslik lõimumine oli edenemas, tekkis mõte luua ühisraha.

    Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) ühisraha kasutuselevõttu ei olnud aga asutamislepingutes sätestatud. Sel ajal kuulusid kõik kuus EMÜ liikmesriiki rahvusvahelisse rahasüsteemi (Bretton Woodsi süsteem), mis toimis suhteliselt hästi. Selles süsteemis olid vääringute vahetuskursid kindlaks määratud, kuid kohandatavad, ja püsisid nii EMÜ-siseselt kui ka rahvusvaheliselt küllaltki stabiilsetena kuni 1960. aastate keskpaigani.

    1969. aastal esitas Euroopa Komisjon kava (Barre’i kava) analüüsida ühisraha kasutuselevõtu võimalikkust, sest olukord Bretton Woodsi süsteemis muutus üha pingelisemaks. Barre’i kava alusel tegid riigipead ja valitsusjuhid ministrite nõukogule ülesandeks töötada välja strateegia majandus- ja rahaliidu (EMU) elluviimiseks. Selle tulemusel tehti 1970. aastal avaldatud Werneri aruandes ettepanek luua EMU mitmes etapis aastaks 1980. See protsess aeglustus aga pärast Bretton Woodsi süsteemi kokkuvarisemist 1970. aastate alguses, mil vahetuskursid muutusid kogu maailmas ebastabiilseks ja valitses majandusšokkidest, eelkõige esimesest naftakriisist tulenev poliitiliste reaktsioonide surve.

    Selle ebakindluse ja vahetuskursside kõikumisega toimetulekuks taaskäivitasid üheksa toonast EMÜ liikmesriiki[1] 1979. aasta märtsis rahapoliitilise koostöö ja asutasid Euroopa Rahasüsteemi (EMS). Selle peamiseks iseärasuseks oli vahetuskursimehhanism (ERM), mis tähendas, et EMÜ liikmesriikide vääringute vahetuskursid on kindlaks määratud, kuid kohandatavad. Seetõttu tuli kohandada ka raha- ja majanduspoliitikat, et tagada vahetuskursi stabiilsus. Osalevatel riikidel õnnestus luua üha stabiilsemaks muutuva rahapoliitikaga süsteem, mille raames kaotati järjest enam piiranguid kapitali liikumisele.

    1986. aastal sõlmitud ühtne Euroopa akt andis täiendava tõuke ühisraha kasutuselevõtuks ja EMU moodustamiseks. Aktis sätestati ühisturu loomise ajakava ja kinnitati veel kord vajadust viia ellu EMU.

    1988. aastal kinnitas Euroopa Komisjon eesmärgi teostada EMU ja tegi rahapoliitika ekspertidest, eelkõige Euroopa Ühenduse keskpankade presidentidest koosnevale komiteele ülesandeks kavandada konkreetseid samme, mis viiksid rahaliidu moodustamiseni.

    Komitee töö tagajärjel sündinud Delors’i aruandes tehti ettepanek luua EMU kolme etapina. Samuti tuli luua EMU õiguslik alus. Delors’i aruanne viis läbirääkimisteni, mille tulemusel kirjutati 7. veebruaril 1992. aastal Maastrichtis alla Euroopa Liidu lepingule. Selle lepinguga loodi Euroopa Liit (EL) ja muudeti Euroopa Ühenduse asutamislepinguid, lisades uue, majandus- ja rahapoliitikat käsitleva peatüki. Uues peatükis sätestati EMU moodustamiseks vajalikud tingimused, meetod ja ajakava.


    [1] Belgia, Taani, Saksamaa, Iirimaa, Prantsusmaa, Itaalia, Luksemburg, Madalmaad ja Ühendkuningriik.

    EI.003 01/12

  • Euroopa lõimumine

    Majandus- ja rahaliidu kolm etappi

    1. juulil 1990 algas majandus- ja rahaliidu (EMU) esimene etapp. Selles etapis eemaldati kõik tõkked kaupade, inimeste, teenuste ja kapitali vabale liikumisele ELi liikmesriikides.

    Teine etapp algas Euroopa Keskpanga (EKP) eelkäija Euroopa Rahainstituudi (ERI) loomisega 1. jaanuaril 1994. Teisel etapil keskenduti tehnilistele ettevalmistustele ühisraha kasutuselevõtuks, eelarvedistsipliini rakendamisele ning ELi liikmesriikide majandusliku ja rahapoliitilise lähenemise edendamisele. 1998. aasta juunis asutati EKP, mis pidi poole aastaga ellu viima ERI ettevalmistava töö.

    1. jaanuaril 1999 algas viimane, kolmas etapp, milles määrati lõplikult kindlaks algselt rahaliidus osaleva 11 liikmesriigi vääringute vahetuskursid ja võeti kasutusele ühisraha euro. Alates sellest kuupäevast vastutab EKP nõukogu ühtse rahapoliitika elluviimise eest euroalal. Sellele eelnes riigipeade ja valitsusjuhtide tasandil kokku tulnud ELi nõukogu tippkohtumine 1998. aasta mais, kus kinnitati, et 15st ELi liikmesriigist on ühisraha kasutuselevõtu kriteeriumid täitnud 11 riiki – Belgia, Saksamaa, Iirimaa, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Luksemburg, Madalmaad, Austria, Portugal ja Soome. 1. jaanuaril 2001 liitus euroalaga Kreeka.

    Euro pangatähed ja mündid võeti esmakordselt kasutusele 1. jaanuaril 2002. 1. jaanuaril 2007 sai Sloveeniast euroala kolmeteistkümnes liige. 2008. aasta 1. jaanuaril ühinesid euroalaga Küpros ja Malta; Slovakkiast sai euroala liige 1. jaanuaril 2009 ja Eesti ühines euroalaga 1. jaanuaril 2011.

    Lisateavet EMU kolme etapi kohta vt www.ecb.europa.eu/ecb/history/emu/html/index.et.html.

    EI.004 01/12

  • Euroopa lõimumine

    Lähenemiskriteeriumid

    Lähenemine ning majandus- ja rahaliit

    1999. aastal loodud ja enam kui 300 miljoni elanikuga euroala kujutab endast valuutapiirkonda, kuhu algselt kuulus 11 ELi liikmesriiki tollasest 15st. 1999. aastal läks vastutus rahapoliitika elluviimise eest üle eurosüsteemile[1], mida juhib riigiülene institutsioon – EKP. Majanduspoliitika eest vastutavad aga endiselt euroala liikmesriigid kooskõlas Euroopa raamistikuga.

    Selleks, et luua hinnastabiilne keskkond Euroopas, tuli liikmesriikidel teha püsivaid jõupingutusi lähenemise saavutamiseks. Liikmesriikide majanduspoliitikatel oli oma osa sarnaste majandustingimuste saavutamises kogu euroalal. Euro tõrgeteta kasutuselevõtt oli võimalik tänu sellele, et liikmesriikide teatavad majandusnäitajad olid lähenenud parimale olemasolevale võrdlusalusele. Majanduslik lähenemine aitab teostada rahapoliitikat, mille eesmärk on säilitada hinnastabiilsus euroalal ja soodustada seeläbi inflatsioonivaba majanduskasvu. ELi liikmesriigid, kes võtavad tulevikus euro kasutusele, peavad samuti tagama nende majanduste lähenemise euroala majandusele.

    Lähenemiskriteeriumid

    Püsiva lähenemise saavutamiseks sätestatakse Euroopa Liidu toimimise lepingus (Lissaboni lepingus) kriteeriumid, millele kõik majandus- ja rahaliidu (EMU) kolmandas etapis osalevad liikmesriigid peavad vastama.

    • Liikmesriigi suhtes ei tohi kehtida nõukogu otsus ülemäärase eelarvepuudujäägi olemasolu kohta.
    • Liikmesriik peab olema saavutanud püsiva hinnastabiilsuse ja riigi keskmine inflatsioonimäär vaadelduna ühe aasta keskel enne kontrollimist ei tohi ületada rohkem kui 1,5 protsendipunkti võrra kolme kõige paremaid tulemusi saavutava liikmesriigi määra.
    • Liikmesriigi nominaalne pikaajaline intressimäär ei tohi ületada rohkem kui 2 protsendipunkti võrra kolme kõige paremaid tulemusi saavutava liikmesriigi määra.
    • Liikmesriik peab olema järginud vahetuskursimehhanismis ettenähtud normaalseid kõikumisvahemikke ilma tõsiste pingeteta vähemalt kahe aasta jooksul enne kontrollimist.
    • Liikmesriik peab tagama, et tema siseriiklikud õigusaktid, kaasa arvatud tema keskpanga põhikiri, oleksid vastavuses Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitega 130 ja 131 ning Euroopa Keskpankade Süsteemi põhikirjaga (EKPSi põhikiri). Seda nõuet, mis kehtib liikmesriikidele, mille suhtes on kehtestatud erand, nimetatakse ka õiguslikuks lähenemiseks.

    Lähenemiskriteeriumidega püütakse tagada, et majanduse areng EMUs oleks tasakaalustatud ega põhjustaks liikmesriikide vahel pingeid. Tuleb meeles pidada, et eelarvepuudujääki ja valitsuse võlga puudutavaid kriteeriume tuleb täita ka pärast EMU kolmanda etapi algust (1. jaanuar 1999). Seda silmas pidades võeti 1997. aasta juunis Amsterdamis kohtunud Euroopa Ülemkogul vastu stabiilsuse ja majanduskasvu pakt.

    Lisateavet lähenemiskriteeriumide kohta vt www.ecb.europa.eu/ecb/orga/escb/html/convergence-criteria.et.html.


    [1] Eurosüsteem on euroala keskpankade süsteem. Sinna kuuluvad EKP ja majandus- ja rahaliidu (EMU) kolmandas etapis euro kasutusele võtnud liikmesriikide keskpangad.

    EI.005 01/12

  • Euroopa lõimumine

    Majandus- ja rahaliit (EMU)

    EMU 2013. aastal

    ELi 28 liikmesriigist on euro kasutusele võtnud 17 riiki: Belgia, Saksamaa, Eesti, Iirimaa, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Küpros, Luksemburg, Malta, Madalmaad, Austria, Portugal, Sloveenia, Slovakkia ja Soome. See tähendab, et need riigid osalevad täiel määral EMU kolmandas etapis.

    Taanil ja Ühendkuningriigil on eristaatus, mis tähendab, et Euroopa Ühenduse asutamislepingule (EÜ asutamisleping) lisatud protokollidega anti neile erandlik õigus otsustada, kas nad soovivad EMU kolmandas etapis osaleda või mitte. Mõlemad riigid teatasid ELi Nõukogule (Taani 1992. aastal ja Ühendkuningriik 1997. aastal), et nad ei kavatse kolmandas etapis osaleda ega soovi veel euroalaga liituda. Teistele ELi riikidele on praegu kehtestatud erand. Erand tähendab, et liikmesriik ei ole veel täitnud euro kasutuselevõtuks vajalikke tingimusi ja seega ei kehti talle mõned, kuid mitte kõik sätted, mis tavaliselt kehtivad alates EMU kolmanda etapi algusest. Siia kuuluvad kõik sätted, millega antakse vastutus rahapoliitika eest EKP nõukogule.

    Lähenemiskriteeriumid

    Euro kasutuselevõtuks peavad riigid saavutama püsiva majandusliku lähenemise kõrge taseme. Lähenemise taset hinnatakse mitmete Euroopa Liidu toimimise lepingus sätestatud kriteeriumide alusel (vt teemat „Lähenemiskriteeriumid”).

    Lähenemisaruandlus

    EKP ja Euroopa Komisjon esitavad ELi Nõukogule aruande liikmesriikide edusammude kohta lähenemiskriteeriumide täitmisel vähemalt kord kahe aasta jooksul või sellise liikmesriigi taotlusel, mille suhtes on kehtestatud erand. Neis aruannetes analüüsitakse, kas liikmesriigid on saavutanud kiire jätkusuutliku lähenemise, tehes kindlaks, mil määral iga liikmesriik on lähenemiskriteeriume täitnud.

    Aruannetes kontrollitakse ka iga liikmesriigi õigusaktide, kaasa arvatud riigi keskpanga põhikirja vastavust Euroopa Liidu toimimise lepingule seoses keskpanga sõltumatusega.

    Lähenemisaruannetes hinnatakse ka turgude lõimumist, maksebilansi jooksevkonto seisundit ja kujunemist ning tööjõu erikulude ja muude hinnaindeksite arengut.

    Komisjoni ettepanekul ja pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga ning riigipeade ja valitsusjuhtide tasandil kokku tulnud ELi Nõukoguga otsustab ELi majandus- ja rahandusministrite nõukogu (ECOFINi nõukogu) kvalifitseeritud häälteenamusega, millised liikmesriigid, mille suhtes on kehtestatud erand, täidavad lähenemiskriteeriume. Kui liikmesriik täidab vajalikke kriteeriume, tühistab nõukogu kehtestatud erandi ja asjassepuutuv riik saab euroala liikmeks.

    Convergence criteria
    Convergence reports

    EI.006 01/13

  • Euroopa lõimumine

    Euro kasulikkus

    Ühisraha võib vaadelda ühisturu loogilise täiendusena. Ühisraha eelised on:

    Hinnastabiilsuse kõrgest tasemest tulenevad madalad intressimäärad

    Eurosüsteem on olnud ühtse rahapoliitika elluviimisel edukas. Euro on sama püsiv kui kõige paremini toimivad euroala liikmesriikide endised vääringud. See on loonud euroalal hinnastabiilsuse, mis avaldab tasakaalustavat mõju hinna- ja palgakujundusele. Ka inflatsiooniootused ja intressimäärade inflatsiooniriskid on püsinud madalad ja stabiilsed. Isegi praeguses probleemses keskkonnas ei ohusta miski hinnastabiilsust euroalal.

    Hindade suurem läbipaistvus

    Kõigis euroala riikides saab teha makseid samas vääringus, mis muudab reisimise neis riikides hõlpsamaks. Hindade läbipaistvusest saavad kasu tarbijad, sest hindade lihtne võrreldavus võimaldab tarbijail osta kaupu odavaimalt pakkujalt euroalal, näiteks autosid erinevatest euroala riikidest. Seega aitab ühisraha loodud hindade läbipaistvus eurosüsteemil hoida inflatsiooni kontrolli all. Tihedam konkurents suurendab tõenäosust, et olemasolevaid ressursse kasutatakse kõige tõhusamal viisil, mis omakorda soodustab euroalasisest kaubandust, edendab tööhõivet ja majanduskasvu.

    Teenustasude kaotamine

    Euro kasutuselevõtuga 1. jaanuaril 1999 kaotati valuutatehingute kulud, mis võimaldas rohkem säästa. Euroalal puuduvad järgnevad kulud:

    • valuutaturgudel valuuta ostmise ja müümisega seotud kulud;
    • valuutakursi ebasoodsa kõikumise vastu kindlustamise kulud;
    • valuutas tehtavate piiriüleste maksete kulud, mis tavapäraselt on kõrged;
    • kulud, mis on seotud mitmete valuutakontode hoidmisega ja sellest tuleneva keerukama kontode haldamisega.

    Vahetuskursside kõikumise puudumine

    Euro kasutuselevõtuga kadusid euroalal ka vahetuskursside kõikumine ja valuutariskid. Varem takistasid need kulud ja riskid kaubandust ning piiriülest konkurentsi.

    EI.007 01/13

  • Euroala finantslõimumine

    Enne euro kasutuselevõttu olid riikide finantssüsteemid siseriiklikku laadi ning riikide vääringute kesksed. Ühisturu loomise ja euro kasutuselevõtu tulemusel on finantssüsteemid paratamatult lõimunud. Hiljutistele probleemidele vaatamata on finantsturud, näiteks rahaturud, ning nendega seotud finantsinfrastruktuurid (sh maksesüsteemid) lõimunud suuremal määral kui enne euro kasutuselevõttu. See on innustanud finantseerimisasutusi ühendama jõud ka piiriüleselt, näiteks ühinedes või asutades filiaale teistes riikides.

    Esialgsele ühinemisele on paljudel juhtudel järgnenud täielik lõimumine. Näiteks 1999. aastal ühinesid 15 riigi suurmaksete süsteemid TARGETi süsteemiks, mis asendati 2008. aastal tehniliselt tsentraliseeritud ja palju tõhusama TARGET2ga. Mõnes valdkonnas tuleb siiski tööd jätkata, näiteks ühtlustades väärtpaberite vahendamist müüjalt ostjale Euroopa piires. Selle ülesandega tegeleb TARGET2-väärtpaberite projekt.

    Finantslõimumise üldine majanduslik kasulikkus

    Euroala suurem ja ulatuslikumalt lõimunud finantssüsteem võimaldab üksikisikutel ja ettevõtetel saada rohkem kasu mastaabisäästust. Kodumajapidamistele omakorda saab varasemast väiksemate kuludega kättesaadavaks suurem valik finantstooteid – näiteks eluasemelaene. Seega suurendab finantslõimumine majanduskasvu potentsiaali.

    Finantslõimumise tähtsus EKP ülesannete seisukohalt

    • Finantssüsteem on oluline euroala rahapoliitika elluviimiseks, mis on eurosüsteemi üks põhiülesandeid. Hästi lõimunud finantssüsteem hõlbustab rahapoliitika tõrgeteta ja tasakaalustatud rakendamist kogu euroalal.
    • Finantslõimumine toetab finantsstabiilsust, luues suuremaid, likviidsemaid ja konkurentsivõimelisemaid turge, mis võimaldavad riske paremini hajutada.
    • Ühtlasi saab eurosüsteem finantslõimumise kaudu edendada maksesüsteemide tõrgeteta toimimist, millel omakorda on tähtis roll väärtpaberite kliiringu- ja arveldussüsteemide turvalise ja sujuva toimimise tagamisel.

    EKP roll

    EKP toetab finantslõimumist neljast aspektist:
    1. annab nõu finantssüsteemi õigusliku ja reguleeriva raamistiku küsimustes ning vahetus otsustetegemises;
    2. tegutseb finantslõimumise katalüsaatorina: koos Euroopa Komisjoniga pakub EKP turgudele suuniseid ja toetust seoses ühtse euromaksete piirkonna (SEPA) jaemaksetega. SEPA eesmärk on muuta eurodes sularahata jaemaksete tegemine kogu Euroopa piires siseriiklike maksetega võrreldes sama kiireks, soodsaks ja turvaliseks. Selleks kaotatakse tehnilised, õiguslikud ja turgudega seotud takistused ning seatakse sisse ühtsed maksevahendid, -tavad ja -standardid;
    3. suurendab teadmisi ja teadlikkust, jälgides Euroopa finantslõimumise arengut: EKP avaldab kord aastas Euroopa finantslõimumise kohta ulatuslikul statistikal põhineva aruande;
    4. osutab keskpangateenuseid, nagu TARGET2 ja tulevane TARGET2-väärtpaberite projekt, mis soodustavad muu hulgas Euroopa finantslõimumist.

    TARGET2 on esimene Euroopa tasandil täielikult lõimunund ja ühtlustatud turuinfrastruktuur, millega kaotati varasem killustatus. TARGET2s arveldatakse päevas keskmiselt üle 350 000 makse, mille keskmine päevane kogukäive on 2,4 triljonit eurot. 2012. aastal oli ühe TARGET-makse keskmine väärtus 7,1 miljonit eurot.

    Ligikaudu 1000 panka 24 Euroopa riigis on TARGET2 otseosalejad. Nende kaudu on süsteem aga kättesaadav palju suuremale hulgale pankadele – ligikaudu 60 000 panka kogu maailmas saavad teha ja vastu võtta makseid TARGET2 süsteemis.

    Nii nagu rahavoogude liigutamiseks kasutatakse maksesüsteeme, on olemas süsteemid ka väärtpaberite vahendamiseks.

    Üheks selliseks süsteemiks on TARGET2-väärtpaberite (TARGET2-Securities, T2S) projekt, mis peaks käivitatama 2015. aastal.

    T2S kujuneb tulevikus infotehnoloogiliseks platvormiks (mida valdab, ehitab üles ja hoiab käigus eurosüsteem) peaaegu kõigi Euroopas kaubeldavate väärtpaberite arveldamiseks keskpangarahas. T2S projekti põhieesmärk on aidata muuta Euroopat soodsamaks investeerimiskeskkonnaks. Projekti raames lõimitakse ja ühtlustatakse Euroopa väga killustatud väärtpaberiarvelduste infrastruktuuri ning püütakse vähendada piiriüleste väärtpaberiarvelduste maksumust Euroopas. Samuti püütakse suurendada kauplemisjärgsete teenuste pakkujate vahelist konkurentsi. Ühtlasi vajavad turuosalised ka varasemast vähemal määral tagatisi.

    Samas valdkonnas haldab EKP ka keskpankadevahelist piiriüleste tagatiste haldamise raamistikku (correspondent central banking model, CCBM). See võimaldab kõigil euroala pankadel alates 1999. aastast esitada TARGET2 päevalaenude või eurosüsteemi rahapoliitiliste operatsioonide tagatiseks väärtpabereid, olenemata sellest, millises euroala riigis need emiteeriti.

    Report "Financial integration in Europe"
    SEPA
    TARGET2
    TARGET2-Securities
    CCBM

    EI.009 01/13

  • Euroopa lõimumine

    Euroala põhinäitajad

    Enne rahaliidu loomist oli praeguste euroala liikmete näol tegemist suhteliselt väikeste avatud majandusega riikidega. Seevastu euroala tervikuna kujutab endast ulatuslikku ja palju suletumat majanduskeskkonda. Suuruse poolest on euroala võrreldav Ameerika Ühendriikidega.

    Ka rahvaarvu alusel kuulub euroala maailma suurimate arenenud majanduste hulka – 2012. aastal elas euroala riikides kokku 333 miljonit kodanikku. USA ja Jaapani rahvaarv samal aastal oli vastavalt 314 ja 128 miljonit.

    2012. aastal oli euroala suuruselt teine ühisrahaga majandusjõud maailmas, moodustades 13,7% selle sisemajanduse koguproduktist (SKP). Suurem oli vaid USA 18,9%ga. Jaapani osatähtsus kõnealusel aastal oli 5,6%.

    Euroala majandus on üksikute euroala riikide majandustest oluliselt suletum ning seetõttu ei mõjuta euroalaväliste hindade areng eriti palju euroala hindade taset. Samas on euroala majandus USA või Jaapaniga võrreldes siiski märksa avatum. 2012. aastal oli euroala kaupade ja teenuste ekspordi osakaal SKPst tunduvalt suurem (26,8%) Ameerika Ühendriikide (14,1%) ja Jaapani (15,4%) vastavast näitajast.

    Allikad: andmed euroala ja ELi kohta: EKP, Eurostat, riikide andmed, RVF ja EKP arvutused; andmed USA ja Jaapani kohta: riikide allikad, RVF.

    EI.010 07/12